II liiga põhja/ida piirkonnas mängiv Jõgeva SK Noorus-96 on saanud nime Torino Juventuse meeskonnast – tähendab ju Juventus ladina keeles justnimelt noorust. Häid noori kasvatab klubi ka Eesti noortekoondistele.
Jõgeva klubi nime autor on jalgpallitreener Igor Orlov, kellele kunagi sümpatiseeris Juventuses säranud Michel Platini. Orlov jälgib praegugi Torino esiklubi tegemisi, kuid tunnistab äkki, et kõige suuremaks jalgpalluriks peab ta siiski hollandlast Johan Cruyffi ja temaga seostatud totaalne jalgpall on tal endiselt südames.
Orlov on eelmistest kümnenditest tuntud kui jäähokitreener, kuid see ala on Jõgeval tehisjää puudumise tõttu vaikselt hääbunud. Paljud Jõgeva poisid on selle vahetanud saalihoki vastu. Jõgeval saalihokiga alustanud poisse jagub klubidesse üle Eesti, koondise peatreener Argo Kunglagi on Orlovi kasvandik. Nii Orlov kui Jõgeva Noorus-96 esindaja Eduard Lehtmets on siiski ühte meelt, et linna kõige paeluvam ala on praeguseks jalgpall. Aga väikese koha probleemid on Jõgevalgi.
“Treeninguid on raske läbi viia, sest osa meeskonda töötab Soomes ja Tallinnas,” selgitab Eduard Lehtmets. “Osa neist käib nädala sees Tallinnas treeningul, nendega, kes käivad tööl Tartus või lähemal, saame nädala sees ka teha.”
“Reedel saame kokku,” lisab Igor Orlov. “Mõni tuleb mängule otse laevalt. Vähesed saavad Soomes nädala sees end sportlikult liigutada, sest pärast tööd on mehed väsinud.”
Sellest tingitult on Jõgeva Noorus-96 harva saanud välja panna parima koosseisu. Ikka peavad treenerid laveerima. Peale töömeeste on meeskonnas ka üliõpilasi ja õpilasi ning viimaste seast on õnneks suudetud kasvatada pidevalt head järelkasvu. Meistriliigasse on Jõgevalt jõudnud Mairo ja Mario Tikerberi. Huvilistel on kindlasti meeles väravavaht Karli Küti nimi, kes Jõgevalt sirgununa tõrjus palle meie noortekoondistes ja Tartu Tammekas. Kuid Igor Orlov on üles kasvatanud ka praegusi noortekoondislasi, kellest Eesti U16 koondisse kuuluv Marcus Mardimäe on saanud mänguaega ka esindusmeeskonnas. Samuti U16 koondise vaatevälja kuuluvat Kristjan Rummi on tänavu seganud vigastus. Eesti U15 koondise nimekirja kuuluvad aga Daniel Aganitš ja Karl Lani. Treenerina ongi Igor Orlovi põhimeeskonnaks klubi U16 rivistus, mis mängib omavanuste Eesti meistrivõistluste esi- ehk kõrgeimas liigas. Lisaks sellele on klubil poiste 2008/2009. aastal sündinute grupp ja tüdrukute rahvaliiga grupp, kuhu kuuluvad 1999. aastal ja hiljem sündinud.
Vaimastvere staadion pikendab hooaega
Nii Eduard Lehtmets kui Igor Orlov tõdevad, et II liigast kõrgemale tõusmist pole maha maetud. Kõik oleneb noorte pealekasvust, kusjuures on selge, et osa neist siirdub pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinna. Aga ikkagi keelduvad mehed ütlemast, et II liiga neid lõpuni rahuldab.
“Tahame teha uusi gruppe, hea, et Priit Jõeäär on nüüd treeneritöö tõsisemalt käsile võtnud,” räägib Eduard Lehtmets, kelle vend Ivo Lehtmets on praegu treener Martin Reimi Jalgpallikoolis, aga on oma karjääri jooksul juhendanud mitut Eesti klubi, Eesti U21 koondist ja kahel korral ühel välisturneel asendajana isegi Eesti A-koondist.
