JALKA | Lihast ja luust Mark Clattenburg

Kristo Tohver: Mina sain Clattenburgi kuulates ühe konkreetse idee, mida hakkasin kohe kasutama. Ka meie analüüsime Eestis ammu oma mänge, lõikame välja videoklippe, kategoriseerime neid ja anname oma hinnangud ning püüame nendest õppida, näiteks vea raskusastmed tald ees libistamiste puhul või lubavate rünnakute peatamine või positsioneerimine väljakul. Kõik mu mängud on sedaviisi olukorraspetsiifiliselt kategooriate kaupa läbi töötatud. Clattenburg kirjutab aga kokkuvõtte iga mängu kohta: mis meeldis, mis on kolm suurimat õppepunkti, kui on võimalik neid välja tuua. See annab lõpetatuse – kirjutad oma mõtted läbi ja need jäävad meelde. Hea on seegi, et tekib omamoodi päevik. Koos kirjutamisega saan olulise paremini välja tuua ja endaga kaasa võtta ning mängule enda jaoks joone alla tõmmata.

Teine asi, mida ma küll teadsin, aga mida Clattenburg aitas meelde tuletada, on see, et iga mängu puhul saab midagi olulist ette näha: näiteks kas tekivad mingid võitluspaarid. Kohtunikule on hea, kui ta teab, mis teda oodata võib, ja ta on valmis teatud pingeid maandama.

Kohtunik peab olema taustal ja minu jaoks on Clattenburg ses osas vahel liiga piiri peal, aga samas saab ta kasutada oma karismat, mis aitab tal mängijatega paremat kontakti saada.

Mart Martin: Ma ütleks, et Clattenburgi esinemise märksõna oli manageerimine. Mulle jäi eelkõige meelde mänguks valmistumise teema. Tema brigaad analüüsib mõlemat võistkonda: kuidas nad mängivad, kes on muretekitajad, kes teevad ja kelle vastu tehakse rohkem vigu, kelle kaudu mängitakse. See aitab olla õigel ajal õiges kohas. Kui sa pole mänguks valmis, oledki oluliste juhtumiste puhul vales kohas. Vahel on kasulik endale välja joonistada mõne mängija tegutsemismuster – nii heas kui halvas.

Clattenburg rääkis ka mängijatepoolsest survestamisest. Nad ei survesta kohtunikku mitte sellepärast, et see oma otsust muudaks, vaid edasiste otsuste pärast. Kohtunik ei muuda ju otsust sisuliselt kunagi, aga teda püütakse mõjutada, et järgmised otsused oleks soodsamad. Reeglid on kõikjal samad, aga Inglismaal on võrreldes Eestiga suurem vaimne surve ajakirjanduse poolt. Oled kogu aja luubi all ja suurema eksimuse korral saad vastu päid ja jalgu. Minul poleks midagi selle vastu, kui pressis arvustataks ka kohtuniku tegevust, aga see peaks olema argumenteeritud, mitte lahmiv analüüs.

Marko Liiva: Osa Clattenburgi räägitud ivasid ei saagi avalikult edasi rääkida, sest mängijad võivad seda hakata ära kasutama. Näiteks nõksud, kuidas ära hoida lollide kollaste kaartide andmist. Ükski kohtunik ei taha kaarte lehvitada, ükski kohtunik ei taha mängu rikkuda. Samas rõhutas Clattenburg, et neid nõkse saab rakendada ja teatud reegleid pisut venitada vaid ausameelselt: et kumbki pool sisuliselt ei kannataks.

Ta rääkis, et kohtunik peab ära tabama, millal mäng raskeks läheb, millal võib see käest libisema hakata. Vahel on kasulik keskväljal edu mitte anda ja peatada mäng, et mängijaid maha rahustada. Ja vahel on isegi hea, kui arst väljakule tuleb, sest see võtab ka mängijatel emotsiooni maha.

Clattenburg rääkis, miks ta paneb kella viis sekundit varem käima: siis saab mängule keskenduda esimesest sekundist. Võib ju juhtuda, et vajutad valesti, kell ei käivitugi, ja võibolla peaks juba viiendal sekundil kollast kaarti näitama, aga sina tegeled hoopis oma kellaga. Selle viis sekundit varem käivitatud aja jätab ta meelde ega tegele avavile järel muu kui mänguga.

Clattenburgi sõnul pole ideaalset mängu olemas isegi – ja eriti – mitte maailma parima kohtuniku jaoks. Kõrgemal tasemel kohtunikud teadvustavadki endale rohkem, mida nad tegid mängus halvasti ja mida hästi. Eneseanalüüsi tase on kõrgem, käib pidev töö tehtud eksimuste põhjuste leidmiseks ja otsitakse lahendusi, et neid tulevikus vältida.

Meelde jäi ka tema ütlus: iga järgmine mäng on kohtunikule uus võimalus ... oma karjäär lõpetada.

Igal tasemel kohtunik unistab kõrgemale tasemele tõusmisest ja Clattenburgi assistent Jake Collin on hea näide selle kohta, kuidas võib kohtunikuna tippu jõuda. Ta liitus Clattenburgi tiimiga 2014. aastal, kui oli 42aastane. Enne seda tal kohtunikuna saavutusi ei olnud ja ta polnud ka eriti noor. Ühel hetkel pakuti võimalust, ta võttis selle vastu ja on nüüd tippude hulgas.

***
Hannes Kaasik: alustasime Clattenburgiga koos
Eesti Jalgpalli Liidu kohtunike koolitusjuht Hannes Kaasik alustas oma rahvusvahelist karjääri 2006. aastal Mark Clattenburgiga samal seminaril ning on inglasega koos mitmel UEFA koolitusel osalenud.

„Kuna tähestikus on England ja Estonia lähestikku, siis sattusime tihti koos grupitöid tegema,” räägib Hannes Kaasik. „Nüüd oli Tallinnas meil rõõmus ja meeldiv taaskohtumine.”

„Ma loodan väga, et meie kohtunikele ei olnud Clattenburgi jutus midagi põhimõtteliselt uut,” naeris Hannes Kaasik, kelle üks ülesanne on hoida Eesti kohtunikke kursis kõige uuega, mis puudutab kohtunike tööd. „Loodan, et meie kohtunikud said kinnitust, et olgugi Eesti ja rahvusvaheline tase erinev, on mänguks valmistumine üldjoontes sarnane. Ja nad nägid, et Clattenburg on lihast ja luust inimene, kes on jõudnud nii kõrgele. Ta ei ole üliinimene ja see annab ehk teistelegi lisamotivatsiooni edasi pürgida.”

Ka Kaasik iseloomustas Clattenburgi väga viisaka, meeldiva ja avatud inimesena. Provotseeriva mõtteavalduse „Telerist vaatab alati vastu kipras kulmuga ja mitte kunagi naeratav Clattenburg” peale Kaasik muigas: “Üks asi on olla suure sõu osaline kõigi vaateväljas teleri kaudu ja teine asi olla avalikkuse tähelepanust eemal. Aga see kipras kulm teleris – eks ta ehk tunnetab, et maailm vajab Pierluigi Collinale järglast, keda imetleda. Temalt oodatakse võibolla Collina suurtesse kingadesse astumist. Omavahel suheldes viskab Clattenburg nalja ja on teistmoodi inimene.”

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Foto: Jana Pipar/EJL