Pärnu JK Vaprus langes 2018. aasta sügisel esiliigasse. Siim-Sten Palm võttis samal aastal jõule esimest korda vastu abielumehena. Raplast pärit mees oli seni võtnud suuna rohkem põhja poole, kuid miski tõmbas Pärnumaale. Mõeldud-tehtud. Veebruaris täitus mehel teine aasta Vapruses ning seni tehtud töö tulemusena on ta tänavu rannastaadionil Premium liiga meeskonna abitreener.
Palmile pole Premium liiga uus. Tal on Eesti kõrgliigas kirjas 47 mängu ja ette näidata kogemus Nõmme Kalju FC mängiva väravavahtide treenerina. Noortetreenerina hankis ta kogemust JK Tallinna Kalevis. Pärnu JK Vapruse treeneritöö kõrvalt on Palm Eesti naiste A-koondise väravavahtide juhendaja.
Palm on suutnud eraelulised eesmärgid suurepäraselt siduda jalgpalliambitsioonidega. Mõlemas loodab mees oma parima anda. Varsti peaks taskus olema ka UEFA B treenerilitsents. „Ma pean ennast realistiks. Loomulikult peab unistama, et kuskile kõrgemale jõuda, ja olen seadnud sihi, et oleksin kunagi mõne Eesti kõrgliiga meeskonna peatreener. Astun samme selle poole, sest tänavusest aastast mul enam noortegruppe ei ole ja esindusmeeskonna abitreeneri positsiooni kõrval olen duubelmeeskonna peatreener. Nüüd on vaja kõvasti vaeva näha ja eesmärkide nimel töö käib. Ma ei tea, kas eesmärgid täituvad või mitte, aga annan endast kõik. Aeg näitab, kuhu ma küündin,“ arutleb Palm.
Mitu endist väravavahti vaevleb sellise maine küüsis, et neid nähakse väravavahtide treenerina. Palm on tõestanud seda, et suudab hakkama saada ka teises rollis. „Ma olen samuti selle arvamusega kokku puutunud, aga ütlen, et väravavaht on kõige tagumine mängija, kes näeb kogu pilti ja kogub informatsiooni. Mängust aru saamine peab olema heal tasemel ja väravavaht ongi mängus justkui üks abitreeneritest. Kuid ma ei hakka väitma, et endise väravavahina ei ole vaja ühtki aspekti järele aidata. Harjutuste pagas on endistel väljakumängijatel kindlasti suurem, aga selle pagasi täiendamine rikastabki treenerit.“
Kindlat lemmiktreenerit Palmil pole. „Üritan olla vastuvõtlik kogu informatsioonile, et selle põhjal ennast arendada. Jürgen Kloppi meeskondade pressing ja intensiivsus, Pep Guardiola võistkondade palliga mäng. See on omaette tase! Samamoodi jälgin Eestis, kes mingeid häid lahendusi pakub. Otsin alati midagi sellist, mida just endaga kõige paremini sobitada,“ arutleb Palm.
Palmil pole kadunud ka väravavahioskused. Lõplikult kindlustati hilissügisel Premium liiga koht nii, et Palm seisis väravapostide vahel. „Eks põhjuseks oli see kurikuulus COVID-19. Põhiväravavaht (Hendrik Vainu – toim.) polnud küll haige, kuid isolatsioonis. Liiga oli vaja võita ja kuna mul kogemust on, siis treenerid otsustasid nii. Midagi hullu ei juhtunud,“ sõnab Palm tagasihoidlikult. Tema selja taha löödi esiliigas 270 minutiga vaid üks pall ja seegi omaväravast 4 : 1 võidumängus FC Nõmme Unitedi üle.
Ägedaid mälestusi jagub platsilt ja platsiväliselt
Kõrgliigas mängimise ajast on Palmil samuti eredaid mälestusi. Kuigi tegu oli väravavahiga, õnnestus tal Paide Linnameeskonna ridades ühes karikamängus huvitaval kombel sekkuda mängu vahetusest väljakumängijana ja lüüa rahvaliiga meeskonna vastu 17 : 0 võidumängus kübaratrikk. Väravavahina täitus peaaegu poolsada mängu kõrgliigas. „Oleks võinud rohkem olla. Viljandis ja Kuressaares mängisin poolvigasena. Viljandi-aasta oli väga huvitav, olin väga noor. Kõige parem hooaeg oli Paides ja mäletan 1 : 1 viigimängu Nõmme Kalju vastu. Lõpus löödud viigivärav oli vägev hetk.“
Palm on teleekraanil säranud „Naabrist parema“ saates, milles võidutses praeguse abikaasa Janaga. Oskused on tulnud tänase päevani kasuks. „Suurim väärtus on mõistmine, kui palju on inimene ise oma kätega võimeline tegema. Majas on ka palju ise tehtud. Naisel tuleb idee, et võiks olla teatud valamukapp, mida poes pole, kuid selle saab ise valmis teha. Kodus mõtlen lastele erinevaid asju välja, saab tehtud linnumaju ja muud. Hetkel ka paar projekti käsil – just hiljuti ütles üks mängija jõusaalis, et vajaks treeninguks ühte kasti, mis on internetipoes kallis. Mõtlesin, et teen ära. Joonis on valmis ja tahaks mõne nädalaga sellega ühele poole saada.“
Saate võitmine tõi kaasa omajagu kuulsust. „Eesti on väga väike. Pärast saadet olid järgnevad kaks aastat vast sellised, et tunti igal pool ära, ja tundsin, et sosistati ja räägiti. Kui Pärnumaale kolisime, siis alguses ikka märgati ja mõned tulid rääkima ka. Võibolla olen sellega ära harjunud või ei pane enam tähele, aga seda on natuke vähemaks jäänud. Perega märgatakse rohkem kui üksi, sest see bränd on rohkem naise ja laste poole kaldu. Naine on turundustaustaga ja tema jaoks on see lihtsam. Tal on tugev haridus ja head oskused,“ kiidab Palm abikaasat.
Tasakaalu leidmine jalgpalli ja eraelu vahel
Palm annab igapäevaselt parima, et hoida head tasakaalu elukutse ambitsioonide täitmise ja eraelu vahel. Pärnumaale kolimine oli samuti perekondlik otsus ja sellele järgnes edukas kõne Vaprusesse ja Karl Palatule. Kõik liikus väga kiiresti. „Pere on ülimõistev. Nädalavahetused ja õhtud on ju tihti jalgpalliga seotud, aga kui esmaspäev on vaba, siis jätan lapse lasteaiast koju ja läheme perega kuskile. Detsembris õnnestus üks pikem puhkus võtta. See oli teadlik valik, sest oli kindlasti värskendav ja perele oluline.“
Puhkus kulus ära, sest nüüd on alanud kõva töö! Vaprust ootab pärast kahte hooaega taas kõrgseltskond. Palm nõustub, et kodupublik on seda väärt. „Ma olen pikalt mänginud ja kõik Eesti staadionid läbi käinud. Meie publik annab korralikult energiat ja tekib suure mängu tunne!“
Kas meeskond on selliseks tasemeks valmis? „Ilmselgelt on, sest sportlikult sinna välja jõudsime. Kui oleksime tõusnud kellegi loobumise või muude põhjuste tõttu, siis ma nii kindel ei oleks. Teatud kindluse andis ka mullune karikamäng Tammekaga, kus kaotasime küll 0 : 1, aga näitasime, et meeskonnas on piisavalt kvaliteeti, et sellisel tasemel mängida.“
Lugu ilmus märtsikuu Jalkas
Tekst: Sander Jürjens
Foto: Svetlana Tšižova