JALKA | Eesti rannajalgpall teelahkmel

„Oleme jõudnud 17 aastaga Eesti meistrivõistlustel huvitava probleemini, kus probleemiks on asjaolu, et esiliigast ei taha keegi meistriliigasse tõusta,“ tunnistab Kari-Andri Kask. „Põhjusi on kaks. Esiteks on meistriliiga tase kõva ja altpoolt tulijad ei taha hakata tappa saama. Suured kaotused ei motiveeri ja nõrgematel on raske satsi kokku saada. Esiliigas on näiteks kaheksa võrdset meeskonda, kes võivad kõik võita. Neil on omavahel põnev mängida. Teiseks ei motiveeri võistkondi viimased viis aastat kasutusel olnud süsteem, mille kohaselt mängivad kõik kõigiga kaks või kolm ringi läbi. Tundub, et eelistatakse varasemat süsteemi, mille kohaselt pidasime suve jooksul turniire ja seal saavutatud koht andis teatud arvu punkte, mis meistrivõistluste arvestuses liideti.“

Kase sõnul olukord „profimaks minna ei saa“, sest palka maksavad rannajalgpallis vaid üksikud välismaised liigad ja nemadki palkavad peaasjalikult brasiillasi või venelasi. Seetõttu on järgmist sammu raske teha.

„Minu arvates on meie ees kaks valikut,“ räägib Kask. „Esiteks üritada senisel moel edasi pressida ja proovida uusi mängijaid alale juurde võita. Loota, et rannajalgpall meeldib, et uued tulijad aitavad parandada koondise taset. Koondis pakub palluritele piisavalt ambitsiooni, saab reisida ja tugevate vastu end proovile panna. Teiseks võimaluseks on teha samm tagasi ja rõhuda rannajalgpalli meelelahutuslikule küljele: kutsuda liiva peale mängima ka neid, kes pole jalgpallurid, nende seas ka tuntud inimesi, ja hakata rannaliigasid aktiivsemalt tutvustama ka madalamate liigade jalgpalliklubidele.“

Kari-Andri Kask rõhutab, et samm tagasi oleks ajutine, sest 2020. aasta sügisel avatakse Tallinnas Õismäel sisehall, kus saab rannajalgpalli aasta ringi mängida. Vahepealne aeg tuleb võimalikult targalt ära kasutada, et huvi üleval hoida, ja siis mõelda, kuidas minna suviselt hooajalt sujuvalt üle sisehalli.

Sisehalli peab täitma sisuga

„Meie senine rannajalgpalli elu kestis neli-viis kuud ja septembrist algas seitsme- kuni kaheksakuuline paus,“ kirjeldab Kask, kelle sõnul on taristu meil iseenesest hea. „Meil on Tallinnas avatud uusi väljakuid ja Pärnus on Euroopa tasemel kompleks, aga sisehall annab väga palju juurde. Ala vastu on olnud suur huvi, ka lapsevanemad on käinud küsimas, aga kui talvel elab rannajalgpall ainult Instagramis ja Facebookis, siis kustub noorte huvi ja ka meie parematel mängijatel on keeruline astuda järgmist sammu.“

Kask tunneb heameelt, et organisatsiooniliselt on Eesti rannajalgpall heas seisus, sest väga vähestel riikidel on suures jalgpalliliidus oma komisjon. Ka investeeringute poole pealt on Eesti rannajalgpall Euroopa viie tippriigi seas. Meil on ligi 15 aastat regulaarselt toiminud kodune meistriliiga, mis on samuti kasvõi naabreid vaadates haruldane.

„Sisehalli valmimiseni on poolteist aastat ja kui see on püsti, peame kesta sisuga täitma,“ vaatab Kask optimistlikult tulevikku. „Muidu on tegemist lihtsalt majaga, mille sees on liiv. Juulis on plaanis klubid kokku võtta ja tuleviku kohta ajurünnak korraldada. Meil on kõik võimalused end Euroopa kaheksa parema hulka kinnitada.“

**

Koondis kodupubliku ees

Ühe ala edenemise võimalusena märgib Kari-Andri Kask Eesti koondise mänge kodumaal. Välismaal on kallis käia ja kui koondis seal mängib, jääb see meie spordisõbrale kaugeks. Samas on Eestis toimunud tippvõistlused näidanud, et publikut asi huvitab. Seda näitas ka 2015. aastal Pärnus peetud euroliiga superfinaal. Ka palluritel on motivatsioon suurem, kui mängitakse kodupubliku ees.

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede