JALKA│Robert Sadovski: võiduks peab kaasama kõiki

„Kõige rohkem on minu arusaama jalgpallist mõjutanud treenerid Sergei Zamogilnõi ja Argo Arbeiter,“ üllatab Robert Sadovski oma valikuga. „Tartus jätsin mõnikord ülikooli loenguid vahele, et minna Tartu Merkuuris Zamogilnõi trenni. Tal oli mängu organisatoorne ja taktikaline pool väga paigas. Ta oskas suurepäraselt selgeks teha kollektiivse jalgpalli mõiste. Zamogilnõi seletas igale mängijale ära tema positsioonist tuleneva rolli väljakul. Samal ajal tegi ta selle selgeks ka kaasmängijaile. Väga palju tegime kollektiivseid liikumisi ilma pallita. Nii hakkasime meeskonnana mängu lugema: me ei teadnud vaid neid ülesandeid, mida pidime täitma oma tsoonis, vaid oskasime hinnata ja näha kogu väljakul toimuvat ning vajadusel korrigeerida kaasmängija positsiooni väljakul. Väljakunägemine on fundamentaalne oskus jalgpallis. Kui mängija on tehniliselt hea ja kiire, aga väljakut ei näe, ei saa ta tipuks areneda.

Rünnak algab väravavahi lahtilöögist, mis võib olla pikk või lühike, see võib maanduda platsi keskele või äärele. Meeskond peab mõistma, et palle on vaid üks ja mängida saab sellega samuti üks mees. Aga teised pole samal ajal pealtvaatajad – liikumine pallita on sama oluline või veelgi olulisem. Perspektiivi loob mängus hea liikumine. Utreeritult – mängijal peab olema kümme võimalust passi anda. Teiste sõnadega: Konstantin Vassiljev ei peaks otsima, kellele sööt anda, vaid ainus asi, mis tal teha tuleks, oleks palli andmine kõige paremini avanenud mängijale.“

Argo Arbeiter konkretiseeris kümmekond aastat tagasi Tallinna Levadias neid õpetusi, mida Zamogilnõi Tartus jagas, ja lisas taktikalist küpsust. Vahepealse seitsme-kaheksa aasta jooksul oli jalgpall muutunud, kuid vanemaks oli saanud ka Sadovski. Ta rõhutab, et nimetatud kaks on siiski vaid osa neist treenereist, kellelt ta on õppinud. Pimesi ei tohi kedagi kopeerida. Treener peab palju erineva stiiliga jalgpalli vaatama ja seda on Sadovski teinud, aga treeneri käekiri oleneb tema loomusest.

„Kui oled agressiivsem natuur, siis ründad rohkem,“ selgitab Sadovski. „Mina näiteks tahtsin kunagi mängida ainult ründavalt, aga mängus peab siiski valitsema tasakaal. Ma pole kunagi halvustanud ühtki stiili või pannud itaallastele pahaks, et nad kaitses istuvad. Igat mängustiili peab vaatama läbi selle stiili vaatenurga, püüdma seda mõista ja võtta sealt üle endale sobivad positiivsed jooned.“

Emale mängis klaverit, enda rõõmuks jalgpalli

Robert Sadovski on sündinud 1984. aastal Tartus, kuid elas esimesed viis aastat Ukrainas. Siis pöördus ta Tartu ülikoolis õppinud ukrainlannast emaga sünnilinna tagasi. Koduse vene keele kõrval omandas Sadovski eesti keele Mart Reiniku gümnaasiumis. Esimene meeldejääv kokkupuude jalgpalliga oli teleekraani kaudu, kui toimus 1990. aasta MM. Neli aastat hiljem vaatas Robert ära kõik MMi mängud.

„Ema tahtis mind näha pigem tennist mängimas või ujumas, aga viis mu siiski Vladimir Karevi juurde jalgpallitrenni,“ meenutab Sadovski. „Ühtlasi õppisin viis aastat muusikakoolis klaverit. See oli üks tingimusi, et saaksin mängida jalgpalli.“

Mõistagi tahtis Robert saada jalgpalluriks, kuid arutleb, et puudu jäi kodusest toest ja kasuks ei tulnud asjaolu, et Tartus oli ainult üks 1984. aastal sündinute meeskond. Kui see Eesti noortemeistriks tuli, lahkus treener Karev ja ülejäänud pudenesid teistesse linna satsidesse, kus nad püüdsid sobituda teiste aastakäikude meeskondadesse. See pidurdas ka Roberti arengut ja lõi mõra tema sihtidesse. Pärast ülikooli lõpetamist saksa filoloogina sai ta tööpakkumise Tallinnasse ning liikus läbi Tallinna Kalevi ja Lasnamäe Ajaxi lõpuks Levadiasse. 2013. aastal võitis ta Levadia duubliga esiliiga. Samal aastal võttis ta vastu klubi noortetreeneri koha.

