JALKA | Kaimar Saag: kodust eemal jõuab kohale, miks jalgpalli mängid

Sa läksid Viljandist 14 aastat tagasi Tallinna Levadiasse. Nüüd oled kodulinnas tagasi, aga Tuleviku särki kannad esimest korda. Kas areng oli nii kiire, et see etapp jäi noorena vahele?
Kas just areng oli kiire, aga pigem oli nii, et Levadia märkas mind ja tegi lepingu minuga ära. Läksin Tallinnasse, kus hakkasin õppima ühisgümnaasiumi jalgpalliklassis. Levadia napsas mind tõesti enne Tallinnasse, kui jõudsin Tulevikus mängida. Enne pealinna siirdumist sain meestega koos füüsilisemat jalgpalli mängida Viljandi Kodugaasis.

Kui proff sa Tulevikus oled? Kas treeningud on tasemel? Kas teed individuaalselt juurde?
Olen 11 aastat välismaal professionaalset jalgpalli mänginud ning see on olnud kogu aja minu põhitöö. Samasugune rutiin on sees ka nüüd, kui paberil olen hoopis noortetreener. Viljandis on treeningud samuti väga professionaalsed, siin tahetakse asja arendada. Ma ei tee praegu trenni vähem kui aasta tagasi. Lisaks meeskonnatreeningutele treenin vabal ajal ka individuaalselt, harjumus trenni teha on sees.

Oled oma meeskonna kapten. Kas oled varem sellises positsioonis olnud?
Kolm aastat tagasi Nybergsundis olin samuti kahel hooajal kapteni rollis. See ei ole mulle uus asi.

Mida peatreener Sander Post sinult ootab?
Et ma annaks edasi oma kogemust ja teadmisi. Olen näinud, kuidas professionaalsed jalgpallurid käituvad ja trenni teevad, ning vahel on vaja noorematele õpetussõnu jagada. Eks kõige kogenum mängija näeb ikka rohkem, mida meeskonna heaks oleks vaja teha. Proovin võistkonna vaimu ülal hoida ja seda esile tuua. Taktika paikapanek on treeneri töö.

Hiljuti tekitas suurt vastukaja kahe Tuleviku mängija eksimus klubi reeglite vastu ja nende karistamine. Kas sina ka nooruses vahel libastusid?
Kui vahele ei ole jäänud, siis ei ole ju libastunud (naerab – toim.). Mul võttis aega, et profiks saada, aga sain siiski kiiresti aru, mis on oluline. Kui lähed üksi noorena kodust ära, siis jõuab kiiremini kohale, mille pärast sa jalgpalli mängid. Kodus on sõbrad, seal võib tekkida ahvatlusi. Üksi välismaal elades ja sada protsenti jalgpallile pühendudes on aega mõelda ja lihtsam prioriteedid paika saada.

Kas sihid ühe silmaga uut välislepingut?
Hetkel mängin Tulevikus, aga ei välista, et tulevikus taas välismaale suundun. Aasta alguses olid mul teatud tingimused ja rahalised piirid paigas – millist lepingut tahaks ja kuhu sooviks minna. Eks professionaali eesmärk on ikka sihtida tugevamasse välisklubisse. Jalgpall mulle meeldib ja võibolla on järgmisel aastal paremaid pakkumisi. Mul on vanu tuttavaid Skandinaavias ja ikka hoiame ühendust. Vaatame, kuidas hooaeg läheb ja kuidas asjad välja tulevad.

Kas sa Tallinnas mängimise vastu huvi ei tundnud? Kas Levadia ei olnud huvitatud?
Ei tundnud ise huvi ega tea, et klubid oleks tundnud. Kui otsustasin Eestisse tulla, siis sihiga naasta koju Viljandisse. 

Viimasest koondisemängust on möödunud neli ja pool aastat. Kas uut kutset ootad?
Ma ei oota seda mitte ainult praegu, vaid olen kogu aja oodanud. See on eesmärk, mis peab olema. See annab motivatsiooni.

