JALKA | Kuldse hooaja teinud Liliu tunneb end Eestis koduselt

Esimesed päevad on Eesti meistritiitli võitmisest nüüdseks möödas – kas oled esmased emotsioonid juba üle elanud või valitseb endiselt eufooria?
Ma olen ikka veel väga õnnelik! Ja mitte ainult mina, vaid terve tiim on väga rõõmus. Inimesed võivad ju mõelda, et kui tuled meistriks, siis oled kõigist nii palju parem, et võitmine on justkui lihtne, aga meie ise teame, kui raske oli selle hetkeni jõuda.

Kui oluline on sulle see, et Kalju ei kaotanud sel hooajal ühtegi mängu?
Loomulikult on tähtis, sest see näitab meie meeskonna iseloomu. Oli mitu mängu, kus skoorisime alles mängu lõpus, ja see näitab, et me ei andnud kunagi alla. On väga imeline, et me sel hooajal kordagi ei kaotanud, ja kindlasti mäletame seda veel kaua.

Millest rääkisite meeskonnaga hooaja viimase otsustava mängu eel?
Teadsime, et kümme kuud rasket tööd on meie endi kätes. Teadsime, et enam ei tohi vigu teha ja sellest tuleb meie päev. Rääkisime omavahel sellest, et tuleb keskendunud olla 100 minutit. Mitte ainult 90, vaid 100 minutit, sest lisaks normaalajale on ka lisaminutid. Olime mänguks valmis, aga mina isiklikult olin ikkagi veidike mures, sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Äkki lüüakse meile varajane värav või saab keegi punase kaardi. Ma küll usaldasin oma tiimi, aga ega kunagi ei tea, mis saab. Kui aga läksime soojendust tegema, siis kogu mure ja pinge kadusid. Nägin meeste silmis tuld ja teadsin, et meil läheb hästi.

Olite septembri lõpus üsna turvalise eduga Flora ja Levadia ees, aga siis tegite neli viigimängu järjest, sealhulgas viigid Paide ja Tammekaga. Mis meeskonnaga juhtus?
Arvan, et mõned mängijad kaotasid natuke fookuse. Vahel juhtub nii, et kui oled millelegi väga lähedal, siis võid fookuse kaotada. Samas tuleb meeles pidada ka seda, et meil oli seljataga raske hooaeg. Viimase vooru mängud pole kunagi lihtsad, sest kõik on väsinud. Meil oli veel ka üsna lühike pink, mis tähendas, et ei saanud ühtegi mängu võtta lihtsamalt, vaid pidime kogu aeg maksimaalselt pingutama. Hooaja lõpus mängisime kõik juba oma võimete piiril ja võin enda kohta öelda, et Transi vastu peetud mängus olin minagi täiesti viimse piirini viidud.

Mida tähendab sulle liiga suurima väravaküti tiitel?
Kui ma eelmisel aastal Kaljusse tulin, siis oli meil selge plaan, et meeskonnal on vaja kedagi, kes väravaid lööks. Olin selleks juba mullu valmis ja teadsin, et tänavu suudan täishooajaga veel paremini seda teha. Loomulikult on tore, et ma selle tiitli sel aastal sain, aga ma ei muretsenud selle võitmise pärast. Kõige tähtsam on ikkagi meistritiitel, kuigi kui oled nii Eesti meister kui ka suurim skoorija, siis see on lihtsalt suurepärane lõpp kuldsele hooajale.

Kuldsesse hooaega jääb ka sinu sülitamisintsident Mario Pruuliga. Mida see sulle praegu tähendab?
Minu jaoks on see minevik ja mul on puhas südametunnistus. Väljakul juhtub palju asju, mida ei nähta ega teata. Mindki on nii eelmisel kui ka sel aastal löödud või lükatud, kui teised ei näe. Mulle on see justkui osa jalgpallist. Selle sülitamisintsidendiga seoses võeti vastu otsus, mida ma austan. See kõik on aga minevik ja 2018. aastat mäletan ma ainult heade asjade pärast.

