JALKA | FC Ararat soovib saada ajalooliseks naistevuti kantsiks

Pole kahtlustki, et Araratil on naistejalgpallis kõvasti ambitsiooni. Klubi president, endine Eesti saalikoondislane ja Premium liigaski paaril hooajal pallinud Avetis Harutjunjan meenutab, et 2010. aastal sündinud Ararati klubis alustati tüdrukutega töötegemist viis aastat hiljem – ja siis päris väikestega. Toonased lasteaiatirtsud käivad praegu veel põhikoolis, kuid asuvad selle kõrvalt rinda pistma Eesti tippudega, sest eelmisel aastal võideti kohe esimesel katsel esiliiga.

„Mäletan, kuidas treenerid Bogdan Lukašenko ja Ruben Arutjunov tulid ettepanekuga: mis sa arvad naistejalgpalli arendamisest? Ma olin nõus, aga ühel tingimusel: kui sellest saab ajalooline võistkond,“ räägib Harutjunjan. „Hakkasime lasteaia vanuses kaasama meie treeningutele nii poisse kui tüdrukuid. Meie tänases naiskonnas on umbes pooled mängijad meiega koos olnud juba lasteaiast saati!“

Kui praeguseks on Ararati maine tüdrukutejalgpallis sedavõrd hea, et paljud lapsevanemad toovad võsukesed spetsiaalselt nende klubisse, siis üheksa aastat tagasi tuli esmalt tegeleda müütide murdmisega. „Ühtede meie kaksikute puhul (Ararati naiskonnas on kaks paari kaksikõdesid – toim.) läks meie treeneritel vist paar kuud aega, et nende vanemad nõusse rääkida, sest tol ajal oli veel laialt levinud arvamus, et jalgpall pole tüdrukute jaoks sobiv harrastus. Tavaliselt läheb aga nii, et kui lapsed juba proovitrenni tulevad, siis on edasi lihtne, sest jalgpalli pakutavad emotsioonid ja meie treenerid teevad oma töö.“

Lukašenko ja Arutjunovi eestvedamisel ja klubi toetusel sai tüdrukutevutist peagi prioriteet. „Üritasime kohe luua parimad tingimused. Meil olid näiteks talvel Sõle hallis kolmel päeval treeninguajad ja tüdrukud olid prioriteediks. Treenerid, eriti Bogdan, olid väga motiveeritud ja tüdrukute ümber oli loodud väga hea keskkond, sellepärast oleme täna siia jõudnud,“ kiidab Harutjunjan, tutvustades Jalkale uhkusega Pae tänaval asuvat klubi kodu: kontoripoole kõrval on olemas spordiarsti kabinet, särgitrüki võimekusega varustuskeskus ja klassiruum suure videoekraaniga. Klubi president kinnitab, et hiiglaslik televiisor saab kõvasti vatti: näiteks esindusnaiskonna mängijatel on treeningute kõrval nädalas kavas lausa kolm teooriatundi.

Ajaloo noorim võistkond täiskasvanute meistrivõistlustel

Klassiruumis istumine ei ole Ararati naiskonna mängijatele sugugi võõras. Nagu ütleb ka lihtne matemaatika: kui 2015. aastal alustada lasteaias käivate tüdrukutega, ei saagi nad praeguseks veel teab mis vanad olla. Enamik mängijatest on sündinud aastatel 2008–2009, mis tähendab, et nad käivad alles kaheksandas klassis. 2009. aastal sündinud mängijate registreerimiseks tuli nii eelmisel kui sel hooajal taotleda kõvasti erilube. Meistrivõistluste juhend lubab kasutada kolme 2009. aastal sündinud mängijat, Ararati naiskonnas on neid aga kümme.

 „Jalgpalliliidu juhtkond on meiega teinud väga konstruktiivset tööd. Eelmisel aastal saime üle 20 eriloa! Meile öeldi, et sellist kogust erilube pole jalgpalliliidu ajaloos varem ühele võistkonnale antud. Olime ajaloo kõige noorem võistkond, kes täiskasvanute meistrivõistlustel osalenud,“ ütleb Harutjunjan uhkelt.

„Kõigiks erilubadeks on aga põhjust, sest see töö, mille oleme tüdrukutega juba ära teinud, ja potentsiaal, mis neil on, annab erilubade jaoks aluse. Me ei küsi neid lihtsalt seetõttu, et me muudmoodi ei saaks, vaid me näeme selgelt, et seda on tüdrukute arengu jaoks väga vaja. Olen kindel, et need tüdrukud annavad juba mõne aasta jooksul Eesti jalgpallile väga palju tagasi. Seetõttu töötan nagu buldooser, et jalgpalliliidult need eriload kätte saada! Mõnikord läheb nendega aega, aga lõpuks load ikka tulevad.“ Harutjunjan naerab.

FC Ararati president rõhutab, et tüdrukute eest kannavad spetsialistid igakülgselt hoolt. Nii naiskonna peatreeneril Liana Hayrapetyanil kui abitreeneril Manuk Sargsyanil on olemas UEFA Pro kategooria treenerilitsents. Hayrapetyan on ühtlasi Ararati naistejalgpalli tehniline juht, Sargsyan klubi tehniline direktor.

