INTERVJUU: Ranet Lepik: mida rohkem on meeskonnas kohalikke mängijaid, seda parem

Jalgpallipublik on Vändra Vapruse üles leidnud, mänge käiakse vaatamas ja meeskonda peetakse omaks. Klubi juht ja treener Ranet Lepik leiab, et oma rahva toetuses mängivad olulist rolli kohalikud mängijad.

Ajal kui kõik Premium liiga klubid otsivad endale identiteeti ja püüavad publikut oma mängudele saada võib Vändra Vaprus rinna ette lüüa ja öelda, et meil on see kõik juba olemas?
Ennast selles mõttes upitama küll ei hakka. Meil on olnud kõige rohkem pealtvaatajaid ühel mängul kolmesaja alla, aga tänavune eesmärk on saada keskmiseks kakssada. Eesti mõistes on need head numbrid, aga ka meil on veel lagi saavutamata ja arenguruumi on päris palju.

Mis on Vapruse edu taga?
Väikestel kohtadel on suurematega võrreldes alati eelis. Kui Tallinnas ja Tartus saad minna mõnele muule üritusele, siis Vändras selliseid võimalusi, kuhu õhtul välja minna, eriti palju ei ole. Inimesed vajavad aga meelelahutust ja nii nad siis otsivad seda. Hea, kui selleks on jalgpall.

Vändra Vaprus toetub omakandi poistele.
Mida rohkem on meeskonnas kohalikke mängijaid, seda parem. Omad poisid on suur pluss. Paraku on meil väga lühike pink ja vajame ka abijõudu, et olla konkurentsis. Suvel tulid juurde Ander Paabut, Chris Anderson, Veiko Põldemaa, Taavi Midenbritt, Rait Sõrmus, Kaarel Kaarlimäe ja Ivo-Henri Pikkor. Aga nad on sulandunud meie meeskonda hästi.

Milline peaks olema väikese koha meeskonnas suhe omakandi meeste ja leegionäride vahel?
Kindlasti ei ole siin õige kehtestada mingi konkreetne piir. Meil on see sel aastal olnud nii, et üle kolme nn võõrmängija naljalt väljakul ei ole. Püüame tugineda oma klubi järelkasvule ja nad vajalikule tasemele kasvatada. Paraku on väikeses kohas ilma teiste abita väga raske konkurentsis püsida.

Kui palju mõjutab publikuhuvi sportlik edu?
Sel aastal on ju meile Esiliiga näol kõik uus ja huvitav ning inimesi on tulnud väljaku äärde rohkem, kuigi sügisel on huvi pisut vähenenud. Ikkagi soovitakse just omadele võimalikult palju kaasa elada.

Vändra sai hiljuti endale uue ja renoveeritud staadioni. Kui palju on paranenud tingimused pealtvaatajate huvile kaasa aidanud?
Staadion oli ka enne olemas, kuid tingimused olid kehvad. Kaks aastat kestnud remondi ajal mängisime oma kodumängud Türil ja Pärnus, kuid ka siis olid meie vaatajanumbrid Eesti mõistes konkurentsivõimelised. Praegu on pealtvaatajatel mugav, katus on peakohal, saab süüa ja korralikult istuda. Varem vaadati vihmase ilmaga vihmavarju all, või siis oma koduaknast.

Kindlasti ei ole Vaprus saavutanud publikunumbritega oma maksimumi ja teil on veel potentsiaali pealtvaatajate arvu tõsta.
Kolmsada igal mängul oleks okei. Vändras elab ju 2300 ja ümbruskonnas 5000 inimest. Eriti suur on hetkel potentsiaal just väiksemates kohtades, kuhu me paraku oma infoga alati ei jõua. Paneme üles küll kuulutusi ja vahendame oma tegemisi Facebookis, kuid seda on vähe. Klubiliikmed ja oma fännid on küll ametis, aga enamaks ei ole meil praegu paraku jõudu. Info mängudest on ikkagi juhuslik ja siit saab edasi minna. Eesti-Läti sada mängul postitasime Eesti Posti abiga postkastidesse 800 vabapääset. Erilist numbrite tõusu küll ei tulnud, aga leidsime enda jaoks tulevikus ühe võimaluse.

Mida olete veel teinud, mida pakute?
Ega midagi erilist ja enamat ei jõuagi teha. Kogu aur läheb muule tegevusele. Meid pole palju, hea kui mängijad, sugulased ja tuttavad meid aitavad.

Kindlasti on veel ideesid.
Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga oleme korraldanud erinevaid jalgpallipäevi. Me oleme püüdnud jõuda just nende inimesteni, kes igapäevaselt ei ole jalgpalliga seotud. Oleme kaasanud ettevõtjaid ja teiste valdkondade inimesi, kuid taas, pigem jääb palju ressursside taha. Kõike ei jõua hästi teha.

Kas seda hirmu pole, et tribüünid jäävad kunagi väikeseks?
Praegu on meie staadionil 277 istekohta, vajadusel saame panna ka lisatribüünid. Väljaku ümber on ruumi piisavalt ja kui praegused võimalused jäävad kitsaks on õnneks võimalused laieneda. Aga see oleks väga tore, kui me seda tegema peame, siis oleks üks suur töö jälle tehtud.

Üldiselt võivad mitmed meie madalamates liigades mängivad klubid publikuhuviga päris rahul olla ja rahvas on nad omaks võtnud. Miks see nii on?
Valikuvõimalusi on vähe. Samas käiakse ka just omadele kaasa elamas. Identiteet kujuneb iseenesest, seda ei saa teha ja leiutada. Selleks kulub ikka väga palju aastaid.

