JALKA | lugeja küsib | Karl Johan Pechter

Mis on sinu suurim pluss ja miinus väravavahina?
(Andra, Tallinn)
Kõige suuremaks plussiks pean meeskonna juhendamist. On mänge, kus ma räägin võibolla isegi liiga palju või vähemalt räägin liiga palju ebavajalikku. Räägin tihti ka kohtunikega, kuigi see ei ole alati kõige mõistlikum tegevus. Aga mängujuhendamise poolest suudan kaitseliini, poolkaitseliini ja ka ründajaid juhendada piisavalt palju, nii et see kasutegur on mul kindlasti olemas. Negatiivse poole pealt – parandamist on palju. Kui mul oleks vaja parandada vaid üht-kaht asja, siis mängiksin kõrgemal tasemel kui Eesti meistriliiga. Tööd teha on palju, eelkõige vajavad lihvimist näiteks jalaga mäng, pikk pall ja ka poolpikk pall, samuti väljatulekud tsenderduste puhul ja palli kõrgelt püüdmine nurgalöökide puhul.

Mis on olnud su senise karjääri kõige tähtsam tõrje?
(Indrek, Tallinn)
Mulle tuleb meelde kaks tõrjet. Üks oli sel aastal, kui jõudsime karikafinaali, ning enne seda oli meil poolfinaalis penaltiseeria (Tammeka alistas 2017. aasta maikuus penaltiseerias 4 : 2 Paide Linnameeskonna – toim.). Seal ma tõrjusin penalti, mis andis lõpuks meile võidu. Teine olukord on eelmisest hooajast, kui võitsime Levadiat. Mul küll väga palju tööd ei olnud, aga suutsin üks ühele olukorras tõrjuda Roman Debelko löögi. Sellega suutsin teha nullimängu ja lõpuks ka võitsime tänu sellele.

Kuidas mängus värava sisselaskmisest kiirelt toibuda, kui teised kaasmängijad su pärast tabamust üksi väravasse seisma jätavad ja pole kedagi, kes sind lohutaks?
(Maria, Viljandi)
Väravavahina olen ma harjunud olema väljakul niivõrd-kuivõrd üksi, sest väljakumängijatest olen üsna erinev. Aga kui mulle on värav löödud, siis pean lihtsalt kiiresti läbi analüüsima, miks see juhtus, ning kui pall pannakse uuesti mängu, tuleb juba uutele asjadele keskenduda. Kui jääd eelmisele olukorrale mõtlema, siis võib mäng veel kehvemaks minna.

Kas tahaksid elus proovida ka muud positsiooni väljakul?
(@sander_pant)
Noorteklassides olen mänginud ka ründes ning isegi Tammeka esindustiimi kunagine peatreener Indrek Koser on mulle maininud, et mind võiks kasutada ründes. Premium liigas ei ole ma väljakumängijana platsil käinud, aga esiliigas olen küll duubli eest vist 15 minutit ründes olnud. Ning ka teises liigas olen mänginud ründajana mõned minutid. See kõik oli küll päris ammu, aga olude sunnil on nii juhtunud. Nii et kui üldse mängida mõnel muul positsioonil, siis edurivis, sest mujal ei ole minust kasu. Eks kogemuse mõttes oli muidugi huvitav proovida ründaja olla, sest see on ikka hoopis teistsugune kui väravavahitöö, aga pigem oli keeruline ja ma jään oma liistude juurde.

Kui sa poleks jalgpallur, siis mis ametit peaksid?
(Wööbe, Väätsa)
Sain eelmise aasta sügisel Tartu ülikoolis riigiteaduste bakalaureusekraadi, nii et arvan, et kui ma poleks jalgpallur, siis oleksin riigiametnik!

Mis on olnud sinu kõige raskem mäng või hetk karjääri jooksul?
(Tanel, Tartu)
Konkreetset mängu ei oska öelda, aga kõige raskem hetk oli see, kui 2017. aasta augustis vigastasin põlve. See tähendas, et kuus kuud ei saanud jalgpalliga tegeleda ja pidin keskenduma erinevatele füsioteraapiatele, et põlve korda saada. Selline väljatulek vigastustest – eriti pikaajalistest – on väga keeruline. Inimesed võibolla ei saagi sellest aru enne, kui see nende endaga juhtunud on. See vigastus oli mulle väga raske ja nõudis väga palju tööd. Seda ka mentaalses plaanis, sest ei saa ju mängida ja pead oma meeskonda kõrvalt vaatama. Suutsin sellest välja tulla ja usun, et suudaksin tulevikus veel keerulisematest vigastustest kenasti välja tulla.

