JALKA | Rene Zahkna: Minu töö on tekitada teistele häid võimalusi

24aastane Zahkna on üks neist sportlastest, kes teeb pärast hooaja lõppu küll pausi oma põhialast, kuid spordist päris eemale ei tõmbu. Võrust pärit noormees selgitas, et on jalgpalli mänginud juba lapsest saadik ja sellega tegelemine ongi temale puhkus biatlonist.

„Jalgpall on nii sotsiaalne ja lõbus mäng, et mul on kogu aeg nägu naerul ja 90 minutit lihtsalt jooksen rõõmuga ringi,“ rääkis Zahkna. Jalgpall ega laskesuusatamine ei olnud aga need alad, millega väike Rene esimesena tegelema hakkas: esmalt läks ta koos sugulasega hoopis judotrenni. Sellest ajast pärineb ka tema kõige esimene medal: Eesti meistrivõistluste pronks. Jalgpalli juurde jõudis loo peategelane kümneaastaselt ja sama vanalt läks ta ka suusatrenni, pärast seda jõudis proovida veel kergejõustikku ja võrkpalli. Kumbki ala ei olnud aga Zahknale loodud.

„Kergejõustikus mulle joosta meeldis, sest olin noorena palju liikunud, aga tehnilised asjad ei tulnud välja,“ meenutas Zahkna. „Teivashüppes panin esimest korda ikka konkreetselt lati alt läbi. Võrkpalli läksin vist liiga vara, sest hiljem uurides sain teada, et mu näpud polnud veel välja arenenud. Ja iga sööt oli selline, nagu oleksin seda sangpommiga teinud: kõik läks näppude vahelt läbi.“

Äge ju, et saab püssist tulistada

Laskesuusatamise juurde jõudis Zahkna aga esmalt oma isa Hillar Zahkna kaudu, kes tegeles sama alaga. Pärast tegevsportlase karjääri lõppu asus Hillar Zahkna tööle Eesti laskesuusakoondise peatreenerina ja oma väikese poja Rene võttis ta Otepääle laagritesse kaasa.

„Kui sportlased läksid jooksma ehk füüsilist tööd tegema, siis jäid relvad tiiru ja ma sain salaja nendest lasta,“ meenutas Zahkna. „Oma kõige esimese paugu tegin Roland Lessingu või Indrek Tobrelutsu relvaga.“

Samad mehed mängisid Zahkna kasvatamisel suurt rolli, sest Rene oli lapsena päris palju laskesuusatajatega Otepääl.

„Naljakas mõelda, et Lessing, kellega olen hiljem koos võistelnud, võttis mul väikesena kätest ja jalgadest kinni ning viskas Pühajärvel silla pealt vette,“ naeris Zahkna. „Tagantjärele olen kuulnud, et kiusasin neid ikka päris palju.“

Kuigi esimene kokkupuude laskesuusatamisega toimus Renel isa kaudu, jõudis ta selle ala valimiseni siis, kui läks sõbraga Kurgjärvele suusalaagrisse. Alles kohapeal anti talle relv pihku ja öeldi, et su isa oli laskesuusataja ja sina lähed kolme päeva pärast oma esimestele võistlustele. Zahkna meenutas, et debüütvõistluse järel oli otsus langetatud: sellest saab ala, milles ta tahab heaks saada. Põhjus, miks just biatlon ta südame võitis, oli lihtne: saab püssist tulistada.

„Eks see algselt on selline poisteala, sest äge on püssist lasta,“ tunnistas Zahkna. Kuigi oma peamiseks spordialaks valis loo peategelane laskesuusatamise, ei unustanud ta jalgpalli. Zahkna meenutas, et väikese poisina sai ikka unistatud, et kunagi jõuab ta mängima kõige kõrgemal tasemel. Seda küll pole juhtunud, aga Eesti tugevuselt kolmas liiga ehk esiliiga B on siiski tubli saavutus. Zahkna sõnas oma jalgpallilembusest rääkides, et just palliplatsil puhkab ta vaimselt kõige paremini, sest pärast pimedat talvist perioodi on kevad vutimurul just see, mida vaim vajab.

Jalgpallis jäi puudu taktikast

Esiliiga B, mis kuulub EJLi arvestuse järgi kolme Eesti tippliiga hulka, võiks ja peaks olema mängijatele lava, kus end võimalikult palju tõestada ja teostada. Zahkna puhul on olukord teine: tema endal pingeid või suuri ootuseid ei tunne.

„Ei ole nii, et saan palli ja pean seda siis võimalikult kaua enda käes hoidma, et tõestada, kui hea ma olen,“ selgitas Võru noormees. „Minu töö on see, et pean teistele olukordi paremaks tegema, et neil tekiksid väravavõimalused.“

Tiimitöö on aga vastuolus Zahkna igapäevase alaga, kus iga sportlane ikkagi suusatab ja laseb vaid enda eest. Individuaalalalt tiimispordile ümberlülitumine ei ole aga laskesuusatajast hobijalgpallurile liiga keeruline ja üleliia ta sellele ei mõtle. Samas ta nentis, et loomulikult on erinevus olemas: „Jalgpallis võid võtta eesmärgi, et tahadki tiimikaaslastele võimalusi tekitada, aga laskesuusatamises pole nii, et lükkad laskumise pealt kedagi selja tagant, et ta kiiremini läheks. Individuaalalal keskendud ikkagi ainult endale.“

Kuigi tiimitöö ei valmista Zahknale probleeme, on tal enda sõnul puudu taktikalisest distsipliinist. Ta meenutas, et sai sellest juba noorena aru, kui pidi läbiräägitud situatsioonides teatud positsioonile jooksma ja seal ootama, aga selle asemel tuhises jooksulembene noormees kokkulepitud positsioonist läbi.

„Ma lihtsalt ei suutnud seisma jääda,“ naeris Zahkna. Kuigi taktikaline pool ei pruugi laskesuusamehe kõige tugevam külg olla, on jalgpallist tuttav tiimitöö talle äärmiselt oluline. Seda nii vutis kui ka biatlonis. Zahkna meenutas, et jalgpallis peab ta oma kõige eredamaks mälestuseks põhikoolis toimunud koolispordiliidu Eesti meistrivõistluseid, kuhu Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi esindusega mindi nii, et satsis oli vaid kolm-neli jalkapoissi. Finaalturniiril oli vastaste seas mitu noortekoondislast, aga meeskonnavaimu ja ühtehoidmisega võttis Zahkna võistkond esikoha ja krooniti Eesti meistriks. Ka laskesuusatamise senine kõige eredam mälestus on seotud meeskonnaga, kes noormehe edusse panustavad.

„Mulle pole tingimata oluline see, mida ma saavutan, vaid see, kuidas teised sellele reageerivad,“ selgitas Zahkna.

Ta meenutas 2012. aastat, mil ta teenis noorte taliolümpiamängudel hõbemedali. Kui Zahkna finišisse jõudis, ei vehkinud ta kätega taeva poole ega olnud eufoorias. Ta isegi ei teadnud veel, et on teise koha saanud, aga hooldemeeskond, kes talle igapäevaselt abiks on, oli jälginud päriselus kulgevat graafikut. Nemad teadsid juba, et Zahknale riputatakse kaela hõbedane medal.

„Olin üliõnnelik sel hetkel, kui nägin oma hooldetiimi nii õnnelikuna,“ sõnas Zahkna. „Mulle meeldis, et nägin, et ka nemad võitsid.“

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts