INTERVJUU: Jaanus Pruuli: Inimesed ei tule staadionile iseenesest!

FC Flora turundusmasin on sel hooajal eriti õlitatult tööle hakanud. Esimese 9 mängu järel on klubi kodumängude keskmine pealtvaatajahulk 715. Portaal jalgpall.ee võttis klubi kommertsdirektori Jaanus Pruuli pihtide vahele, et uurida, mis on teisiti kui varem.

Alustuseks veidi rumal küsimus. Miks on inimesed Flora mängudel käima hakanud?
Kui ma tulin 2012. aasta sügisel ERR-ist Florasse, ei leidnud ma vaatamata klubi ligi veerandsaja aastasele ajaloole eest toimivaid süsteeme ja mängupäeva turundamine oli praktiliselt olematu. Selleks, et publik tuleks staadionile, tuleb mõtestatult ja sihipäraselt tööd teha, sest iseenesest midagi ei sünni ja rohkem rahvast staadionile teed ei leia. Tänavuse hooaja numbrite kasv ulatub eelmisesse aastasse, kus sai mitmed protsessid käima lükatud. Mullu oli ka minul katsetamise aasta, kus sai õpitud, vigu tehtud ja kogemusi talletatud. Selle vundamendi pealt on tänavune hooaeg samm edasi, aga sellegipoolest oleme alles pika tee alguses. Loomulikult ei saa märkimata jätta, et meeskond mängib tunduvalt paremini ja atraktiivsemalt. Meie mängupäev tervikuna on mitmekesisem – nii näiteks on kodumängudel õpitoad lastele ja vaheajakontseptsioon pakub publikule nii silmailu kui võimalust ise aktiivselt kaasa lüüa. Kui meeskonnal läheb hästi ning staadionil valitseb mõnus atmosfäär, siis soovib ka pealtvaataja tagasi tulla. Teine tähtis tegur on kommunikatsioon lastevanematega. Igapäevaselt treenib klubis umbes 400 last ja suhtlus nendega on järk-järgult kasvanud. On ju loogiline, et kui laps käib trennis, võiks ta olla kursis ka klubi tippude tegemistega ja külastada perega FC Flora mänge.

Kas lastevanematele on seda kerge selgeks teha?
Meil toimib mängueelne teavitus päris hästi ja kuigi patroonide projekt, kus esindusmeeskonna mängijad käivad noortetrennides, ei ole veel saavutanud loodetud regulaarsust, on seegi olnud positiivne tegur. Kõik lapsevanemad on koos perega kutsutud mängule tasuta. Sel aastal kasutame selleks põhjatribüünil asuvat Triobet Business Club’i, kus pakume lisaks mugavatele oludele ka kohvi, teed ja kringleid ning suurematel mängudel veel suupisteid lisaks. Ma näen, et meid külastavate lastevanemate ring on mäng-mängult suurenemas ja on tulnud ka head tagasisidet. Mõned lapsevanemad, kel on Floraga pikemajalised kokkupuuted, mainivad, et sellist kommunikatsiooni taset pole klubis kunagi olnud.

Ühes pressiteates ütlesid, et Floras on „uuele tasemele tõusnud kommunikatsioon”. Mida see täpselt tähendab?
Tulen veel korra tagasi eelmisesse aastasse. Eesti Jalgpalli Liit on viimastel aastatel rõhutanud kogukonna mängudele kaasamise olulisust. Esimene eesmärk oli Floras saada sisemine kogukond tööle. Kui mullu läks põhirõhk meie noortesüsteemis treenivatele lastele ja nende vanematele, siis tänavu oleme paralleelselt pööranud pilgu ka väljapoole – füüsilise kogukonna suunas – et ümbruskaudsed inimesed saaksid rohkem informatsiooni Flora tegemistest. Läbi Linna Ekraanide jõuab sõnum tuhandetele ja kümnetele tuhandetele inimestele. Nii uue suursponsori Selveri kui pikaajalise suurtoetaja Sportlandi kampaaniad on olnud edukad ja toonud publikut juurde. Oleme küll rohkem pildil, aga samas ei tohi loorberitele puhkama jääda. Pidevalt tuleb uusi ideid välja mõelda ning eriti selles osas, kuidas väiksemaid mänge atraktiivsemaks teha.

