JALKA | lauljast jalgpallur Inger Fridolin

Eelmise aasta sügisel oli sooloartistina tegutsev Inger Fridolin üks 2017. aasta noortebändi konkursi finalistidest. Kuigi võitu neiu seekord ei saanud, astus ta finaalikoha saavutamisega tubli sammu edasi Eesti muusikamaastikul ja tema enda sõnul oli kogu eelmine aasta äärmiselt töökas ja huvitav: Inger poleks kunagi lootnudki, et jõuab muusikaga nii kaugele. See pole aga tegusa tütarlapse ainuke aeganõudev hobi, sest tema süda kuulub ka jalgpallile.

Esmalt tuli jalgpall ...
Juba väikesest peale armastas Inger õues jalgpalli taguda ja nii polnud tema emale Jannele väga suureks üllatuseks, kui tütar kuueaastaselt teatas, et tahab trenni minna. Ilmselt rääkisid jalgpalli kasuks otsustamisel kaasa ka sugulussidemed: “Mu sugulane on Anete Paulus (Pärnu JK mängija ja Eesti koondislane – toim.) ja võibolla sain temalt selle jalgpallipisiku.”

Martin Reimi jalgpallikooli siirdunud Inger treenis esmalt koos poistega ja alles hiljem liitus loodud tüdrukutegrupiga. Sealt edasi liikus ta 2013. aastal Florasse, mille duubelvõistkonna eest mängib siiani, kuigi 2017. aasta tuli põlveoperatsiooni tõttu vahele jätta.

Oma senisest karjäärist rääkides meenutab loo kangelanna hea sõnaga noorteklasse, täpsemalt B- ja C-klassi, kus tal olid nii edukad aastad, et ta oli ka suurim väravakütt. Näiteks 2013. aastal C-klassis mängides osales ta kümnes mängus, kus lõi koguni 19 väravat. Hea sõnaga meenutab Inger ka tugevaid treeninguid kõrgematel tasemetel.

“Esiliigas ja meistriliigas treenimine ja mängimine olid palju tugevamad ja sain väga suure kogemuse,” meenutas ta. “Loomulikult on eredalt meelde jäänud ka kõik Eesti noortekoondiste eest peetud matšid.”

Mängimine pole aga ainuke tegevus, mis noort neiut jalgpalli juures hoiab, sest peale selle, et ta ise palli taga ajab, on Inger ametis ka treenerina. Nimelt on Martin Reimi jalgpallikoolis tema juhendada 2004/2006. aasta tüdrukute rühm.

“See kõik tuli mulle väga ootamatult,” selgitas Inger, kuidas temast treener sai. “Martin Reim kirjutas mulle ja palus abi, et oleks tüdrukutele treenerit vaja. Tollel hetkel mõtlesin, et miks mitte: olen ise 13 aastat mänginud ja võiks ka treeneritöö ära proovida.”

Kuigi tüdrukute juhendamine on järjekordne tegevus, mis korraliku aja neiu niigi nappidest vabadest tundidest ära napsab, pole ta oma otsust kahetsema pidanud: “Mulle meeldib lastega töötada ja näha nendes rõõmu ja seda, kui nad teevad asja, mida nad armastavad.”

... seejärel tuli muusika
Kuigi jalgpallipisik on Ingeril sees juba ammu ja vanemad trenniminekule vastu polnud, siis Ingeri ema Janne üks soov oli, et tütar mingil määral ka muusikaga seotuks jääks. Sellise soovi üle pole midagi imestada, kuna Janne Fridolin on tuntud dirigent, tema abikaasa Andreas Väljamäe lõpetas mullu Eesti muusika- ja teatriakadeemias magistrantuuri klassikalise laulu alal, Ingeri õde Ita õpib tšellot ja väike vend Alfons võitis mullu esikoha konkursil “Viimsi laululaps”. Seega on Ingeri pere läbi ja lõhki muusikaga seotud, aga samas toetatakse tema jalgpallurikarjääri.
“Ema on mu üle uhke, et olen teinud asju, mida ma armastan,” selgitas Inger, et sportimisele keegi kunagi kätt ette pole pannud.