Miks Premium liiga klubid on hädas ja miks rahvas ei käi nende mänge vaatamas?
Ei oskagi täpselt öelda. Suures linnas saad vähemalt kümmet võistkonda toetama ja fännama minna, aga sageli on valikut raske teha.

Kuressaares, Paides, Narvas ja Sillamäel peaks see ju ometi võimalik olema?
Ei tea, mis klubid selleks teevad, aga pealtvaatajaid ju paarsada ikka on, aga siin annab muidugi juurde panna. Omad plussid ja miinused on igal pool. Keegi ju niisama ei istu. Soomes mängitakse ka väikestes kohtades jalgpalli, aga mänge käiakse vaatamas.

Kuigi Vändrast on sirgunud sellised rattaässad nagu Rein Taaramäe ja Tanel Kangert, olete oma piirkonna spordiala number üks?
Harrastajate poolest kindlasti, aga ratturid on ikka maailmas tegijad. Vändrast on sirgunud ju ka kergejõustiklasi, siin maadeldakse, mängitakse korv- ja võrkpalli. Meie püüame oma kodus olla muidugi esimesed. Konkurents pole siiski eriti tihe. Praegu on nii, et kes sporti teeb, teeb mitut ala.

Klubi loodi alles 2009. aastal ja tähistasite just oma sünnipäeva. Mis on seni kõige rohkem raskusi valmistanud?
Erinevatel etappidel on erinevad probleemid. Kõige suurem probleem on ikka klubi ülalpidamine, kuigi paljud arvavad, et jalgpallis on see lihtne. Toetajate leidmine pole kerge, aga ilma rahata sporti ei tee.

Kui palju teie toetajatest on kohalikud ettevõtjad?
Paarkümmend, aga palju on tulnud selgitada ja ise teemaga tegeleda. Selliseid toetajaid, kes ise tulevad, on kahjuks veel vähe.

Millega nad on oma huvi põhjendanud?
Sel aastal on olnud imeline aasta. Minu juurde tulid kaks ettevõtjat, kelle nimed ma olen lubanud enda teada jätta, aga nad ütlesid, et me toetame klubi. See tegi väga head meelt. See näitab, et meie tööd on märgatud ja tunnustatud. Aga selliseid sponsoreid, kes tulevad klubi juurde ja panevad õla alla puhtast patriotismist, me veel alles oma klubis kasvatame. Loodetavasti tulevad noored kunagi meie juurde tagasi ja annavad oma panuse.

Esiliigas on Vändra Vaprus kaheksandal kohal. Vastab see koht teie tasemele või sooviks enamat?
Seitsmes koht oli meie hooajaeelne eesmärk, seega peaaegu loodetud ja oodatud tulemus. Algus läks meil natuke aia taha, sest hooaeg oli juba kaks kuud kestnud, kuid me pidime ikka veel saalis harjutama. Suve teises pooles on meil aga hästi läinud ja loodan, et samas tempos suudame lõpuni panna.

Usun, et eesmärk on jõuda kunagi ka Premium liigasse?
Selline mõte on läbi käinud. Selleks tuleb astuda ikka veel väga pikki samme. Ja kui see saab sportlikult reaalseks, siis klubi struktuur tahab palju järeleaitamist. Kuno Tehvat me teha ei saa ja konkreetset plaani 10 aastaga Premium liigasse meil pole. On tore, kui ka sportlikult saadab meid edu, aga praegu teeme oma tööd puhtast armastusest jalgpalli vastu ja meile see lihtsalt meeldib. Vändra jaoks oleks Premium liiga praegu liiga suur amps.

Noortetöö on muidugi see vundament. Kui palju lapsi käib trennis?
Klubis on 248 liiget, neist täiskasvanuid on 40. Hetkel me suurt liikmete arvu kasvu ette ei näe. Lisaks Vändrale on grupid ka Toris, tööd tehakse ümbruskonna väiksemates koolides.

Klubis on viis treenerit, on see piisav?
Kindlasti oleks lisajõudu vaja ja ka juhtivat personali. Paraku on nii, et kui nad oleks olemas, siis oleks nad juba klubis. Sellised inimesed tekivad aastatega ja eks nad klubi seest sirguvad.

32-aastaselt võiksid sa ju Eestis mõnes profiklubis veel vabalt palli mängida.
Viimane pakkumine tuli Kuressaarest. Aga Vändra on mulle südamelähedane ja sellisel juhul peaks ma oma tööst kodus loobuma. Olen end siia ohverdanud ja minu mängud sellisel tasemel on paraku mängitud.

Aga miks ja kuidas sai sinust üldse Vändra jalgpallivedur?
Kõik ikka läbi juhuse ja miskitmoodi on mind kogu aeg suunatud. 1999. aastal sattusin Vändrasse, sest Meelis Eelmäel olid üle Pärnumaa grupid, aga ta ei jõudnud enam igal pool tegeleda ja maakonda hallata. Mulle hakkas töö meeldima ja tänaseks on 25 poisist saanud 250.

Mis sõnadega iseloomustad Vändra Vaprust?
Tahtejõuline, ambitsioonikas, särasilmne. Nende omadustega oleme täna tööd teinud.

Kas klubi saab ka kunagi valmis?
Oleme alustusjärgus. Jalgpall on pidevas arengus, protsessid muutuvad ajas. Mis tundub täna valmis olevat võib homme juba uusi lahendusi nõuda. Usun, et Vändra Vaprus on omas ajas arenev jalgpalliklubi, mis ei saa kunagi valmis.

Jalgpall.ee portaal avaldab igal nädalal ühe pikema intervjuu mõne huvitava persooniga või mõnel päevakajalisel teemal. Kui sulle pakub mõni teema huvi ja arvad, et võiksime sellest intervjuu teha, siis anna meile oma mõtetest teada e-posti aadressil press@jalgpall.ee.

Tekst: Alver Kivi