Jalka | Jaanus Vislapuu: treeneri elukutse on väga super!

Kuigi mullu 37aastaseks saanud Vislapuu alustas Võrus kasvades hoopis laskesuusatamise trennist, kiskus süda juba varakult jalgpalli poole. Nii juhtuski, et kui oli aeg minna ülikooli, astus Vislapuu kehakultuuri osakonda, et spetsialiseeruda just jalgpallile. Kõrghariduse omandamise järel oli igati loomulik siirduda tagasi sünnilinna, et sealset jalgpalli järje peale aidata.

„Nägin, et Võrus on jalgpall vaeslapse seisuses,“ meenutab Vislapuu „See oli justkui teiste alade poolt põlatud spordiala. Otsustasin oma teadmised ja oskused ellu rakendada selleks, et Võru jalgpall jõuaks paremasse positsiooni,“ selgitab Vislapuu. Nii otsustas ta kodulinnas treenerina tööle hakata ja ambitsioonikat meest ei hirmutanud treeneritöö raskused.

„Minu arust on treeneriamet elukutse, mis kõike tasakaalustab ja õpetab nii võitma kui ka kaotama,“ räägib Vislapuu. „Õpetab seda, kuidas kaotuse järel tugevamana edasi minna. See on väga super elukutse!“

Erialaseid oskuseid ei hakanud treeneripaberitega mees aga rakendama ainult juhendamiseks, vaid 2010. aastal lõi Vislapuu oma klubi – Võru Heliose. Tänavu oma üheksandat sünnipäeva tähistava klubi loomine oli Vislapuu sõnul vajalik unistuste realiseerimiseks: „Keegi on kunagi targalt öelnud, et kui sa ei hakka omaenda unistuste poole püüdlema, siis sunnib keegi sind kellegi teise unistusi täitma.“

Võru Helioses asus loo peategelane esialgu toimetama peamiselt treenerina, sest klubijuhi tööd oli algusaastatel vähem. Nüüdseks mängib aga Heliose esindustiim esiliiga B-s, duubelmeeskond osales mullu III liigas ja naistevõistkond lõi kaasa rahvaliigas. Lisaks on Heliosel ka mitu noortegruppi. See kõik tähendab vaid üht – klubijuhi töötunnid on nüüdseks oluliselt kasvanud.

„Praegusel hetkel on seis 50 : 50; pool ajast olen klubijuht, pool treener,“ selgitab Vislapuu. Ta nendib, et kuigi rabab enda loodud klubis hea meelega mitmel rindel, tekitab see kohati ka probleeme. „Vahepeal tekivad hetked, kus pead kahe koha peal istudes oma ülemus olema. See on vaimselt väsitav, aga seni kuni meile Võrru kvalifitseeritud personali juurde ei teki, pean ise ka treeneritööd tegema. Samas – mul ei ole selle vastu midagi,“ räägib Vislapuu.

Just personalinappus on Heliose juhi sõnul olnud Võrus seni suurem probleem, mis klubi arengut pärsib. Teiseks suureks miinuseks oli korraliku väljaku puudumine, kuid Vislapuu unistus, mille poole ta üheksa aastat püüdles, sai tõeks eelmisel aastal, kui Võrus avati täismõõtmetes kunstmuruväljak. Heliose tegevjuht loodab ja usub, et korralikud tingimused annavad Võru jalgpallile veelgi hoogu juurde.

Võru vuti heast hoost annab aimu seegi, et kohalike huvi esindustiimi vastu paistab olevat väga korralik. Kui mullu mängis Helios esimest aastat esiliiga B-s, oli tiimi keskmine pealtvaatajate arv 163. Esiliiga B-s oli see parim tulemus, kõikide Eesti liigade ja klubide peale 12. koht. Samas nendib Vislapuu, et kuigi vaatajanumbrid olid tublid, on kohalike inimeste toetus nii ja naa.

„Võru rahvas on väga polariseerunud,“ tunnistab Vislapuu. „On suur hulk inimesi, kes armastavad jalgpalli, aga on ka hulk inimesi, kes vaatavad viltu. Need on vanemate alade paadunud fännid, kes vaatavad, kust see jalgpall nüüd tuleb ja lammutama hakkab.“

Vislapuu loodab aga, et ühel päeval hingab kogu Võru jalgpallirütmis ja saab öelda, et Võru on jalgpallilinn. Unistustest rääkides on tal olemas sihid mitte ainult Heliose tegevjuhi, vaid ka treenerina.

„Treenerina tahan jõuda vähemalt nii kaugele, et juhendada Premium liiga meeskonda,“ räägib Vislapuu. „Miks mitte juhendada meistriliigas mängivat Võru meeskonda? Kui seda aga ei juhtu, siis tuleb väljapoole vaadata. Ma arvan, et Heliose juhtimine ja meistriliiga meeskonna juhendamine ei välista teineteist.“

Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Võru Helios