Kas lähikondseid inimesi on staadionile juurde jõudnud?
Mais enne Levadia mängu tegime koos kesklinnavalitsusega otsepostituse, mis jõudis 27 500 postkasti. See polnud kutse konkreetsele mängule, vaid üleüldisem kutse tulla Flora kodumänge vaatama. Levadia mängul oli väga palju näha neid voldikuga kaasas olnud kutseid. Neid on kasutatud ka järgmistes mängudes Kalju ja Tammekaga. Mängupäeva turvapartner G4S kogub kõik erinevad sissepääsu tagavad trükised kokku ja peame statistikat. Sügisel plaanime sarnast teavituskampaaniat ka Kristiine linnaosas ning mõistagi jäävad mõned plaanid ka üllatuseks.

Kas on tulnud finantsilist lisaressurssi, et turundusse rohkem panustada?
Eks meil on eelarves turundusele vahendid arvestatud, aga teistpidi käib kõik ikkagi väga peent joont mööda ning suuri kulutusi me ei tee. Ma arvan, et oleme efektiivsuse mõttes pea maksimumi kätte saanud, aga loomulikult teeme tööd, et leida reklaamiks lisavõimalusi ja -väljundeid. Kindlasti on hooaja kodumängude kalender meile tänavu soodne olnud – suured mängud on sattunud suveperioodi ning neil mängupäevadel on olnud väga head ilmaolud. Eelmisel aastal mängisime ühe mängu nii Kalju kui Levadiaga aprilli alguses ja on selge, et Sportland Arenale on sellistes tingimustes oluliselt keerulisem rahvast saada.

Mullu käis Florat 18 kodumängul vaatamas 6055 inimest. See aasta saite juba kaheksa mänguga suurema hulga (6178) kätte. Üllatus?
Üllatus on see, et nii ruttu sai mullune number ületatud. Jalgpalli Liidu hooajaeelsetel litsentseerimistel on selline tava, et iga klubi vaatab hooajale tagasi ning selgitab ka uue aasta plaane. Mullu soovisime kodumängude keskmist publikuhulka kergitada 400-ni, aga see ei õnnestunud, sest nagu mainisin, olid esimesed mängud Levadia ja Kaljuga aprillis ja ka eelmise hooaja neljas koht jättis oma jälje. Tänavu jäin konservatiivseks ja ütlesin uuesti välja, et tahaks 400 ära teha, kuigi ise olin sisimas kindel, et kasv tuleb 500 ligi. See, et nüüd on tänu kahele mängule (Kalju ja Levadia – toim.) keskmine publikuarv üle 700 hüpanud, on hetkeline matemaatika. Olen kindel, et vaadates seda, kuidas Floral tänavu läinud ja mis veel ees ootamas, julgen selle keskmise numbri 400 pealt 600 peale nihutada. Aasta lõpuks võiks 11000 inimese piiri kokku saada - siis oleks hooaja jooksul meid vaatamas käinud rohkem inimesi, kui A. Le Coq Arenale mahub. Eks Kalju mängul olid 900 suvelaagri last publikunumbri jaoks boonuseks, mida igal aastal ei ole. Teisalt oli see igati loogiline, et kui liidrid mängivad, saavad ka lapsed laagri ekskursioonipäeval suurt mängu vaatama tulla. Saime suurepärase emotsiooni, sest fännitribüüni kõrval oli kõige häälekam tribüün just lastetribüün, kus terve mängu vältel Flora-Flora-Flora skandeeriti! Treenerid ütlesid pärast, et nad pidid melu tõttu mängijatele nina alla minema, et nendega rääkida. Pärast lõpuvilet tahtsid paljud lapsed mängijatelt autogramme ja pilte ning meie tavapärased mängujärgsed toimingud viibisid üle paarikümne minuti.

Pean oluliseks ka Flora fännide negatiivse kuvandi muutumist. Nad on selgelt tänasel päeval Eesti klubijalgpalli kõige tugevam ja ühtsem fännirühmitus, kes on pakkunud publikule huvitavaid etendusi ja kes väga häälekalt igal mängul meeskonda toetab. Mulle väga meeldis kevadine fännide žest, kus isegi kõige tulisema rivaali Levadia vastu loobuti Sportland Arenal pürotehnika tegemisest, sest leiti, et see võib ebasoodsa tuule korral segada teisi pealtvaatajaid. Lisandunud on palju uusi fänne ning Kalju mängul oli fännisektoris üle 100 fänni.