„Meie treenerid ei analüüsi lihtsalt tüdrukute mängu ja tehnilisi oskusi, aga ka füüsilisi võimeid. Mängime sageli ka rahvusvahelisi kontrollmänge, et saada aru, kas nende füüsilised võimed lubavad kogu hooaja täiskasvanute seas mängida või mitte,“ selgitab Harutjunjan. „Otsus meistriliigasse või eelmisel aastal esiliigasse minna ei sündinud niisama, vaid põhjaliku töö ja analüüsi tulemusena. Treenerid hoolitsevad mängijate tervise eest väga põhjalikult ja teevad pidevalt spordiarstiga koostööd, et mängijate tervist mitte kahjustada.“

Ararati naiskond treenib viis korda nädalas ja see on nendele juba tavaline koormus – viis jalgpallitrenni nädalas on võistkonnal juba teist aastat, kusjuures enne seda oli nädalas neli jalgpallitrenni pluss korra nädalas sportvõimlemine-akrobaatika. „Tüdrukud on profirežiimiks harjutatud,“ kinnitab Harutjunjan.

Noorteliiga ei oleks arendanud

See, et Ararat eelmisel hooajal üldse esiliigat mängima asus, selgus alles 2023. aasta märtsis – loomulikult erandkorras. Mängijate vanuse tõttu oleksid Ararati tüdrukud pidanud tegelikult mängima noorteliigat, ent koos mullu jaanuaris Araratiga liitunud Hayrapetyani ja Sargsyaniga leiti, et mängijate arenguks oleks juba vaja kohta esiliigas. Jalgpalliliit tuli soovile vastu ning 16. aprillil 2023 tegid Ararati tüdrukud täiskasvanute tasemel debüüdi, võites Saku Sportingu duubeltiimi 6 : 4.

Ararati mängijate keskmine vanus oli selles mängus 14 aastat ja kuus kuud. Neli väravat lõi Anastasija Južaninova, kes tähistas 11 päeva varem 14. sünnipäeva.

„Kui me Eestisse jõudsime, ei olnud meistrivõistluste alguseni üldse palju aega ja pidime kiirelt siinse olukorraga kohanema, aga nägime kohe tüdrukute potentsiaali,“ meenutab Liana Hayrapetyan. „Otsustasime mängida kaks kontrollmängu – ühe esiliiga esimese naiskonna Ajaxiga, teise esiliiga viimase ehk Saku Sportingu duubliga. Saime nende põhjal kindluse, et suudame olla konkurentsis. Tüdrukuteliiga ei oleks meie mängijatele enam midagi juurde andnud.“

Manuk Sargsyan sekundeerib: „Lõppude lõpuks soovime ju kõik, et meie tüdrukud jõuaksid rahvusvahelisele tasemele. Meie klubis loodud keskkond ja koostöö jalgpalliliiduga loovad eeldused, et nende potentsiaal realiseeruks.“

24aastased „veteranid“

Esimeseks eesmärgiks seati mullu kahe aastaga meistriliigasse jõuda. Harutjunjani sõnul oli tema küll juba algusest peale kindel, et kõrgliigasse kerkida õnnestub kohe esimesel aastal, treenerid aga esialgu ettevaatlikumad. Peatreener Hayrapetyani sõnul tekkis usk aga võrdlemisi kiirelt – juba mõne kohtumise järel. Erilist nälga tekitas septembrikuine karikamäng, kus Ararat sai meistriliiganaiskonna Põlva Lootosega mängida, ent kaotas 0 : 2. Hooaja lõpus toimunud üleminekuturniiril viigistas Ararat Lootosega juba kahel korral 1 : 1 ning kindlustas pääsu kõrgliigasse.

Üsna hooaja alguses saadi aga aru, et verinoore naiskonna juurde on vaja ka pisut kogenumaid pallureid, kes pakuksid noortele igapäevaselt eeskuju ja aitaksid neil piltlikult öeldes jalad maas hoida. Suvel liituski Araratiga kolm mängijat Armeeniast: Luiza Ghazaryan ja Maria Sakhinova (praeguseks 24) ning Veronika Asatryan (praeguseks 22). Viimased kaks on suisa Armeenia koondislased, kes said sügisel kahel korral Eesti vastu mängida. Kõik teevad klubis mängimise kõrvalt ka muud tööd: Sakhinova ja Asartjan treenivad noori, Ghazaryan aitab Harutjunjani administratiivsel poolel.

Sargsyan rõhutab, et valik ei olnud sugugi juhuslik. „Me ei tahtnud mängijaid, kes võtaksid väljakul individuaalselt asjad enda peale, vaid soovisime mängijaid ja inimtüüpe, kes pigem aitaksid noori õpetada ja oleksid neile eeskujuks.“

Oodatakse sponsoreid

Harutjunjan ei varja, et rahaliselt ei ole lihtne kogu naiskonda ja tüdrukutejalgpalli toetavat struktuuri üleval hoida – sponsorite leidmisega ei ole neil seni olnud aega tegeleda ning kogu rahastus on tulnud klubi põhitegevusest. Ararati jalgpallikoolis mängib natuke üle 400 noore, lisaks töötatakse lasteaedades umbes 300 lapsega.