Oled oma stiililt ja ka näiteks väravatähistuste poolest oluliselt emotsionaalsem kui keskmine eestlane. Kas tunned ennast väljakul eestlaste keskel seepärast ka teistmoodi?
Ikka tunnen teistmoodi, sest mul on latiino veri ja me oleme automaatselt sellised. Mängus on alati palju emotsioone ja vahel võin ma natuke plahvatada, aga proovin ennast ikkagi kontrollida. Aga ma pole emotsionaalne ainult mängudes, vaid ka trennides. Kui näiteks mõnikord kaotan treeningul mõne mänguolukorra, siis olen pärast riietusruumis üsna närvis, sest mulle ei meeldi kaotada. Sellel tundel ei tohi lasta endal üle pea kasvada, aga usun, et on oluline, et selline põlemine oleks mängijal olemas. Ei tohi kunagi leppida viigi või kaotusega, alati pead tahtma võita. Väravatähistustest rääkides on ju väravalöömine kõige tähtsam asi mängus! Kui skoorid, siis see on parim tunne, sest kuuled inimesi karjumas ja tähistamas. Nendel hetkedel ei loe, kas tribüünidel on 20 inimest või 1500 nagu näiteks Belgias, sest igal juhul on skoorimine unikaalne tunne. Mina tähistan näiteks isegi siis, kui mängin lihtsalt sõpradega Brasiilias!

Kuivõrd saad sa väikese rahvaarvuga Eesti publikut või Kalju fänne võrrelda ülejäänud riikidega, kus oled mänginud?
Minu jaoks ei loe, kui palju on mängudel Kalju fänne kohal, sest igal juhul on nad alati kirglikud ja ma tunnen nendega sidet. Meie fännid olid alati kohal, ükskõik millises Eesti otsas me mängisime – olgu Kuressaares, Narvas või Tartus. See on tähtis, et nad on kohal. Loomulikult olen mänginud suurema hulga fännide ees, aga kokkuvõttes pole tähtis nende arv, vaid see, kui kirglikud nad on.

Kes on sinu arvates parim Eesti mängija Premium liigas?
Raske küsimus, aga üks andekamaid noormehi, kellega ma koos mängisin, oli Vlasiy Sinyavskiy. Ta on teistsugune kui teised Eesti mängijad. Sain sellest aru juba esimesel päeval, kui teda nägin. Tal on head oskused ja ta on tark mängija.

Mis oli Eestisse tulles kõige keerulisem?
Ilm. Elasin küll Belgias mängides sarnases kliimas, aga kuna olin vahepeal Brasiilias ja Maltal, siis kaotasin selle Belgias saadud tunde justkui ära ning Eestisse tulles oli raske harjuda. Aga paari nädalaga oli okei. Täna saan öelda, et ma elan Eestis ja tunnen end siin kui kodus. Kui olen Brasiilias, siis tunnen Eestist puudust, sest siin on mu kodu.

Peaksid peagi hakkama esindama Malta koondist – kui kaugel see protsess on?
Olen juba varem öelnud, et protsess selleks käib ja tegeletakse paberimajandusega. Täpset kuupäeva ma kahjuks ei tea, sest ma ise ootan samamoodi. Olen muidugi väga õnnelik, et nad valisid just minu välja kõikide välismängijate hulgast, kes Malta liigast on läbi käinud. Eks lähitulevikus selgub, mis saab.

Mida toob sinu lähitulevik klubimaastikul? Kas jätkad Kaljus?
Pärast nii edukat hooaega tuleb kõiki võimalusi kaaluda. Mul on võimalus pikendada Kaljuga lepingut veel üheks aastaks, aga on tõsiasi, et kui oled Eesti meister ja liiga suurim väravalööja, siis seda hakkavad inimesed väljastpoolt Eestit märkama. Praegu keskendun ma sellele, et lähen Brasiiliasse ja puhkan. Loomulikult on mul agent ja ka Kalju president, kes selliste hooajavaheliste asjadega tegelevad, ning mõne aja pärast otsustame, mis on parim mulle ja Kaljule. Kui jään siia mängima, siis on mul selle üle hea meel, sest nagu ütlesin – mu kodu on siin. Kui lähen aga mujale mängima, siis lahkun tundega, et andsin endast parima ja klubile midagi. Saavutasin midagi ja loodetavasti jäävad inimesed mind mäletama.

Lugu ilmus detsembrikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Brit Maria Tael/EJL