JALKA │ Saku sõpruskonna maruline tõus

Saku Sportingu naiskond on viimastel aastatel marssinud kindlalt võidukal kursil. Kui 2016. aastal mängiti veel noorteklassis U17 liigat, lõpetati hooaeg hõbedase kohaga. 2017. aastal kuuluti esimest korda naisteklassi ja debüütaasta lõpetati teises liigas vägagi edukalt, kui saavutati esimene koht. Sealjuures vahe järgmise võistkonna ehk Kalevi duubliga oli lausa 15 punkti. Hea hooga pandi edasi ka tänavu, kui esimene aasta esiliigas lõpetati Pärnu JK II järel teise kohaga. Võistkonna peatreener Jan Harend ütles tänavuse hooaja kohta, et kokkuvõttes võib tulemusega rahule jääda.

„Eks teatud asju saab alati paremini teha,” sõnas ta. „Treener ei saa oma olemuselt kunagi ju päris rahul olla, aga kui selle võistkonnaga koos tegutsema hakkasime, siis sai paika pandud, et kõige tähtsam on progress. Kui vaatan selle aasta algust ja lõppu, siis on toimunud edasiminek. Seega võib hooaja lugeda kordaläinuks.”

Pikaajaline tuumik ja palju trenni

Kolm aastat järjest vaid esikohtade ja hõbemedalite teenimine ei ole lihtne saavutus, kuid Saku naiskonnal on selleks olnud kasutada kaks head relva. Nimelt on suur osa võistkonnast koos olnud juba 2009. aastast ehk võistkonna loomise hetkest. Naiskonda esindav Eliisabet Pedak selgitas tiimi head sisekliimat nii: „Oleme kõik ühest kandist pärit, see on kindlasti suur pluss. Oleme kõik koolikaaslased ja parimad sõbrannad, tunneme osa tüdrukutega üksteist juba kümme aastat. Meie läbisaamine on tõesti väga hea.”

Pedak lisas, et väga suur roll on ka treener Jan Harendil: „Tema on see, kes on algusest peale meiega tööd teinud, koos oleme käinud läbi tulest ja veest. Jan on ka põhjus, miks paljud meist jalgpalli mängivad ja trennis käivad. Terve naiskond on tema üle uhke ja võibolla ei jagu isegi sõnu, et teda ära tänada.”

Peatreener ise toob edu põhjuse teise relvana välja tubli treenimise ja hea suhtumise. Ta selgitas, et juba võistkonna tegutsemisaastate alguses sai paika pandud see, et trenni tuleb teha tublisti. Aastate jooksul on ära jäänud vaid mõned treeningud ja Harendi sõnul mängijad naljalt trennidest ei puudu. Tublisti rügati trenni teha isegi siis, kui noorteklassides loodetud tulemusi veel ei tehtud. Ning trenn on kõige tähtsam ka praegu.

„Meie jaoks on alati fookuses mäng, aga sellele järgnev trenn on see koht, kus tuleb vaeva näha, et paremaks saada,” rääkis Harend. „Võib juhtuda, et mängime, aga täna ei tule välja ja saame viie väravaga pähe. Mängijad mõtlevad selle peale, et pole hullu. Esmaspäeval on trenn ja trennis näeme.”

Harend rõhutas, et peale trennitegemise on oluline ka mängijate suhtumine, sest tema võib treenerina tahta palju, kuid kui mängijad ei toeta oma suhtumisega seda, ei suudeta tulemusi teha. Ta kiitis, et Saku mängijate suhtumine on alati olnud eeskujulik. Just seepärast pole naiskond heade tulemuste saavutamiseks pidanud tegelema konkreetse eesmärkide seadmisega, vaid kõik on tulnud asjade loogilise käiguna.

„Näiteks sel aastal ei olnud meil eraldi eesmärgistamist, aga oli justkui vaikimisi selge, et kui suhtume trennidesse ja mängudesse selliselt, nagu oleme teinud seni, siis mõtleme edasipääsust,” rääkis Harend.

Liigset edu ei karda

Kuigi siiamaani on peatreener Harendi sõnul olnud Saku naiste suhtumine tipptasemel, võib motivatsioonipuudus ühel hetkel kummitama hakata ka edukaid. Harendi sõnul on ta oma hoolealuste puhul näinud sel skaalal mõningaid kõikumisi, kuid suuri üllatusi ja rohkelt loobujaid ta naiskonna tulevikus ei näe.