Milline oli su esimene kokkupuude jalgpalliga?
(Lauri, Põlva)
Kui olin viie-kuueaastane, siis soovisin trenni minna. Ega ma teadnud täpselt, millisesse trenni tahan, aga sattusin Postimehest lugema kuulutust, kus kutsuti jalgpallitrenni Tammekasse. Mõtlesin, et miks mitte, ja nii saigi. Üheski teises trennis ma pole käinud.

Mis on Tammekas mängimise suurim pluss ja suurim miinus?
(@tartulouner)
Suurim pluss on keskkond – treenerid, juhtkond ja teised klubiga seotud inimesed on väga toetavad ja soovivad alati mängijatele parimat. Arenemiseks on Tammeka keskkond väga hea ja seda eriti noore mängija puhul, et saada kogemust Premium liigas. See on Eestis ideaalne koht arenemiseks. Miinuseks on talvised väljakutingimused Tartus. See on leierdatud teema ja kuigi kunstmuruväljakuid on juurde tulnud, on tingimused ikkagi kehvapoolsed. Talvel õues miinuskraadidega jäisel väljakul mängimine – see pole mitte ainult Tammeka, vaid terve Tartu probleem.

Oled väravavahi kohta väga pikk; mis on sellega seoses sinu eelised teiste väravavahtide ees? Kas pika kasvuga kaasneb ka miinuseid?
(Kasper, Tallinn)
Kasvu poolest olen ma väravavahiks väga õige pikkusega: natuke alla kahe meetri, aga üle 1,90 meetri. Ideaalne kasv väravavahile! Võrreldes lühemate väravavahtidega pean kindlasti pisut vähem tööd tegema, et palle nurkadest kätte saada – see on mu kasvu eelis. Samas kaasneb pikkusega – vähemalt minu puhul küll – kerge kohmakus. Ma ei ole nii plastiline kui mõned teised, aga see on üks element, mille kallal ma ise kõvasti vaeva näen, et painduvam olla.

Mis on kõige mälestusväärsem hetk senise karjääri jooksul?
(Liis, Rakvere)
Neid on mitu. Mulle on tähtsad olnud need liigamängud, kus oleme suutnud esikolmiku – varem koos Infonetiga esineliku – meeskondi võita. Kuna Tammeka puhul on läbi aegade olnud tegemist poolprofessionaalse meeskonnaga, siis on need võidud elukutseliste üle olnud äärmiselt positiivse noodiga. Aga kõige eredamalt on meeles see hetk, kui kõndisin karikafinaalis A. Le Coq Arenale ja kõik need inimesed – Tammeka fännid – olid tribüünidel ja toetasid meid.

Miks otsustasid just väravavahi positsioonil mängima hakata?
(Wööbe, Väätsa)
Ma ei mäleta seda täpselt, sest olin päris väike, kui väravasse sattusin. Aga tõenäoliselt juhtus see seepärast, et ega ma ei olnud kõige kiirem. Võibolla treener mõtles, et „las see aeglane poiss olla väravas, äkki ta seal saab hakkama“.

Kumma valiksid: kas nullimäng ja võit või penaltitõrje, üks pall selja taga ja võit?
(@karmengoldin)
See on lihtne: kindlasti nullimäng, sest see läheb statistikasse kirja ja nullimäng on ikkagi kõvasti olulisem kui penaltitõrje.

Kelle lööke on Premium liigas kõige raskem tõrjuda?
(@iranaj4)
Varasematel hooaegadel on mulle olnud keeruline selline Infonetis mänginud mees nagu Manucho (Kouakou Fabrice Elysee Kouadio – toim.). Temaga olin pidevalt hädas, ta oli kaval ründaja. Üks mees, kellega olin hädas just eriti karjääri alguses, oli Jevgeni Kabajev Sillamäe Kalevist. Ta on väga tugeva ja hea löögiga mees. Eelmisest hooajast on meeles üks mees, kes võibolla isegi ei löönud mulle väravat, aga kellega on alati raske – Tarmo Neemelo. Kui tema väljakule tuleb, siis tekib probleeme. Alati ei lõppe tema olukorrad väravaga, aga kui vaatad, et Tarmo tuleb mängu, siis on ette teada, et kaitsjatel ega väravavahil ei ole lihtne. Ta on siiski Eesti liiga legend.