Üks suur puudus on tänavu septembrist likvideeritud: Vaimastveres, tosina kilomeetri kaugusel Jõgevast, on nüüd täismõõtmetega kunstmuruväljak (vaata lähemalt lk 10). Ainsa maakonnana puudus just Jõgevamaal meie kliimas nii vajalik abimees. Jõgeva meeskonnad on igal aastal pidanud kogema, kuidas konkurentidel on hooaja alguses edumaa treenituses ja suurel väljakul mängimise kogemuses.
“Kevadel on suure väljaku tunnetusest väga puudu jäänud,” ütleb Eduard Lehtmets, kes lööb praeguseni kaasa esindusmeeskonna keskväljamootorina ning on tänavu oma 54 aasta, kahe kuu ja kuue päevaga liiga vanim väravalööja! “Kunstmuruväljakuga saab kaks kuud varem hooaega alata. See on suur asi. Seni pidime ootama, kuni mätas kuivaks saab, et minna suurele väljakule.”
“Nüüd on meil normaalsed tingimused, saame kevadel varem alustada,” rõõmustab ka Orlov. “Meil oli suuri raskusi kusagil mujal kunstmurul treenimisega, sest kevaditi on need täis, Tartus polnud aegasid omadelegi.”
Vaimastveres saavad Jõgeva klubi satsid kindlasti treeninguaega. Kohalikus koolis majandusjuhatajana töötaval Igor Orlovil on seal juhendada ka jalgpalliring. Liigamängude tarvis jääb koduväljakuks kindlasti praegune Jõgeva aleviku staadion, millele tegi Eesti Jalgpalli Liit tänavu korraliku hoolduse. Vaid hooaja esimesed ja võibolla viimased mängud peetakse tulevikus Vaimastveres.
***
Odamees ja äärekaitsja Mihkel Kukk (pildil)
Jõgeva SK Noorus-96 meeskonnas teeb kaasa ka odaviskes 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel 21. koha saanud ja kahel MMil osalenud Mihkel Kukk (pildil), kes kasvas üles Jõgeva alevikus staadionist 400 meetri kaugusel. Kuigi Kukk hakkas kohe tegelema kergejõustikuga, oli ta samas aktiivne hoovijalgpallur.
“Kui sain odaviskajana piisavalt heaks ja pääsesin 2008. aastal Pekingi olümpiale, siis jätsin jalgpalli mängimise neljaks hooajaks,” ütles Mihkel Kukk Jalkale. “Odaviskajad on küll painduvad kutid, kes võivad visata saltosid, aga jalad on mul kinni, seevastu selg ja puusad lahti. Jalgpalli jaoks mul vajalikku painduvust pole, aga üldfüüsiline baas on hea ja selle pealt olen mänginud. Olen selline jõulisem tüüp, kergejõustikust saadud kiiruse ja plahvatuslikkusega. Tehnika on kehvem, kompenseerin selle hea füüsisega.”
II liiga mängudes tegutseb Mihkel Kukk äärel: olgu kaitsja või äärepoolikuna. Ka audisissevise on mehel vägev ja teeb islandlastelegi silmad ette: viie meetri kasti viskab ta välja nagu nalja ja kurdab samas, et parematel päevadel lendas pall odavisketreeningu abil veelgi kaugemale.
“Nooremana mängisin pigem keskpoolikus ja lõin väravaid, nüüd on ründeinstinkt kaduma läinud ja olen meeskonnale kasulikum mujal,” räägib Kukk ja lisab ootamatult: “Kaitses meeldib mulle rohkem mängida. Mulle meeldib vastutus ja see, et väljakust on parem ülevaade. Seal on rahulikum ja rohkem aega toimetada, poolikus peab palju siblima. Minu kehalised eeldused pole selle jaoks nii head.”
Teedeehitajana töötav Mihkel Kukk nädala sees aktiivset trenni ei tee ega viitsigi teha, sest mehe enda sõnul on kõvemad treeningud elus juba tehtud. II liiga jalgpall on just see, mida ta naudib: “Hea on end nädalavahetusel liigutada, see annab emotsionaalse laengu.”
Lugu ilmus novembrikuu Jalkas
Tekst: Indrek Schwede
Foto: Lembit Peegel