„Üheks motivaatoriks oli see, et mul polnud endal püsivat noortetreenerit,“ räägib Sadovski. „Tekkis arusaam, millest ma ise ilma jäin, ja tahtsin seda puuduvat edasi anda poistele, keda treenin. Et poisid saaksid minult maksimaalset tähelepanu. Olenemata nende tasemest. Et keegi ei saaks hiljem kurta, et mul oli küll treener, aga ta ei pööranud mulle tähelepanu. Kui treener on tiimi võtnud, on ta kohustatud sellega lõpuni tegelema ning tagama kõigile võrdsed tingimused ja kohtlemise.“

„Ma olin ise mängijana hea suhtleja, valdasin juba noorena eesti ja vene keelt ning mulle väga meeldib tegeleda just kollektiivse spordialaga,“ jätkab Sadovski. „Jalgpallis on meid palju, igaühel on oma roll ja igaüks saab oma tegevusega ehitada vundamenti meeskonnakaaslaste edule. Noorena tahad ikka alguses ise teha ja otsustada, aga mingi hetk jõudis kohale, et ei ole võimalik kõike ise ära teha, ja selleks, et võita, tuleb kaasata kõiki. Ise mängisin äärekaitses ja äärepoolikus, mu meelispaik oli aga keskpoolikus, kus olin sündmuste keskpunktis. See on vastutusrikas koht: võtsid palli ja pidid leidma järgmise liini või positsiooni, kuhu pall toimetada. See on ülesehitamine ja kontrollimine, teistele võimaluste loomine. Kõik selle olen treeneriametisse kaasa võtnud.“

Noortejalgpalli puudus: sisekonkurentsi nõrkus

„Treenerina püüan jälgida, et ma ei keskenduks liigselt teatud mängijatele isegi siis, kui nad on paljulubavad,“ selgitab Sadovski. „Sest kui tiim tervikuna ei arene, jäävad ka paremad arengus konkurentsi puudumise tõttu seisma. Meie noortejalgpalli kõige suurem probleem on just nõrgas sisekonkurentsis. Klubis peaks olema 22 enam-vähem võrdset mängijat, kes saaks omavahel ka üksteist üheteistkümne vastu mängida. Need 22 peaks mahtuma miinimum- ja maksimumnõuete vahele. Ja nende seast valitakse need 11, kes klubi võistlustel esindavad. Aga sageli pole isegi 11 heal tasemel mängijat. Ja nii saab klubi konkurentsivõimelise mängu üks kord nädalas konkurentidega mängides. See on suur probleem sellepärast, et vähese konkurentsi pärast võib Eesti mõistes talentidel perspektiiv kaduma minna. Noorel on tuju kerge ära minema, sest murdeeas on suur valik põnevaid tegevusi, mis neid emotsionaalselt köidavad.“

Levadia duubli ehk U21 eesotsas on Sadovski eesmärk arendada noori mängijaid, kuid mitte ka esiliigast välja kukkuda. Tema sõnul on tegemist väga ühtlase liigaga, kus paljude vastaste pluss on pikalt kokkumänginud koosseis. Levadia koosseis mängib koos esimest aastat, kuid aeg töötab nende kasuks ja järgmisel aastal on kindlasti kergem.

Peale U21 meeskonna treenib Sadovski ka Levadia U19 ja U15 meeskonda. U15-st saab tervelt seitse mängijat stabiilselt mänguaega Eesti U15 koondises, mis pallib U17 eliitliiga II liiga B-tasandil. Oma ambitsioonidest rääkides ütleb Sadovski, et on tegude inimene: „Eelistan astuda samm sammu haaval. Tahan iga võetud ülesande täita ja oma oskusi kinnistada. Alati võib unistada ka Argentina koondise peatreeneri kohast, aga minu lähim järgmine samm võiks olla mõne Premium liiga klubi abitreener. Siis saan peatreenerilt õppida.“

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede

Pildil: Eelmisel aastal juhendas Robert Sadovski Levadia U19 meeskonda, kui esimese Eesti noortemeeskonnana osaleti UEFA Youth League’i eelringis. Foto: Jana Pipar