Mida teised klubid peaks tegema, et Floraga samale pulgale tõusta?
Esimene vundamendi ladumine algab ikkagi sisemisest kogukonnast. Kui puudub hea side noormängijate ja lapsevanematega, siis on väga raske publiku kasvule mõeldes midagi ära teha. Ükski meie klubi ei paku nii atraktiivset jalgpalli, et vutivõõras iseenesest seda vaatama tuleks. Tuleb kutsuda lapsevanemaid ja kohalikke, kui neile meeldib, kutsuvad nad omakorda oma sõpru-tuttavaid. Saan hea näite tuua oma emast, kes on ETV peatoimetaja. Ta polnud kunagi ühelgi mängul käinud, kuigi elab staadioni kõrval. Ütlesin talle, et said ka Levadia mänguks postkasti kutse, tule vaatama. Tuli! Tuli ka järgmisel mängul Kaljuga ning väga kiitis ja tuli omaalgatuslikult Tammeka kohtumisele! Nüüd juba küsib, et millal järgmine mäng tuleb. Publik peab meeskonnaga suhestuma, kuid see kõik võtab aega, sest probleemide juured ulatuvad kaugesse ajalukku, kus meil jalgpallitraditsioone sisuliselt polnud. Iseeneslikult toimiva klubikogukonna loomiseks läheb aega ning kindlasti tuleb tagasilööke – ka Floral.

Oled sa turundamises kelleltki eeskuju võtnud?
Pigem ei ole, aga võib-olla ikka natuke ideid olen saanud oma lemmikklubilt Derby County’lt. Alates sellest, kui Poom seal debüüdi tegi, olen ma nende fänn olnud. Lausa segane! Olen paaril korral käinud Pride Park’il Derby mänge vaatamas ning viimati käisin maikuus Wembley’l, kui neil oli esiliiga play-off QPRiga. 2008. aastal võtsid klubi Ameerika omanikud üle, kes tõid kaasa USA profiliigade turunduse. Kogukond ja publik on seal muidugi võrreldamatud, aga olen oma lemmikklubi juurest saanud ettekujutuse, kuidas klubi infokanalid töötada võiks. Selge on see, et siin pole meil kunagi selliseid vahendeid nagu Inglismaal.

Oluline on kaasata klubi tegemistesse vabatahtlikke. Nad ei pea alati tasuta tööd tegema, võib ka sümboolse summa anda, aga neid inimesi on, kes tahavad asjade sees olla. Mõnele pakubki tunne olla kaasatud rohkem kui raha. Kui inimene saab mängijatega suhelda ja mängupäeval siin tegutseda, siis see on paljudele väärtus omaette.

Palju teil vabatahtlikke on?
Sel hooajal on olnud kuni 30 vabatahtlikku, kes käinud noorteturniiridel ja mängupäevadel abiks ning aidanud erinevates ametites. Mäletan eelmisest aastast euromängu Albaania klubi Kukësiga, mis tundus tollal oi kui keeruline... Tänaseks on olukord kardinaalselt teine – ootame suuri väljakutseid ja meil on selleks tugev korraldustiim!

Kuidas mängijad turundusega kaasa on tulnud?
Klubitunne ja positiivne sisekliima on eelmise aastaga võrreldamatud. Mul pole tänavu ühtegi probleemi olnud ühegi mängijaga, kellega mul kurikaval plaan on tekkinud (naerab – toim.) Pigem on vahel probleemiks see, kuidas läheneda mängijatele nii, et kõik saaksid kaasatud! Olen pannud mängijad Selveri töötajate ametitesse, oleme käinud fotosessioonil kasside turvakodus, koolides jalgpalli tutvustamas ja aidanud lasteaedade spordipäeva läbi viia. Enamik mängijad on korduvalt olnud küll TV Flora kaamera ees kui ka meie raadiosaates Floraadio ning intervjuu andmisel on kõik juba vanad kalad. Kiidaks poisse ka, nad on mõistnud, et see on profijalgpalluri elu üks osa. Ei saa tulla ainult hommikul trenni, siis massaaži, sööma ja koju. Kui on vaja klubi aidata, siis tullakse hästi kaasa.

Kuidas edasi lähete?
Nutikad võib-olla näevad, et Floral on särgiesine tühi. Töötame selles suunas, et saada toetajaid juurde ja olen ise saanud kindluse, et meil on atraktiivust. Näeme selgelt, et sponsorsuhe peab olema mõlema poole huvides, mistõttu teeme oma väljunditega pidevalt tööd. Kuigi tänavune hooaeg on alles poole peal, oleme tegemas ettevalmistusi juba 2015. aastaks, mil FC Flora saab 25-aastaseks!

Foto: Catherine Kõrtsmik