JALKA | lugeja küsib | Janar Toometiga jalgpallimängu sügavama sisu otsingutel

Paljud jalgpallurid elavad sada protsenti ainult jalgpallile. Kas teised huvid – sinu puhul siis kõrgharidus – pärsivad pallurit või aitab silmaringi avardamine ka väljakul uusi uksi avada? (Carl, Nõmme)
Hea küsimus. Minu puhul on ülikool kasuks tulnud. Olin pikka aega seisukohal, et kõige parem on keskenduda täielikult ühele asjale, aga kogemus on näidanud, et teiste huvidega tegelemine tuleb kasuks ja aitab mõtteid mujale viia. Huvitav on märgata paralleele jalgpalli ja muude asjade vahel. Tänu koolile olen mõistnud, kui väärtuslikud on need kogemused, mis ma jalgpallist saanud olen. Vahepeal ma mõtlesin, et mingis muus valdkonnas oleks raske alustada, aga nüüd arvan pigem, et jalgpalli sees oldud aeg on väga õpetlik olnud. Jalgpallis olev suhtlemine ja meeskonnatöö on mind inimesena aidanud. Arvestades, millistes tingimustes ja keskkonnas olen suutnud vastavalt oma väärtushinnangutele käituda, paistavad mõned teised olukorrad kordades lihtsamad.

Millega seletad oma “hilist arengut” ja alles nüüd “õidepuhkemist”? (Tom, Kalamaja)
Suurimaks takistuseks olid pidevad vigastused, millest ma ei suutnud lahti saada. Ma võtsin noorest saati jalgpalli tõsiselt – vahepeal isegi liiga tõsiselt –, ja see tähendas seda, et sisuliselt andsin endast igas olukorras kõik ning paratamatult vajas keha sel juhul vastavat taastumist, ning mul polnud tol hetkel sellist haridust, et sellega ise toime tulla. Tänu inimestele, kes mulle nõu andsid, õppisin neid probleeme vältima.

Ootasid üsna pikalt oma suuremat läbimurret, paljud oleks selleks ajaks ilmselt karjäärile kriipsu peale tõmmanud. Kuidas sina vastu pidasid? Kas oli endal nii suur tahe? Kas oli suur pere tugi? (Maarja Nurm, Rakvere)
Jalgpalliga jätkamine on mul mitmel korral suure kahtluse all olnud. Olukord on nii vaimselt, füüsiliselt kui ka majanduslikult väga kehv olnud, aga otsustasin toona jalgpalli mängida vähemalt seni, kuni leian selle kõrvalt midagi, mis võiks tõsiselt huvi pakkuda. Selle aja jooksul õnnestus aga tervis pidama saada ja nälg tuli tagasi. Jalgpall pakkus taas positiivseid tundeid, mille pealt kasvas motivatsioon alaga edasi tegeleda.

Palun seleta, kuidas on see võimalik, et mees, kes ei saa hooaja alguses Paideski eriti peale, jõuab aasta lõpuks Eesti koondisse? (Tarmo Ala, Võru)
Ma detailidesse ei tahaks minna, aga see oli minu jaoks huvitav aasta. Kui ma Paidesse läksin, olin ma väga rahul ja nägin, et see on hea lüke. Paraku lihtsalt läks niimoodi, et mulle ei usaldatud mänguminuteid, mistõttu pidin plaanid ümber tegema ja uue lahenduse leidma. See, et sain Kaljus põhis mängida ja koondisekutse teenisin, tuli puhtalt tänu sellele, et kuigi mind Paides ei usaldatud, töötasin iga päev täpselt samamoodi, nagu ma oleks seda teinud põhikoosseisu kuuludes. Tegutsesin oma süsteemide ja plaanide kohaselt ning tänu sellele oli mul võimalik Kaljus normaalses vormis jätkata.

Miks valisid just Nõmme Kalju? (@liisi.m2esalu)
Kuna minule oli tähtis kooli minna, siis tähendas see seda, et pidin Tallinnas trenni tegema, ja ega väga palju valikuid ei olnud. Teised klubid huvi üles ei näidanud ja tegelikult oli Frantsevi (Sergei Frantsev, Kalju peatreener – toim.) usk minusse see, mis lõpuks määravaks sai. Varem mul Kaljus (Toomet oli seal ka aastatel 2013–2014 – toim.) nii hästi ei läinud, mängisin ebastabiilselt ja olin vigastustega kimpus. Eks ole arusaadav, miks minusse usk nii suur ei olnud, aga Frantsev tõi välja selle, et kui ma Sillamäel olin, siis ta mind mujal ei näinudki kui ainult trennis. Küsis naljatades, kas ma elan ja magan ka riietusruumis. Tema oli minu teist poolt näinud ja oli valmis minuga riskima.

Kui sa ei teeniks leiba jalgpallurina, siis millise elukutse esindaja sa oleksid? (@hhehelena)
Keeruline küsimus. Enne valiku tegemist tahaksin veel õppida. Praegu meeldib mulle koolis väga käia. Kahju, et seda huvi varem ei tekkinud, nooremas eas oleks olnud lihtsam kool läbi käia. Eks see amet oleks juhtimise ja ettevõtlusega seotud. Mulle meeldib, kui peale süsteemse tegevuse on ruumi ka loomingulisuseks.

Kas elad oma jalgpalluripalgast kenasti ära või pead koonerdama? (Simo, Keila)
Ütleme nii, et soe kodu ja söök on olemas. Kooli eest tuleb maksta, seega üle ei jää suurt midagi, puhkuse ja meelelahutuse jaoks peab rahaasju planeerima.

