JALKA│Hansi: noortetöö juhi ametit pidades annan samal ajal jalgpallile tagasi, aga olen egoistlik

Seega on Hansil käsil 25. aasta Tammekas. „Olin noorena pigem võitluskunstide austaja, judo ja karate, aga siis hakkasid klassikaaslased järjepanu jalgpalli mängima. Mind kutsus trenni Veiko Seliste ja siis järgmisena ka Siim Valtna. Kui läksin trenni, siis vaatasin, et üks paks blond poiss teeb seal trikke, lükkab palli jalgade vahelt läbi ja vasakus jalas peitub tõeline kahur. See oli Timo Teniste. Sealt kogu see ajalugu algaski.“

Hansi on klubis mänginud noorteklassist Premium liigani välja ja täitnud eri ameteid. Eesti kõrgliigas mängis ta 72 kohtumist, hakkas ühel hetkel noori treenima ja seejärel oli juba täiskohaga treener. Sealt edasi jõudis ta esindusmeeskonna juurde ja juba neljandat aastat juhib ta Tammekas noortetööd. „Pärast kolmandat hooaega esindusmeeskonna juures tundsin, et järgmise sammu tegemiseks oleks mul vaja täiskasvanute jalgpallist korra taanduda. See töö on kahe otsaga, sest ühtpidi tegutsen ülla eesmärgi nimel, kuna soovin Eesti jalgpalli tulevikku arendada, aga samas on tegu egoistliku valikuga, sest see töö annab võimaluse enda jaoks taas jalgpalli lahti mõtestada ja võibolla ühel hetkel juba targemana jälle treeneritööle keskenduda. Samas on ajutisest kõrvalepõikest varsti saamas juba neli aastat ja peab tunnistama, et naudin noortetöö arendamisega kaasnevaid väljakutseid ja rõõme.“

Seega on Hansi noortetöö juhi ametisse Tammekas vaat et loodud. Oma senise CVga võrreldes pole ta ka mugavaks muutunud, sest intervjuu toimub hetkel, kui Hansi on läinud järjekordset tööülesannet Võrru täitma. „See on ikka täistöökoht. Pole küll kellaajast kellaajani, tihtilugu tuleb ajusid ragistada ka hilisõhtul oma koduste arvelt. See on selles osas sarnane treeneriametiga, et kui täiega teed, siis ega vaba aega eriti ei jää. Samas ei taha kedagi ära ka hirmutada, sest on ka lõbusamaid aegu.“

Tammeka plussid ja miinused

Hansi on motiveeritud, sest ta on ambitsioonikas, kuid teeb tööd klubi nimel, mis on sügavale hinge pugenud. Temale teeb Tammeka eriliseks inimesed klubi sees ja ümber. „Siin on hästi kihvt kollektiiv. See klubi tõmbab ligi sarnase maailmavaatega inimesi. Kõik need inimesed ongi selle klubi suur pluss.“

Ühtpidi võib Tammekat kiita. Lõuna-Eesti suurim klubi, toredad inimesed, head treenerid ja mängijad, aga samas ei saa kõrvale vaadata puudujääkidest. Klubi plaanis 2020. aastal medalitele mängida ja kuigi Premium liigas lõpetati nii 2019. kui ka 2020. aasta viiendal kohal, oli medalimängudest asi kaugel. Samuti leiab Tammeka koduleheküljelt arengukava uurides, et 2018–2019 vähenes klubi liikmete arv 253 võrra. Eesti viimase aja talendikaimas, 2003. aastal sündinud poiste koondises pole samuti aastate jooksul olulises rollis nähtud Tammeka noormehi.

„Esindusmeeskonna käekäiku kommenteerides ütleks, et tehtav töö ei ole toonud soovitud sponsorraha suurenemist toetajatelt. Ma ei varja, et see on Tammeka miinus. Eesti mõistes on sisu väga hea, aga ju siis ei ole me piisavalt head müügimehed, et seda toodet niimoodi pakendada, et see suurematele toetajatele huvi pakuks. Oma poliitikat me muuta ei kavatse ja Tammeka peaks täiskasvanute klassis medalikohti püüdma oma kasvandikele tuginedes, kuid parem finantsvõimekus aitaks eesmärkide saavutamiseks hoida kohalikke talente pikemalt Tammeka esindusvõistkondade juures. Samas tuleb suunata ressurssi ka noortesüsteemi, et veel kvaliteetsema noortetöö kaudu oleks üleminek täiskasvanute jalgpalli sujuvam.“

„See 2003. aasta mängijate grupp on anomaalia, mis on Jalgpalliklubi aegade (Tammeka Jalgpallikooli eelkäija – toim.) möödalaskmiste vili. Aga see on ainuke tühi auk, mis on katmata, ülejäänud vanustega on oluliselt parem seis. Mis puudutab klubi liikmete vähenemist, siis tasub vaadata siinsete väljakute arvu. Mängijad olid ühel hetkel väljakutele kokku pressitud ja enda jaoks on vaja vahepeal välja mõelda, kas keskendume kvaliteedile või kvantiteedile. Selles küsimuses pole loomulikult lõplikku tõde, aga reaalsus on see, et kvantiteet on oluline, et saada üldse mängijate valik, aga seejärel on vaja teha plaan, kuidas teha järgmine samm. Kusjuures sel aastal teeme esimest korda pärast 2017. aastat suuremat kampaaniat, et lapsed meie juurde trenni tuleks,“ toob Hansi välja märgilise asjaolu.

Staadionite põud

Taristu on olnud Lõuna-Eestis Achilleuse kannaks. Veidi leevendust andis kuulus Sepa staadioni projekt, mis haaras tähelepanu kogu riigis. Aga juba mõne aasta möödudes on näha, et kunstmuru amortiseerub. „Klubi sees teeme siiski väikeseid samme, et elu ikka paremuse poole läheks. See on paljuski finantsis kinni. Iga loogiliselt mõtlev inimene saab aru, et väljakute ehitamine ja haldamine pole odav lõbu. Meie viimane areng oli näiteks uute ruumide kasutuselevõtt: mängijatel on nüüd Sepa staadionil oma jõusaal ja treeneritel kasutada suurem ruum.“

Mingit leevendust annaks Tartusse kavandatav sisehall. „Väidetavalt jagatakse juba aegu, aga kui viimati Annelinnas olin, siis koppa maas polnud. Siinkohal on kindlasti murekohaks harrastajate arv ja klubide arv. Võrdleme end kasvõi Viljandiga, kus Tulevikul on halliga sisuliselt kõik vajalik tagatud. Meid on Tartus rohkem. Igaüks tahaks oma osa saada.“

Tartu inimestega suheldes näib, et inimesed arvavad Tammekast erinevalt, ning see pole üllatus. Mõni hindab klubi pikaaegset tegevust – toob ju Tammeka Tartusse Premium liiga jalgpalli. Aga kas selles on tõetera sees, et Tammeka võtab endale teiste piirkondlike klubide parimad mängijad? Kas sisemine konkurents on kohalikul tasandil tervitatav? „Lõpuks on see kõik maitse küsimus,“ alustab Hansi vastamist. „Kui proovida seda loogiliselt lahti mõtestada mängija perspektiivist, siis kuidas Eestis või kitsamalt vaadates Tartus maailma mõistes kvaliteetseid mängijaid kasvatada? Peamine võtmesõna peaks olema konkurents. Küsimus on selles, kas peaksime konkureerima Tartus omavahel või proovima tekitada vastasseisu Tartu versus Tallinn. Või soovime konkureerida Skandinaaviaga? See on mõtlemise suuruse küsimus. Ma arvan, et Tartu mastaabis on meil palju klubisid, kes soovivad oma jõududega tõusta kõrgliigasse. Mingi vanuseni on linnasisene konkurents loogiline, aga teatud vanusest peaksid mängijad liikuma ühe lipu alla, sest see annab tõuke treeningute kvaliteedile.“

Teekond koondiseni

Hansi on teadmishimuline treener. Selle ametiga hakkas ta tegelema mängijakarjääri lõpuosas. „Esimesteks olid kaheksa-üheksa-aastased lapsed, aga kui mängimise lõpetasin, siis tulid teismelised. Seejärel avanes võimalus olla esindusmeeskonna abitreener ja siis juba peatreener koos Kaido Koppeliga 2017. aastal,“ võtab Hansi mõne lausega kokku oma treenerikarjääri Tammekas.

