JALKA | 1-teist mõtet | Eesti jalgpalli neli musketäri

Viimane Premium liiga hooaeg lubab loota, et Eesti klubijalgpalli ootavad ees iga-aastased punkt punkti mängud. Flora ja Levadia on nagunii viimaste aastate kaks suurt, kes lähevad välja maksimumi peale. 2012. aastal Eesti meistritiitlini küündinud Nõmme Kalju on samuti iga-aastane tiitlipretendent. Tänavuse võiduga on end sellesse seltskonda tõstnud ka Tallinna Infonet. Nii on pealinnas tekkinud neli musketäri.

Huvitav, kas neid nelja annaks sobitada Alexandre Dumas’ konkreetsete mõõgavirtuoosidega? Kuigi selline võrdlus on kangevõitu, saaks sellega vist igaüks olenevalt oma subjektiivsest arusaamast hakkama.

Kui esimesena püüda leida vaste meie neliku edukamaile klubile Florale, siis arvestades klubi aateid, kuuluks talle kindlasti Athose roll. Aumees, kes paari aastakümne jooksul pole arendanud mitte ainult oma klubi, vaid tervet Eesti jalgpalli üle riigi erinevate tütarklubide ja kasvõi Kehtna jalgpallikooliga. Ehitanud jalgpallistaadioni, millest praeguseks on kujunenud spordiala rahvusstaadion. Sageli on Athose aumeel tavainimesele nii arusaamatu ja võõras, et mõjub elukauge ja ebapraktilisena. 

Niimoodi lihtsalt ei mõelda ega tegutseta, sest oma särk peab ikka ihule kõige lähemal olema. Tõsi, vahel käitub klubi vastuoluliselt ka omaenda väljakuulutatud põhimõtteid silmas pidades. Kasvõi Argo Arbeiteri vallandamine. Seniajani usaldas Flora peatreenereid kauem ega kiirustanud neid samamoodi nagu teised kannatamatult vallandama. Seda enam, et Arbeiterile oli siiski raske midagi sisulist ette heita. Flora puhul on vastuoluline ka tõik, et kui muidu tavatseb klubi kehvade tulemuste taustal rääkida suuremast plaanist ja terviklikust arengust, siis Arbeiter vallandati just tulemuse (medali) puudusele vihjates. Ometi tõi Arbeiter klubi medalilahingusse tagasi. Ju olid põhjused siiski mujal.

Muidugi ei tea kõrvalseisja klubi ja Arbeiteri kokkuleppeid ning treenerite palkamine ja vallandamine ongi klubi teha, aga Eesti treeneriteturul võis nii kiire lahtilaskmine nii hea töö eest saata välja signaali, mille puhul võib Floral edaspidi olla raske leida kodumaist juhendajat – lahkud healt kohalt Florasse (aga kehva meest nii hea klubi ju ei võtaks), saad poole aasta pärast sule sappa ja vana koht on ka juba mehitatud! Jah, konkreetselt Arbeiteriga olid lood teised, ta tahtiski Levadiast ära tulla ja tundub, et lahkus Florast vähimagi pahanduseta, aga ma räägin põhimõtteliselt.

Kes on d’Artagnan, Aramis ja Porthos?

Ülejäänud kolmiku ühitamine Dumas’ kangelastega on keerukam. Nii näiteks sobiks Nõmme Kalju nii d’Artagnani kui Aramise rolli. Esimese puhul kattuks tormakus, millega siseneti kõrgliiga konkurentsi, ja lubadus võita viie aasta jooksul Eesti meistritiitel, mis ka õnnestus. Teisega kattuks aga edevus – oli ju Aramis naistekütt, kes armastas end kõrvalestast näpistada, et neis punetus esile kutsuda. Inimeste tähelepanu on küttinud ka Kalju. Kuid – Aramis oli diskreetne naistekütt, samal ajal kui Kalju möllas mõned aastad tagasi sotsiaalmeedias, tänavareklaamides ja kunagiste Privest bussidega staadionile sõitudega avalikult ja lärmakalt ning tagatipuks vahetas oma nimes JK ära FC vastu.

Levadiat on raske seostada D’Artagnani ja Aramisega, pigem on tegemist alati tõsiseltvõetava Porthosega, kellega peavad arvestama kõik, kes kavatsevad oma käsi mistahes Eestis väljamängitava karika poole sirutada. Porthose kombel on sirgjooneliselt ja tulemuslikult vastu astutud ka välisvaenlastele Euroopa karikasarjades. Levadia pole Flora kombel trikitanud ega ebaedu kirjutanud selle arvele, et aetakse taga kõrgemaid väärtusi. Nemad tegelevad jalgpalli arendamisega siin ja praegu ning eesmärk on võit nüüd ja sel hooajal.

Infonetile ei oskagi ühegi musketäri rüüd selga sobitada. Liiga vähe on klubist teada. Omanik Andrei Leškin lendab madalalt. Klubi tagasihoidlik käekiri jääb nelja raamatukangelasega võrreldes liiga hillitsetuks. Kõige hilisema tulijana ollakse justkui d’Artagnan, aga tulisust annab tikutulega otsida. Treener Aleksandr Puštov rääkis eelmises Jalkas klubi selgetest põhimõtetest, mida on seni täidetud kadestamisväärse tulemuslikkusega ja milles võib leida tagasihoidlikku seost Athosega. Varjusolek sarnaneb Aramisega, aga eraldavaks asjaoluks on edevuse puudumine. Porthose jaoks jääb välist jõudu, power’it, väheseks.

Nii võibki resümeerida, et Eesti vutis on selgelt välja joonistunud Athos ja Porthos, vähemal määral Aramis ning neljas liituja peab end veel pisut näitama. Nagu pidi seda raamatulehekülgedel ka eelnimetatud kolmikuga liitunud d’Artagnan! Aga need võrdlused on muidugi kujundlikud. Hoopis tähtsam on see, et kõik neli klubi jätkaksid hoo ja innuga ka järgmistel hooaegadel ning et nendevahelistel duellidel lendaksid kaabukarvad. Eriti tore, kui mõnel lähemal hooajal liituks nendega mõni konkurent provintsist. Loodetavasti aitab sellele kaasa 2020. aastast käivituv täisprofiliiga.

Lugu ilmus jaanuarikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede (pildil)
Foto: Lembit Peegel