JALKA | Tagaseljajutud | Tallinna Kalevi naiskond

Jonna Soomets
väravavaht, 2002

Jonna on meie naiskonna kõige kõvem kõri, riietusruumis on tema naermist ja juttu alati kuulda. Vahepeal tuleb selle kohta isegi märkusi teha! Väravavahina väga palju arenenud: väga head reaktsioonitõrjed. Muidugi on olnud päevi, kus ta tuleb trenni ilma kinnaste ja putsadeta. Jonnal alati veab, sest tema väravavahitrennid hakkavad enamasti just siis, kui meie peame oksejookse tegema.

Johanna Marie Link
kaitsja, 2002

Johanna on mängija, kes sisuliselt ei tunnista oma talenti. Ta on ülipotentsiaalikas mängija, aga ei saa ise sellest üldse aru. Teda peab kogu aeg selles veenma – ta ise arvab kogu aeg, et asjad on jube kehvasti. Imetlen seda, kui palju ta jaksab mängus tööd teha. Läheb väga julgelt igasse olukorda. Oma olemuselt väga siiras ja armas inimene.

Maria Orav
kaitsja, 1996

Meie kapten. Tahaksin, et inimesed kuuleksid neid Orava kõnesid, mida ta enne mänge meile peab: see on intelligentne raev! Ta on meie tiimis organiseerija ja korraldaja, ajab inimesi trenni kohale ja teeb kõiki muid organisatoorseid asju. Väga-väga kiire mängija, tsiteerides klassikuid: „no problem, Maria fast“. Inimene, kellel on asjad alati kontrolli all ja suurepärane oskus udupeade keskel kaoseid ennetada.

Anne-Catherine Paulus
kaitsja, 1979

Tema meil küll väga palju ei mängi, aga tema fenomen on see, et ta on nii pikalt Kalevis olnud, on alati ikka kohal ja toob täiesti vabatahtlikult kõigile omaküpsetatud vahvleid ja pirukaid, hoolitseb kõigi eest. Sisuliselt Kalevi ema! Alati esimene, kes nõu annab ja kõikide asjadega aitab ja varustab.

Birjo Rasmussen
kaitsja, 1994

Kui suur osa on meie tiimis pigem tagasihoidlikud, siis Birjo on selline, et kui miski teda närvi ajab, siis on tema see, kes selle esimesena välja ütleb. Kõige lühema süütenööriga! Birjo on oma põlvedega iga-aastane püsiklient ka Kaspar Rõivasseppa juures. Kui meie kõik tahaksime minna soojale maale treeninglaagritesse, siis tema suudab isegi jaanuaripäikesega ära põleda ja tahaks alati kuskile jahedamasse kohta minna.

Ketlin Saar
kaitsja, 1997

Ketlin on vigastuse tõttu pikalt eemal olnud ja tunneme temast kaitseliinis väga puudust – ta on meie kõige tasakaalukam ja rahulikum mängija. Palliga väga enesekindel ja suudab leida sügavaid sööte. Tal on kindlasti meie tiimi kõige ilusam jalgratas, millega ta iga ilmaga trenni sõidab!

Mirell Soasepp
kaitsja, 1994

Mirell on selline armas inimene, kes üldse konflikte ja asjade sellist käiku ei kannata. Tema on meil hilineja – kui trenn algab kell 19.30, siis võib kindel olla, et kell 19.30 sõidab ta Kalevi parklasse sisse, tuleb putsadega joostes mäest alla ja jõuab trenni alguse ruudumänguks enam-vähem kohale. Siis võib kindel olla, et umbes 20 minutit tagasi ta veel magas.

Marie Heleen Lisette Kikkas
poolkaitsja, 1996

Tal on alati uued fancy’d putsad! Tal on kindlasti meie tiimist üks paremaid mootoreid – väsimatult paneb ääre peal üles-alla. Selle aasta jooksul on pidanud väga palju eri positsioone mängima. Trennis võtab alati maksimumi ja allahindlust kellelegi ei tee.

Ljubov Maksimova
poolkaitsja, 1993

Tema on meie tehnikaguru – tuleb alati trenni ja ütleb, et näete, see on uus trikk. Talle Levadia lapsed õpetavad neid asju ja siis ta üritab neid järele teha. Jääb vahel trenni hiljaks, pargib oma BMW värava ette ja tuleb kohe mängima. Ljuba kohta kehtib vanasõna, et parem targalt seista, kui lollilt joosta. Mängus pigem söödab, kui lööb peale. Kunagine Barcelona tiki-taka on väga tema stiil.

Kätlin Ojapõld
poolkaitsja, 1990

Kätlini ideaalne trenn on ruut ja mäng. Kõik muu seal kõrval on pigem pettumus. Kätu on meeletult suur loomaarmastaja. Meil elas pikka aega Kalevi staadionil üks rebane ja see oli siis suur häiriv tegur! Meie võistkonna suurim reisisell. Saadan praegugi tervitused talle Mehhikosse!

Kaili Pertel
poolkaitsja, 1987

Kaili on meie maatüdruk, ta särab vahel oma naljakate väljaütlemistega. Kodus on asjad kontrolli all: kui keegi teine meie mänge vaatamas ei käi, siis Kaili abikaasa on 100% kohal. Ilmselt üks pikemaid mängijaid, suudab väga hästi kehaga katta ja palle pikendada. Sai endale hüüdnimeks Scania, sest peatreener Maksim ütles talle, et ta oma pikkust ja tugevust rohkem ära kasutaks – nagu veoauto!

Evelyn Šilina
poolkaitsja, 2001

Tema jaoks võrduvad karistuslöögid sisuliselt penaltitega. Kui mängus saame karistusala juurest või isegi keskjoone juurest karistuslöögi, siis teame, et võime rahulikult võtta, sest kuidagi ta selle ikka sisse keerutab. Kui mängus on paanika, siis tuleb pall lihtsalt Eljale anda, ta suudab selle kindlasti säilitada ja selle vajalikku kohta toimetada. Sisuliselt meie oma Kostja Vassiljev!

Kadri-Ann Valgeväli
poolkaitsja, 1984

Kadri-Ann on meie tiimi üks vanemaid mängijaid, ta on kahe lapse ema. Tema puhul on müstiline, et ta tuleb sisuliselt kõikidest 50-50 olukordadest palliga välja, see on täiesti arusaamatu, kuidas ta need asjad kätte saab. Kadri-Anni väravatest on ilmselt 90 protsenti varbaga löödud!

Loore Lehtmets
ründaja, 2003

Loore on mõnes mõttes ebaõnnesõdur – kui trenn käib ja kõik mingit harjutust valesti teevad, siis ainus inimene, keda peatreener Maksim alati valesti tegemas näeb ja kes kõigi eest pähe saab, on Loore. Küll õpetab Maksim teda jooksma, küll lööma… Keegi teine küll nii palju treeneri käest pähe ei saa! Loore on meil ka kõige noorem mängija. Loorel juhtus ükskord nii, et ta jäi pärast trenni veel peale lööma ja mõtles, et teeb üksi Kalevi staadionil Ronaldo tähistust. Ta väänas sellega aga oma hüppeliigest ja oli mitu kuud audis!

Žanna Smirnova
ründaja, 2003

Žannale meeldiks kõiki vastaseid alati üks ühe vastu ette võtta ja siis peale lüüa. Muidu on alati väga hingega asja juures. Žanna on selline mängija, kes suvel käib paksude dressidega, aga kui temperatuur nulli läheb, siis on lühkaritega trennis.

Emma Treiberg
ründaja, 2000

Emmaga juhtub nii platsil kui platsi kõrval igasuguseid lugusid. Arvan, et kõik, kes on Kalevi staadioni lähedalt mööda kõndinud, on kuulnud tema ahastavaid karjeid, kui ta väravast jälle kümme meetrit mööda lööb. Aga kahtlemata Eesti üks kõige kiirem/jõulisem ründaja ja kui ta juba korralikult pihta saab, siis ette jääda ei taha. Kui tahad, et Emma midagi teeks, siis tuleb temaga lihtsalt viieka peale kihla vedada. Väga heasüdamlik ja tore tüdruk, aga lihtsalt vahepeal natuke tutulutu! (Naerab – toim.).

Eret Elen Viidakas
ründaja, 1993

Eretiga juhtub asju! Kõik asjad on kadunud. Pärast trenni võtab autovõtmed kätte ja parklas on need juba kadunud. Treeninglaagrites pigem eelistab hommikusöögi ajal magada ja palub võikud kaasa võtta. Kui suurt jalgpalli poleks, siis mängiks ainult saali – sellest tulenevalt on tal väga hea tehnika.

Maksim Rõtškov
peatreener, 1973

Maksim on pigem rahulik treener, aga kui teda väga palju testida, siis saab korralikult. „See on sööt otse haiglasse!“ kuuleb tema suust tihti. Vormi ta ei ole kaotanud, trennis suudab meid kõiki ette võtta. Kutsume teda Suureks Bossiks. Ilmselt kõige suurema südamega inimene.

Lugu ilmus aprillikuu Jalkas

Foto: Jana Pipar/Jalgpall.ee