JALKA │ Kolme minutiga kübaratrikk – Kaarel Nurmsalu

„Kas keegi oleks üldse sellist asja oodanud? Isegi mitte kõige optimistlikum mees,” küsib ja vastab Tallinna Zeniti ridades palliv endine suusahüppaja ja kahevõistleja Nurmsalu (28). „Tegin reaalselt kolm kiirendust oma väljakupoolelt teisele poole ning iga kiirenduse lõpus oli värav. See ajas naerma. Tulin vahetusest ja vastased vaatasid, mis vend see on. See oli kõige paremas mõttes huumor. Pime kana leiab ka tera, aga et ta kolm tera korraga leiab – ma ka ei tea!”

Kärmest kübaratrikist hoolimata jäi Nurmsalu ja kokku kuus väravat löönud Zenit III liiga kohtumises Tallinna Dünamoga võidust ilma, sest matšis kasutati mängijaõiguseta pallurit. Aga statistika on igavene. Ning see pole Nurmsalul üldse kehv – üheksa liigamängu ja viis väravat (septembri alguse seisuga – toim.), lisaks üks tabamus karikasarjas. Samas tiimis pallivatel endistel koondislastel Rimo Hundil ja Ingemar Teeveril on kirjas kuus ja kaks. Zeniti sattus tippsportlasena lendleva kergusega läbi õhu tuhisenud mees sõprade kutsel.

„Päris paljusid (tiimikaaslasi – toim.) ma ei teadnud, nad vaatasid ilmselt, et mis vend see on,” muigab ta. „Mul olid algelised putsad. Läksin väljakule nagu korralik Tarzan. Pärast öeldi, et kes need vakstud mulle andis. Aga see putsa oligi siis minu tase.”

Kollektiivsesse inimajju on söövitatud teadmine, et esmamulje on oluline. Numbriliselt õnnestus Nurmsalu äratõuge oivaliselt – esimese nelja mänguga skooris ta kolmel korral. Ta on liigatabelis seitsmendat kohta hoidva Zeniti paremuselt kolmas kollikütt, kuigi sekkub põhiliselt vahetusest! Oma väravaid ta aga üle ei tähtsusta.

„Individuaalsportlasena käis kõik mina-stiilis,” mõtiskleb ta. „Elu ju päris nii ei ole, et ainult mina ja mina. On vaja meeskonnamängu. Jalgpall on selline ühiskondlik mäng, sotsiaalne värk.”

Tabeliseis on vaatamiseks

Äärepoolikuna või ründajana platsil vuhisev Nurmsalu end puujalaks ei pea ning kui tema väidet toetab argumendina 180sekundiline väravasadu, on raske vastu vaielda. Enne tänavust aastat vaid külaplatsidel ja treeninglaagrites palli toksinud Nurmsalu peab oma nõrkuseks platsinägemist. Ta teab küll, kuhu sööta, kuid see kõik võtab liiga palju aega. Pilk läheb üles ning endine mägikotkas jääb liialt väljakut vahtima. Aga selle ajaga jõuab ka kolmandas liigas vastane pistrikuna ligi.

Tema jalgpallitugevusteks on võhm ja kiirus. Nurmsalu jõuab kaitsesse ja ründesse ning igale poole, kuhu iganes tarvis. Suusahüppajad on tema sõnutsi üldse potentsiaalsed head vutimehed.

„Mõlemad on plahvatuslikud ja jalgadega spordialad,” seletab Lääne-Virumaalt pärit sportlane. „Suusahüppeid tehes oli mul kogu aeg kang turjal, tegime põrke- ja jõutreeningut, et jalg oleks terav ja kiire. Sellised 10–15meetrised spurdid on mul kogu aeg head olnud, pluss reaktsioon. Ma arvan, et kui väljakule tuleks mõni jõutõstja või maadleja, oleks ta ka lühikestes spurtides väga terav. Mehed, kel kang seljas, on väga plahvatuslikud. Kiirust võib mul muidugi olla, aga kui pall jala külge ei jää, siis pole midagi teha. See on mul tihti probleem, et ma võin joosta, aga kui värava ees käib pea kogu sõust ringi, siis on raske raamide vahele lüüa.”

Igatahes saab Nurmsalu raamidesse virutamist õppida Eesti meistriliigas pikalt kaitsjate juhtmeid lühisesse ajanud Hundilt ja Teeverilt.

„Mulle meeldib kõiki spordialasid teha nii, kui keegi on minust tugevam või targem,” põhjendab Nurmsalu, miks talle olukord sümpaatne on. „Kui hüppasin, siis karjääri viimases otsas oli tihti minu toakaaslaseks [viiekordne maailmameister] Janne Ahonen. Mulle meeldib, kui öeldakse, mida paremini teha, kui väljakul juhendatakse, mida tegema pean. Nii muutub mäng lihtsamaks. Pärast seda kui veidi mängisin, oli ka telekast põnevam vaadata. Kui varem vaatasin niisama mängu ja ilusaid väravaid, siis nüüd jälgin meeste asetust ja seda, kes ilma pallita töötab.”

Kuigi Nurmsalu mainib, et jalgpallis on talle kõige tähtsam mängurõõm, pole tippsportlasele omane võidutahe tema sisemusest plehku pannud.

„See ei kao mitte kuhugi,” tõdeb ta. „Poeg küsis üksnädal, kas ma võitsin. Ütlesin, et kaotasin, ja ta hakkas nutma. Õppetund, et kaotada tuleb ka osata. Aga lõpus loetakse punkte. Ma käin päris tihti tabeliseisu vaatamas. Ei ole nii, et ma ei tea, kus me asetseme. See on omamoodi hasart.”

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas

Tekst: Siim Kera
Foto: Liisi Troska