Varem on Harutjunjan katnud kulusid ka endaga seotud ettevõtete tuludest, aga teist hooaega üritatakse Ararati põhikulud ära katta klubi põhitegevusega. „See on meie klubis nõrk teema, aga teeme selles suunas tööd, et sponsoreid leida. Siiani on see suuresti minu õlgadel olnud. Klubi hetkel kasvab ning tunnen, et pean lähema paari-kolme aasta jooksul meie organisatoorset poolt veelgi parandama, uuendama ja muutma.“

Klubi president tõdeb, et Ararat ei eeldagi, et naistejalgpalli arendamine neile rahaliselt ära tasub. „Kõik saame aru, et naistejalgpall ei ole finantsiliselt veel sellises kohas, et selle pealt saaks tulevikus suurt rahalist kasu lõigata – meie jaoks on see rohkem emotsioon ja uhkus, auasi.“

Paari aastaga eurosarja

Naiskonna eesmärk on jõuda 2027. aastaks eurosarja alagrupiturniiri. Selle eesmärgi sisse on ju ühtlasi kirjutatud, et hiljemalt 2026. aastal peaks Ararat tulema Eesti meistriks!

„Üritame juba sel aastal teisi üllatada! Mina usun, aga treenerid aina räägivad mulle, et ära kiirusta. Eks näeme, mis saab. Selleks hooajaks meil nii suuri eesmärke ei ole, aga järgmiseks aastaks peame juba kindlasti sellise eesmärgi seadma,“ põrutab Harutjunjan.

Ühesõnaga – Ararati siht on Eesti meistritiitel 2025? „Jah, muidugi! Meil on selleks vundament olemas, peame lihtsalt samasugust tööd jätkama. Oluline on järjepidev töö,“ kinnitab Harutjunjan.

Millised võiksid aga olla eesmärgid selleks aastaks? Abitreener Manuk Sargsyan leiab, et debüütaasta kõrgseltskonnas võiks minna eelkõige uue keskkonnaga harjumiseks. „Meie mängijad on väga võidujanulised ja naiskonna atmosfäär on väga hea. Samal ajal saame aru, et hetkel on veel võistkondi, kes on meist just eelkõige füüsiliselt kiiremad ja tugevamad ja kes on meist kogenumad. Me üritame seda kompenseerida taktikaga. Meie peamine siht on sel hooajal meistriliiga taseme ja tempoga kohaneda ja olla konkurentsis ka esikolmiku naiskondade vastu,“ räägib Sargsyan. „Meie pikaajaline eesmärk on aga see, et meiega lasteaiast saati olnud mängijad jõuaksid tipptasemele. See motiveerib meid kõiki!“

**

Nelikeelne klubi

Tallinna FC Ararati asutasid 2010. aastal kaks Armeenias sündinud, kuid Eestis üles kasvanud jalgpallurit Avetis Harutjunjan ja Vaagn Arutjunjan. Klubile nime andnud Ararati mägi on teadupoolest Armeenia rahvuslik sümbol ning sellel on põnev seos ka Eestiga: 1829. aastal vallutas enam kui 5100 meetri kõrguse mäetipu esimesena Tartu ülikooli ekspeditsioon, mille juht oli ülikooli hilisem rektor Friedrich Parrot.

Araratil on hetkel viis tüdrukute treeningrühma: esindusnaiskonna (sisuliselt 2008–2009) kõrval 2009–2011 sündinute, 2012–13 sündinute, 2014–2016 sündinute ja 2017–2019 sündinute grupid. „Vaatasin spordiregistrist järele: oleme Eestis ainus jalgpalliklubi, kus mängib üle saja tüdruku. Kuna seadsime tüdrukud varakult prioriteediks, saame sellelt juba dividende: vanemad toovad konkreetselt oma tüdrukud meie juurde, sest teatakse, et meil tehakse nendega väga head tööd. Tahame aga varsti jõuda sinna, et meil oleks ka tüdrukutel iga aastakäigu jaoks eraldi võistkond,“ räägib Harutjunjan.

Kui seni on Araratis pigem olnud venekeelsed rühmad, siis eelmisel aastal avati esimesed rõhutatult eestikeelsed treeninggrupid. „Soovime saavutada maine, et meie klubist saab heal tasemel jalgpallihariduse – et meid ei valitaks töökeele pärast, vaid hea hariduse saamise nimel.“ Harutjunjan lisab, et igapäevaselt käib Ararati kontoris töö suisa neljas keeles: eesti, vene, inglise ja armeenia.

**

Lugu ilmus aprillikuu Jalkas.
Tekst: Raul Ojassaar

Pildil FC Ararati asutaja, president ja tegevjuht Avetis Harutjunjan. Foto: Liisi Troska