FCI Levadias tegutsev Vladimir Vassiljev on alati olnud suurte ambitsioonidega ja nii loodab ta kunagi juhendada Eesti koondist. IT-taustaga Vassiljev usub, et hea treener ei tohi kunagi lõpetada õppimist.
Venemaal sügaval Magadani oblastis sündinud Vladimir Vassiljev siirdus koos oma eesti päritolu vanematega juba pärast esimest eluaastat tagasi Eestisse. Tartus üles kasvanud poiss korjas suusatajast ema ja jäähokit mänginud isa käest kiirelt külge spordipisiku ja siirdus karatetrenni. Ühel hetkel kutsusid aga sõbrad noore Vladimiri jalgpallitrenni ja sealt algas tema vutikarjäär. Pärast Tartus veedetud kooliaastaid siirdus Vassiljev pealinna, kus jätkas jalgpalliga ja asus mängima Flora süsteemis, mille kaudu jõudis kõrgliigas mängida Viljandi meeskonna eest. Paraku asus loo peategelast kimbutama mitu vigastust ja just see sai noormehele saatuslikuks.
„Mul olid suured ambitsioonid, tahtsin alati välismaale saada, aga midagi segas kogu aeg,“ nentis Vassiljev. Kuigi tippujõudmise unistus oli hakanud hääbuma, mängis jalgpalli kirega suhtuv Vassiljev vutti edasi ja jõudis Levadiasse. Vassiljevi sõnul ei olnud Flora suurima konkurendi juurde siirdumine keeruline otsus, sest kuigi Floras olid tema sõnul väga head tingimused, oli Levadia kogukond sellel hetkel talle lähedasem.
Just Levadia eest esiliigas mängides sai noormees ühel päeval kõne Mati Parilt, kes pakkus välja idee, et ehk tahab Vassiljev kätt proovida treenerina. Mõeldud-tehtud ja nii sai loo peategelane endale esimese noorterühma. Juba veidi hiljem ootas Vassiljevit ees uus proovikivi, kui Levadia esiliiga satsi tüürinud Argo Arbeiter kutsus ta oma assistendiks.
„Tänu Argole sain kõige kõvema emotsiooni ja motivatsiooni, et treenerina areneda,“ meenutas Vassiljev hetke. „Just sel hetkel tundsin, et minust peab saama treener!“
Praeguseks on Vassiljevi hallata Levadia 2004. sünniaasta grupp ja esiliigas mängiv U21 võistkond, peale selle on ta Levadia esindustiimi lootsi Aleksandar Rogici üheks paremaks käeks. Esindusmeeskonna juures töötamise kohta selgitas Vassiljev, et kui Rogici debüüthooajal võttis nõudliku serblase käekirjaga harjumine rohkem aega, siis sellel hooajal on tal kui abitreeneril kanda suurem roll. Koos teise abitreeneri Marko Saviciga kavandatakse treeningud, mille viib läbi Rogic.
Kuigi mitme võistkonna juures toimetamine võtab palju aega, ei taha Vassiljev kvaliteedis järele anda ja keskendub esindustiimi kõrvalt väga suuresti ka järelkasvule. Just noorte õigel teel hoidmine on tema sõnul kõige keerulisem: „Mängijad, kes jõuavad edukate noorteklasside järel esiliigasse, arvavad, et seal on sama lihtne. Kui ette tekivad esimesed tõkkepuud, siis loobutakse. Minu ülesanne on noori motiveerida ja inspireerida nii, et nad jätkaksid jalgpalliga.“
Oma treeningutel peab Vassiljev tähtsaks distsipliini ja tehnika arendamist. Tema sõnul on ta välismaal käies näinud, et just tehnikas on käärid meie ja teiste riikide noorte vahel kõige suuremad.
„Pärast iga mängu näitan poistele nende nõrkuseid videost, teeme palju videoanalüüse,“ selgitas Vassiljev, kelle sõnul on just analüütilisus üks tema trumpe. Mehel on tagataskus veel üks eelis – tal on IT-haridus.
„Ilmselt on suurim erinevus ajas: kui teistel võtab mõni asi aega kolm tundi, siis minul kulub 30 minutit,“ rääkis Vassiljev. „Kuna olen IT-alal töötanud, on mul ka tutvused, kelle käest saan vajadusel abi küsida.“
Oma tööst rääkides rõhutas Vassiljev, et kõige tähtsam on alati jätkata õppimist. Tema sõnul usuvad paljud treenerid, et on leidnud edu valemi, ja nad võivad aastast aastasse kasutada samu meetmeid, samas kui hea treener peaks hoopis suutma iga päev midagi uut õppida. Tulevikku vaatab Vassiljev lootusrikkalt: „Tahaksin välismaalt juurde õppida ja saada nii palju infot kui võimalik. Kui siis tagasi tulla ja saaks olla Eesti koondise peatreener – see oleks väga uhke tunne.“
Lugu ilmus märtsikuu Jalkas
Tekst: Kadi Parts
Foto: Lembit Peegel