Naiste meistriliigas võitis mullu esimest korda medali Saku Sportingu naiskond, kelle koosseisus said pronksise autasu kaksikud Riin ja Triin Satsi. Raplamaalt Kaereperest pärit õed koputavad juba koondiseuksele ning rääkisid ajakirjale Jalka, kuidas nad noorteklassis end mitmekülgselt arendasid ja jalgpalli juurde jõudsid.
Praeguseks tudengipõlve nautivad 19aastased õed on ajutiselt tagasi lapsepõlvekodus. Põhjuseks koroonapandeemia, mistõttu polnud vaja kauemaks Tallinnasse jääda. Šanss saada nakkus ligikaudu viiesaja elanikuga asulas on väiksem ning õppetöö toimub niikuinii kaugtöö vormis, mispärast on pereringis olemine mõistlik.
Valtu põhikooli lõpetamise järel läksid õed Rapla ühisgümnaasiumi, kus jõudsid õppida ühe aasta. Seejärel avati Raplas riigigümnaasium, mille lõputunnistus on praeguseks mõlemal taskus. Järgmist diplomit sihitakse pealinnas, kus esimest korda õpitakse eri asutustes – Riinu valikuks osutus rakenduskeemia TalTechis ja Triin omandab teadmisi Tallinna ülikoolis kehakultuuri erialal.
Kaksikud saavad omavahel väga hästi läbi, kuid on inimesena erinevad. Mõlemad on pigem tagasihoidlikud, kuid duost on veidi jutukam Triin, kelle väidetega Riin suures osas nõustub.
Ema otsusel jalgpallilaagrisse
Õed Satsid on väga sportlikud ja mitmekülgse taustaga. Kuigi maakonna keskuseks olev Rapla on teada-tuntud korvpallilinn, on selle mängu oskus nende Achilleuse kand, kuid puudujääk kompenseeritakse teiste tugevustega: kaksikud tegelesid kümme aastat rühmvõimlemisega ja kogu põhikooli ka kergejõustikuga.
Kuigi õed olid aktiivsed, kippus suvel vaba aega üle jääma. See ei jäänud märkamata emal, kes saatis tüdrukud Raplas jalgpallilaagrisse. Võimlemine ja kergejõustik jäid õdede ellu alles ning põhikooli viimasel kolmel aastal jagati õppetööst üle jääv aeg ära kolme treeningu vahel.
„Pärast suvist jalgpallilaagrit algasid Raplas tüdrukute trennid,“ meenutab Triin. „Enne käis vist Annabel (Jäär – praegune tiimikaaslane ka Saku Sportingus – toim.) poistega trennis,“ lisab Riin. Tüdrukute esimene treener oli Kaido Mägi ja aastake mängiti ka Lauri Mõttuse käe all.
Elu vägevaimaks osutus turniir, kus Riin oli vigastatud
Kentsakal kombel on üks eredamaid mälestusi Rapla naiskonnaga 2015. aasta Pärnu Summer Cupil osalemine. Mitte et Summer Cup kuidagi kentsakas oleks, kuid jutust koorub välja, et sel turniiril oli Riin vigastatud, aga naiskonnaga kaasas. Pigem meeldiski kõik muu, mis jalgpalli ümber toimus. „See oli meie esimene rahvusvaheline turniir, aga olime teinud trenni vist alla aasta! Aga kokkuvõttes võitsime ja igaüks sai auhinna. Mind valiti turniiri parimaks mängijaks,“ meenutab Triin. Riinule oli unustamatu ka suvi. „See on nii hästi meeles. Elasime Pärnus hostelis ja nii lõbus oli.“
Rahvusvahelisi turniire tuli õdede ellu seejärel veelgi, sest pärast Saku Sportinguga jõudude ühendamist käidi Rootsis Umeås. „Mul on meeles suur staadion, kus olid päris tribüünid mõlemal pool. Poisid käisid kaasa elamas ja hüüdsid: „Saku, Saku!“ Mängud olid õhtustel aegadel, kell kaheksa või üheksa, ja tagasi mõeldes olid vist elu parimad mängud ja nii hilja mängimine kuidagi sobis,“ mõtiskleb Triin. Staadionit toob esile ka Riin. „See on mu lemmikstaadion.“ Ta teeb väikese mõttepausi. „Välja arvatud Saku, loomulikult!“ Iga mängu tiimi parim sai auhinna, kuid ühes kohtumises läks auhind mõlemale, kui treener Jan Harend, kes juhendab kaksikuid praegu ka Saku esindusnaiskonnas, valis parimaks mõlemad õed.
Kui Sakuga ühinemine tuli päevakorda U17 vanuseklassis, siis praeguseks ongi Satsid juba pikaaegsed Sportingu naiskonna liikmed. Kuigi täiskasvanute meistrivõistluste debüüt tehti meistriliigas juba 2016. aastal kõigest 14aastastena toona liigas osalenud Noortekoondisega, siis 2017. aastast hakati Sportinguga mööda püramiidi ülespoole ronima. 2018. aastal mängiti juba esiliigas ja viimased kaks aastat kõrgliigas.