Sind on nimetatud ka Viggo Jenseni mängijaks. Tema su 2007. aastal koondisse kutsus. Debüütmängus tulid vahetusest sisse EM-valikmängus Horvaatia vastu. Vastas olid nii Luka Modric kui ka Ivan Rakitic. Mida sellest mängust mäletad?
Mänguliselt väga palju ei mäleta, sain umbes kümme minutit mänguaega. Aga on üks mälupilt: sain kuskil trahvikasti nurgas palli ega näinud ühtki oma mängijat, kuhugi ei olnud sööta. Ümberringi olid ainult punavalgeruudulise särgiga vastased.

Eesti satsis olid meie oma staarid nagu Andres Oper, Joel Lindpere, Raio Piiroja, Venemaa meistriliigas pallivad Andrei Stepanov ja Dmitri Kruglov ning ka praegune peatreener Martin Reim jt. Kas toonane sats oli praegusest tugevam?
Raske öelda. See on sama keeruline, kui hakkad võrdlema Eesti liigat välismaa eri taseme liigadega. Jalgpall on ajas kindlasti muutunud. Vastu võeti mind väga hästi, omavahel oldi sõbrad ja üksteist toetati. Sisekliima oli hea, polnud nii nagu mõnes klubis, kus üritatakse kedagi välja puksida.

Samas ei sobinud meie mängijatele Viggo Jenseni kuulus romb, mida ta keskväljal juurutas. Mis värk selle Viggo ja rombiga oli?
Sellel ajal oli taktika minule kui ründajale selline, et segada kaitsjaid nii palju kui võimalik. Romb oli rohkem poolkaitsjate teema.

Sul oli õnn kaasa teha koondise suurepärane EM-tsükkel Tarmo Rüütli juhendusel. Lõid Põhja-Iirimaale 4 : 1 võidumängus A. Le Coq Arenal värava. Mis oli edu võti?
Me olime kaua koos mänginud. Palju mängijaid olid tuttavad vanast Levadia ajast, üksteise tundmine oli hea. Võistkonnavaim oli üks parimaid, mida kogenud olen. Natuke oli õnne ka, suutsime terve tsükli jooksul oma võimalused ära realiseerida.

Kas sa ise suutsid välisklubis oma võimalused ära kasutada?
Olen alati proovinud endast maksimumi anda ja midagi kripeldama ei ole jäänud. Raskusi oli siis, kui sain 2012. aastal Vejle Koldingu eest Taani esiliigas mängides vigastada. Tagasitulek pärast põlve ristatisideme vigastust ja operatsiooni oli raske, kuna leping hakkas läbi saama ja keegi ei olnud mind palliplatsil näinud üle aasta. Taastumine võttis aega ja olin mõnda aega pildilt väljas, mis tegi edasised klubiotsingud raskemaks.

Milline peaks olema Tuleviku edu võti Premium liigas?
Siiamaani oleme näidanud, et suudame tugevamatele ka väravaid lüüa. Peame rohkem uskuma oma taktikasse: me ei peksa lihtsalt palli ette, vaid püüame rohkem palli vallata ja jalgpalli mängida. Ei ütle, et me peaks midagi muutma. Peame samamoodi jätkama ja oma rajal püsima.

Treenid praegu klubis noori. Kas treeneriamet on sinu tulevik?
Mul on U14 vanuserühm, kellega on nädalas neli treeningut ja mäng. Eelmisel aastal treenisin Fääri saartel U15 noori. See on vanus, mis hakkab suurel väljakul mängima, ja see sobib mulle hästi. Tunnen end poistega hästi, kuigi kontakti saamine võib alguses olla raske. Fääridel tuli see mul siiski välja, mind hakati usaldama, tuldi oma probleemidest rääkima. Viljandis olen olnud treener mõned nädalad ja soovin, et siin hakkaks olema samamoodi: et mängijad ei kardaks minuga suhelda. Hakata tulevikus treeneriks? Jah, miks mitte. Jalgpalliga olen tegelenud terve oma elu ning see on südamelähedane teema, millega võiks jätkata.

Lugu ilmus maikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Foto: Jana Pipar/Jalgpall.ee