Kui kuni teismeeani oli loo kangelanna peamiseks hobiks jalgpall, siis 15aastaselt astus jõuliselt areenile ka muusika. Ingeri enda sõnul käis mingisugune plõks läbi ja peas hakkasid voolama meloodiad ja sõnad. Nii otsustas ta need paberile panna ja laulmisega tegelema hakata. Esialgu hakkas Inger vaikselt repertuaari kallal nokitsema, kuni ühel hetkel hakkas tulema esinemiskutseid. Sealt edasi jõudis ta juba “Noortebändile” ja nii see kõik on läinud.

“Ma poleks tõesti uskunud, et mul sellised võimalused avanevad,” andis Inger mõista, et ta alles vaikselt kohaneb uue karjääriga.
Noore multitalendi repertuaari kuuluvad nii enda loodud laulud kui ka teiste artistide muusikapalad. Ingeri suurim iidol on Briti laulja ja laulukirjutaja Ed Sheeran, kelle laule on ta mitmel korral ka esitanud. Huvilised saavad Google’ist otsides neid lihtsalt kuulata.
“Ed Sheeran on minu lemmik, sest ta esineb üksinda nagu minagi,” selgitas Inger, kellel on peale muusikaliste iidolite oma soosik ka jalgpallis: “Mu lemmik on alati olnud Lionel Messi.”

Jalgpallist ei saa noor neiu üle ega ümber ka muusikat tehes, sest sooloartistina on ta mitu korda leidnud end mõttelt, et jalgpall kui võistkonnasport ja üksinda laval esinemine tasakaalustavad üksteist hästi: “Olen mõelnud, et see on hea vaheldus seepärast, et vahepeal oled tiimiga koos, aga siis hoopis täiesti üksi. Usun, et see arendab mind mõlemat pidi ehk õpetab, kuidas teha tiimitööd ja kuidas üksi hakkama saada.”

Kui võrrelda kahte erinevat lavalolemise viisi – kõigi silme all jalgpalliväljakul olemist ja laval üksi kitarri või klaveriga esinemist –, siis on mõlemad loo kangelanna arvates ühtemoodi rasked. Oma muusikaga laval olles tuleb Ingeri sõnul närv sisse eelkõige seepärast, et peab üksi laval toime tulema, aga võistkonnaga ei taha jällegi teisi alt vedada.

Muusikalisest tulevikust rääkides on Ingeril tänavuseks aastaks sihid ja eesmärgid paigas ning tema talendi austajatel on põhjust rõõmustada juba aasta alguses, sest jaanuarikuu jooksul peaks välja tulema neiu esimene singel. Inger selgitas, et esialgu plaanibki ta hakata välja andma singleid ning ehk hiljem saab neist plaadi kokku panna. Kohe esimese hooga ta täispikka albumit välja anda ei taha, sest kõik peab tulema omal ajal: “Arvan, et ei tasu kiirustada, vaid tuleb minna samm-sammult oma eesmärgi poole. Võtan selles osas rahulikult.”

Muusikale keskendumine ei tähenda aga seda, et Ingeril oleks jalgpallivorm kappi ära peidetud. Vastupidi – kui eelmise aasta operatsioonist on korralikult taastutud, siis lubab neiu kindlasti tagasi väljakule minna. Loo kangelanna jalgpalliarmastusest annab aimu seegi, et kui küsida, kumba karjääri ta oma tulevikus näeb, siis tunnistab ta, et see on väga raske küsimus. Kummastki oma armastusest Inger loobuda ei taha, aga vähemalt esialgu tundub, et õige pisut rohkem on esikohal jalgpall, sest pika mõtlemise järel defineerib ta end nii: “Arvan, et olen ikkagi lauljast jalgpallur.”

Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Christer Palu