Saku tiimi õhkkonda kiidavad mõlemad. „Paljud mängisid koos juba väiksena. Sakus on sõpruskond, kes võtab inimesi hästi vastu. Ma arvan, et sulandusime hästi sisse, kuigi olime alguses väga tagasihoidlikud,“ sõnab Triin.
Ründaja ja kaitsja
Mõlemad iseloomustavad oma mängustiili pigem jõulisena. Õest nelja sentimeetri jagu pikem Triin mängib ründes ja Riin kaitses.
„Ma alustasin keskväljal, rohkem ründava poolkaitsjana. Jätkasin sellel positsioonil alguses ka Sakus. Aga esimesel aastal ütles Jan, et võiksin tipus proovida. Mängisingi II liigas tipus ja olen ikka seal. Aga kui panna juurde positsioonid koondises, siis olen vist igal pool mänginud,“ kirjeldab Triin.
„Ma pole üldse kindel, kus ma alguses olin,“ proovib Riin meenutada. „Alguses olin üldse rünnakul ja siis keskkaitses. Igal pool, kus vaja. Mäletan, et U15 koondise Balti turniiril mängisin ääreründes ja olen koondises ka number kuue (kaitsev poolkaitsja – toim.) peal mänginud. Keskkaitses olen tavaliselt vasakul pool, aga koondises ka paremal pool. Kui pikka palli on vaja mängida, siis on paremal pool veidi lihtsam.“
U15 koondise Balti turniiri mängus vahetati õed 57. minutil teineteise vastu välja, kui Riinu asemel tuli väljakule Triin. Kümme minutit hiljem lõigi Triin oma koondisekarjääri seni ainsa värava, kui lõunanaabreid võideti 3 : 1. Üks värav on noortekoondises kirjas ka Riinul, kes oli täpne U19 valikmängus Kosovo vastu.
Õed on käinud ka A-koondise treeningutel ning Triin oli kaasatud viimati A-koondise laagrisse, kui valikmängus võõrustati Sloveenia naiskonda. Debüüt A-koondises on veel mõlemal tegemata, kuid kahe peale on neil üle poolesaja esituse noortekoondises. Riinul on neid ette näidata 32, millest 17 tulid U19 vanuseklassis. Triin on koondisesärgi selga tõmmanud 24 korral, kuid enim kogunes mänge U17 koondises (14).
„Mängus ei puutu me eriti kokku, sest ainult vahepeal saan Riinult mõne söödu,“ sõnab Triin õe mõjutuste kohta mängus. „Aga kui teda pole, siis võibolla on enne mängu natuke teistmoodi olla.“ Kas kunagi on õhus variant mängida teineteise vastu? „Trennis mängime. Aga me oleme alati kõike koos teinud. Otsuseid teeme ka koos. Ma ei kujuta ette, et ütlen Riinule, et ma lähen näiteks Florasse ja mängul näeme.“
Riin jääb endale omaselt väga tagasihoidlikuks. „Ma ei mõtle endast kui tegijast. Oleme mõlemad enesekriitilised.“ Triin nõustub õe öelduga. „Näiteks koondise tasemelgi mõtlen nii, et mängin siis, kui mänguaega antakse. Ja kui mängida, siis juba nii, nagu vähegi oskad, ja loodad, et oled väljakul kasulik.“
Milliseks hindavad õed meistriliiga taset ja uue hooaja võimalusi? Vastamise võtab enda peale Triin. „Saaks ühtlasem olla, kui vaadata tulemusi. Aga esimesed neli pakuvad ikka konkurentsi ja Saku mängijana ei taha ju öelda, et Flora on valitseva meistrina teistest peajagu üle ning keegi vastu ei saa. Eelmisel hooajal võtsime ju nii meie kui ka Kalev neilt punkte. Tase on viimastel aastatel ühtlustunud, aga alati saaks paremini. Eelmise hooajaga võib ju rahule jääda, kui alles teine hooaeg meistriliigas ja kolmas koht. Aga iga hooajaga võiks ikka paremaks minna!“
**
Raplamaa Jalkafest
oli 2014. aastal põnev mõlemale, sest selle raames tutvuti naiste A-koondise mängijatega.
Autogrammidega palli
teenisid õed samalt jalgpallifestivalilt. Riin valiti mängu parimaks, Triin näitas taset kõksimisega. Mitme mängijaga, kes mänguvahendile allkirja andsid, pallitakse praegu koos Sakus.
Vimplid
ja muud auhinnad on Satsidel kõrges hinnas. Õed leiavad teemaks tulevad autasud toast kiirelt üles ja on nende üle uhked.
Lugu ilmus aprillikuu Jalkas
Tekst: Sander Jürjens
Foto: EJL