Teenisid möödunud hooajal Premium liigas viis kollast kaarti – kas saad neid ainult viivitamise eest või oled ka kohtunikega vaidlemise pärast mõned kaardid saldosse kogunud?
(Jaan, Tartu)
Kahjuks kohtunikega vaidlemise eest ma olengi kõige rohkem kaarte saldosse kogunud ... Viivitamise eest olen võibolla ainult ühe kaardi saanud. Samas olen aru saanud, et kohtunikega vaidlemisest palju kasu ei ole. Nendega rääkimisest ei saa mina kasu ega saa ka meeskond kasu. See on halb komme, mida üritan vältida.

Mis on kõige kohutavam „pirukas“, mis mängus on juhtunud?
(@karmengoldin)
Praegu ei tule ühtegi pähe. Neid on kindlasti olnud ja oli ka möödunud hooajal, aga ma pigem unustan need üsna kiiresti ära. Oma peas olen nad kõik läbi analüüsinud ega ole neile pärast rohkem mõelnud, pigem tegelen sellega, kuidas paremaks saada.

Kuidas sa kaotusi ja oma eksimusi üle elad? Kas mõtled neile veel kaua või jätad need kiiresti seljataha?
(Heiki, Tallinn)
Olen üsna enesekriitiline ja mu suurimaks kriitikuks olen ma ise. Elan olukordi päris tõsiselt läbi, aga olen märganud, et minu puhul on positiivne see, et ma ei ela neid läbi väga kaua. Kui on olnud eksimus või kehv mäng tiimi või minu poolt, siis mõtlen sellele maksimaalselt 24 tundi ja elan seda negatiivses mõttes üle. Pärast seda keskendun sellele, kuidas vältida eksimusi ja paremaks saada.

Mis on sinu saladus penalteid tõrjudes?
(Hannes, Tallinn)
Suurt saladust ei ole. Ma proovin kõiki penaltilööjaid vaadata eraldi ja analüüsida neid enne lööki: kas nad on närvilised või rahulikud. Sellest saab hästi palju informatsiooni kätte. Kõige tähtsam on aga see, et usaldan oma kõhutunnet ja selle najal otsustan. Kui kõhutunne on hea, siis suudan alati tõrje ära teha või palli püüda. Eks ma natuke olen ka kodus vastaste penaltilööjate kombeid ette vaadanud, aga üldiselt oskavad need mehed, kes käivad penalteid löömas, lüüa nii ühele kui ka teisele poole. On vähe mängijaid, kes löövad 30 penaltit ja suunavad need kõik samasse nurka, nii et pigem on ikka kõik olukorrad uued.

Kus riigis/klubis näed ennast mängimas viie aasta pärast?
(@andu_saarsalu)
Ma ei sea endale selliseid eesmärke. Võtan samm-sammult hooaja kaupa. Esiteks üritan üldse saada piisavalt heaks, et selline võimalus tekiks, aga kui tõesti saaksin valida, siis eelistaksin Itaalias mängida. Olen suur Itaalia jalgpalli fänn ja hea meelega mängiksin mõnes sealses klubis.

Jätkad möödunud aasta hea hooaja järel Tammekas, kuid kas oleksid soovinud siirduda mujale?
(Martin, Pärnu)
Arvan, et eelmine hooaeg oli mu jaoks alles algus. Poole hooajast tegelesin tegelikult koolitöödega ja tegin mitut asja paralleelselt. Alles hooaja viimases osas keskendusin ainult jalgpallile ja tänu sellele läks ka vorm aina paremaks. Usun, et olen praegusel hetkel õiges kohas. Muidugi töötan selle nimel, et kõrgemale jõuda, ja unistan välismaal mängimisest, aga samas teadvustan endale, et edasijõudmiseks pean hetkel oma koduklubi juures kõvasti tööd tegema ja aitama neid algaval hooajal võimalikult kõrgele kohale.

Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/EJL