„Meie keskmine vanus on praegu 17 aastat ja natuke peale, seega kõige valusam aeg on käes,” selgitas Harend. „Oleme koos juba nii mitu puuda soola ära söönud, et meie arusaamad taanduvad praegu austusele üksteise vastu. Mina vastutan võistkonna eest ja ka nemad vastutavad võistkonna eest. Nad annavad endale aru, et ei saa võistkonda alt vedada ja peavad olemas olema.”

Raskustest rääkides nentis Harend, et kõige raskem on olnud leida väljakutset väljaspool liigamänge ehk pakkuda lisaimpulssi turniiride ja sõprusmängudena. Ta selgitas, et kõik taandub mängijate jaoks perspektiivi tekitamisele, et mängijad saaksid aru, et see, kus ollakse praegu, pole see koht, kuhu tahetakse jõuda.

Naiskonna kapten Eliisabet Pedak rääkis, et kõige raskem on olnud säilitada oma kvaliteeti, ja seda just siis, kui võistkond on kogu aeg edukas: „Kui eelmisel aastal teises liigas enamasti võitsime, siis vahel trennis mõtlesid küll, et tahaks seekord leebemalt võtta, sest järgmine mäng ei tule nii raske. Pole olnud kerge hoida end 100% kohal ja endast alati kõik anda.”

Naiskonna pikaajaline mängija Hanna-Lisa Kuslap lisas omast kogemusest, et eelkõige on olnud keeruline mängida tugevamate vastastega. Samas on see andnud kogemust ja aidanud areneda.

„Näiteks Pärnu naiskonna vastu olid esimesed mängud esiliigas päris rasked, aga viimase kohtumise mängisime 3:3 viiki. See näitas, et oleme arenenud, ja andis hea tunde, et oleme võimelised kõrgemale tõusma,” selgitas Kuslap.

Viimastel aastatel vaid edu lainel surfanud Saku naiskonna peatreener Harend ei karda seda, et kõrgliiga mängud ja kõrgem tase võiksid võitmisega harjunud mängijaid kaotuste korral kurvastada.

„Oleme noorteklassides juba koos üle elanud ajad, mis ei olnud väga edukad,” rääkis Harend. Ta lisas, et on algusest peale mängijatega lahti mõtestanud selle, miks teatud asjad juhtuvad või ei juhtu.

„Meie mängijate lemmikküsimus on „miks”, rääkis Harend. „Olen hästi palju neile põhjendanud ja nad saavad aru, miks me mingeid asju teeme. Arvan, et mängude tulemused ei ole neile üldse nii olulised, sest küsimuse „miks” kõrval on alati olnud kõige tähtsam hoopis viis, kuidas me tahame mängida. Tagajärg on teisejärguline,” sõnas Harend kokkuvõtteks.

LISALUGU:

„Ei lähe päris kohe meistriliigat kinni panema”

Sel hooajal esiliiga teise kohaga lõpetamine tähendab Saku naiskonnale pääsu kõrgliigasse, sest neist ettepoole jäänud Pärnu JK duubel kõrgliigasse minna ei saa. Saku peatreener Jan Harend kinnitas, et meistriliigapääse kasutatakse kindlasti ära.

„Alati peab toimuma progress ja peame olema iga mänguga paremad, kui olime eile,” rääkis Harend. „Kui me ei läheks kõrgliigasse, siis lendaks see tõekspidamine aknast välja. Aga oleme kõrgliigasatse juba nuusutada saanud – eelmisel aastal mängisime karikavõistlustel ja tänavu mõnega hooajaeelseid mänge – ja ei ole hullu midagi. Saab mängida küll.”

Naiskonna kapten Eliisabet Pedak sõnas, et loomulikult võetakse kõrgliigakoht kui uus proovikivi vastu, kuid samas jäädakse realistlikuks: „Oleme päris noored ja teame, et kõik ei lähe alati nii, nagu tahame. Läheme vaatame ja saame kogemust, aga me ei lähe päris kohe meistriliigat kinni panema.”

Hanna-Lisa Kuslap ütles samuti, et kuigi paljudel naiskonna mängijatel on noortekoondise võistkonna või Levadia eest meistriliigas mängimise kogemus olemas, ootab nüüd ees ühine proovikivi: „Üksikult on välja tulnud küll, aga see on proovikivi, kuidas saame terve tiimiga hakkama. See hakkab olema huvitav.”

Lugu ilmus detsembrikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Saku Sportingu Facebooki leht