Tema talent ei jäänud märkamata koondiseid juhendanud treeneritele. „Koolituste kaudu sain kõigepealt praktikavõimaluse U21 koondise juures.“ Selle meeskonna peatreener oli toona Karel Voolaid, kes pakkus hiljem Hansile võimaluse, millest oli raske keelduda – saada Eesti koondise abitreeneriks.

Pakkumine A-koondisesse tuli väikese üllatusena. „Ega keegi ei oota ju, et eelmine peatreener saab kinga või paneb ameti maha? (Martin – toim.) Reimil oli käsil raske periood ja asjad kuhjusid kokku. Kui Karel (Voolaid – toim.) selle ettepaneku tegi, siis olin üllatunud, aga mõnes mõttes ei olnud ka. Kogu see töö ja vaev, mille olin aastate jooksul treeneritöösse pannud, pidi ju kuskil realiseeruma. Aga loomulikult oli positiivne, et see realiseerus tipptasemel.“

Varem oli Hansi olnud Voolaidi treenerite tiimis U21 koondise juures. Erinevused noortekoondise ja A-koondise vahel olid pigem mitte-jalgpallilised. „Lõpuks on mäng ju sama. Samas jalgpallihiiglased nagu Saksamaa, Holland ja Itaalia esitasid väga huvitavaid väljakutseid oma mitmekülgsusega. Kui ma võrdlen täiskasvanuid ja noori, siis köögipool oli erinev, sest A-koondises on rohkem inimesi kaasatud, mis paneb proovile oma oskuse suuremas tiimis toimida. Igaühel on oma osa täita, et kogu üksus töötaks nagu kellavärk.“

Hansile jätsid A-koondise mängijad hea mulje. „Positiivne üllatus oli see, et Eesti mängijad on väga avatud ja mõtlevad kaasa. Oletasin varem, et seal on veidi rohkem egode põrkumist ja juhtub ka mängijate diivatsemist, aga sellist asja ei märganud kordagi. Mitte keegi ei arva põhjendamatult, et on teistest parem. Kõik tahavad endast Eesti eest alati maksimumi anda.“

Kui vaade jalgpalli muutub

Hansi on kogu elu olnud suur jalgpalliromantik, kellele meeldib taktikaline mitmekülgsus ja liikuv palliga mäng. Ta tunneb, et muutus Pro litsentsi koolituse vältel pragmaatilisemaks. „Sain palju rääkida Arno Pijpersiga, kellega suheldes mõistsin, et edukaks jalgpalliks peavad kõigepealt baasasjad paigas olema. Enne kui minna kohtade vahetuse ja rotatsiooni juurde, peaksid mängijad oskama täita oma peamisi ülesandeid ja positsioone formatsioonis. Ilmselt patustasin varem sellega, et varieerusin taktikaliselt palju, aga mõtlen nüüd, kas kõik ikka said täpselt aru, mis olid nende peamised ülesanded.

Seepärast meeldib Hansile jälgida FCI Levadia tegemisi. „Levadia on huvitav näide, sest Vova (Vladimir Vassiljev, kes oli koos Hansiga A-koondise treenerite tiimis – toim.) ja kompanii läksid väga varieeruva stiili peale. Eks ole näha, kuidas nad toime tulevad.“

Hansi on oma mõttemaailma muutnud veidi rohkem mängijakeskseks. „Kipun vahel unustama, et iga mängija on erinev – oma tugevuste ja nõrkustega, ning nende võimekus uut infot vastu võtta on samuti erinev. Lisaks taktikalisele virvarrile tuleb tal veel mängida ka ja pideva vastase surve all olles vastavalt olukorrale parimaid otsuseid vastu võtta. Nii tuleb leida kõige efektiivsem viis, kuidas mängijatele infot edasi anda.

Samuti on Hansi sõnul huvitav, et aina enam jõuab tippjalgpalli elemente rahvajalgpallist. „Ma arvan, et valehäbi on jäänud aina vähemaks. Näiteks müüris on üks mees pikali. Või pikk audisissevise ja huvitavad kombinatsioonid nurgalöökidest. Edu saavutamiseks on kõik võtted kasutusel ja see on põnev.“

Lugu ilmus juulikuu Jalkas
Tekst: Sander Jürjens
Foto: Veiko Soo