Mida on sul öelda neile inimestele, kes veel ei käi Eesti meistriliiga mängudel? (@mrlegokas)
Tulge toetage oma kodukandi meeskonda! Kogukonna väärtuse loomine on üks tähtsamaid ülesandeid, mida Eesti jalgpall kannab. Oleks ju tore, kui iga meistriliiga klubi suudaks saada kokku mõnusa arvu publikut, kes looks mängul kihvti ja meeldejääva õhkkonna nii endale kui ka jalgpalluritele. Mäng võiks rohkem inimesi kõnetada ja suuremale rahvahulgale huvi pakkuda. Eks tuleb meie jalgpallikultuuriga arvestada ning areng ei saa ka liiga kiire olla.

Kas oled mõnel teisel spordialal ka hea? (@marcuspoder77)
(Muigab – toim.). Ma olen erinevaid spordialasid proovinud küll. Noorena käisin näiteks ujumas, paar korda sattusin tennisetrenni ja käsipalli harrastasin ka. Seal ma olin väravas ja täitsa meeldis, aga tegelesin samal ajal ka jalgpalliga ning mul soovitati üks ala valida.

Kirjelda oma parimat väravat, mille oled löönud! (Kevin, Pärnu)
Ma arvan, et minule on kõige parem värav see, mis on suure emotsionaalse tähendusega. Näiteks värav Haifa Maccabi vastu (Nõmme Kalju eest Euroopa liiga eelringis – toim.) oli väga suure töö tulemus. Vastane oli tugev, tingimused väga rasked ja pingutus, mis tuli välja panna, oli üle võimete.

Kas Eesti jalgpallikoondisel on kunagi lootust võita maailmameistritiitel? (@annikajarvsaar)
Maailm on koos jalgpalliga piisavalt arenenud, et pakkuda ligipääsu informatsioonile, mille abil saaksime kõrgemale tasemele jõuda. Kuna meil on väike rahvaarv, siis on edu puhul määrav, milline on jalgpalli arendamise kohalik süsteem. Minu arvates on Eestis piisavalt andekaid noori, kellest tihtipeale suurem osa lõpetab varakult. Üks põhjus on finantspool, aga võibolla jalgpall ei ole Eestis veel sellises staatuses, et sellega tegelev inimene oleks ühiskonna poolt tunnustatud. Sama on ka treeneriametiga. Tegelikult on jalgpall samasugune töö nagu iga teine. Selle tipptasemel tegemine nõuab inimestelt oma valdkonnas väga suurt pädevust. Tihti seda ei märgata ja arvatakse, et jalgpall on kõigest mäng oma lõbuks. Jalgpalli kaudu on võimalik palju õppida ja areneda ning mina ise näen selles piisavalt sisu. Näiteks trennis on väljakutseks nii vaimne kui ka füüsiline ettevalmistus ja enda viimine seisundisse, kus ma suudan täielikult jalgpallile keskenduda. Väljakutsed on kasvõi lihtsad sööduharjutused, kus mõtled pidevalt palli tunnetamisele ja sellele, millised oleks parimad lahendused erinevates situatsioonides. Jalgpallil ja spordil on ühtpidi emotsionaalne väärtus, teisalt on seal füüsilise pingutuse pool, mis lisab võrrandisse veel rohkem keerukust. Kui suudame välja töötada stabiilse keskkonna, mis toetab noorte jalgpallurite arengut olenevalt meie tugevustest kõigis neis valdkondades, siis usun, et võime tõesti kunagi midagi suurt korda saata.

Kas koondislasena oled hakanud unistama välislepingust? (Sten, Helsingi)
Ma tahaks väga kogeda kõrgema taseme jalgpallikultuuri, samuti meeldiks kogeda erinevaid keskkondi igapäevases elus. Kui mul õnnestuks seda jalgpalliga teha, oleks see unistuste täitumine ning kindlasti naudiksin iga hetke.

Kas rändaksid pigem tulevikku või minevikku? (Margo, Märjamaa)
Uuh. Väga hea küsimus. Tervitused Märjamaale, seal asub minu suvekodu! Varem mõtlesin pikalt, et minevikku, aga nüüd paistab tulevik huvitavam. Oleksin tahtnud lihtsalt mingeid asju paremini teha või omada informatsiooni, et teisi valikuid teha. Nüüd paistab nende samade asjade uuesti üle elamine igavalt. Kõige väärtuslikum on kogemus, mis sellega kaasnes. Äge oleks näha, mis tulevikus teistmoodi on ja kuidas asjad arenenud on. Mida kaugemale tulevikku, seda huvitavam.

Kes on su iidol/eeskuju mõnelt teiselt spordialalt? Ja miks? (@eero.maling)
Mul ei ole jalgpallis ega ka muus spordis üksikuid iidoleid. Mulle meeldib jälgida kõiki sportlasi, kes paistavad silma oma tehniliste oskuste poolest. Mulle meeldivad iseloomuga sportlased, kelle mängus paistab tihti välja see, millised nad inimesena on. Mõned sportlased jäävad silma, näiteks tennises Roger Federer. Üldiselt olen ma selline, kes hindab inimeste puhul väga erinevaid omadusi, tihti ka vastandlikke. Igas olukorras on olemas käitumine, mis on just sellel hetkel kõige tõhusam.

Kas Karl-Erik Taukar või Ott Lepland? (@karl.joosep)
(Naerab – toim.). Reket! Ma just hiljuti kuulasin Reketi viimast plaati, oli sümpaatne. Enne mänge ma muusikat pigem ei kuula, mul on omad mõtted, mida pidevalt läbi kordan, et matšiks valmis olla.

Kuhu tahaksid oma jalgpallikarjääriga jõuda? (Victoria Laht)
Kõige suurem asi, mida saavutada, oleks Eesti esindamine mõnel suurvõistlusel. Seda ei saaks muuga võrrelda.

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Foto: Jana Pipar/EJL