INTERVJUU: Eneli Vals: vigastustest taastumisel on suur roll psühholoogial

Eesti koondise poolkaitsja Eneli Vals on taastunud vigastusest ning tahab näidata, et on oma kohta väärt. Vals rääkis portaalile jalgpall.ee, mis on teda aidanud vigastusest taastumisel ning milliseid eesmärke ta endale seab.

Sind on karjääri jooksul seganud mitmed vigastused. Millised on olnud neist kõige tõsisemad ja kuidas oled suutnud nendest taastuda?
Kuna olen väga agressiivne mängija positsioonil, kus on tähtsal kohal õhuvõitlus, mida pean ka üheks oma trumbiks, siis on kõik vigastused tulnud kontaktist ehk olnud vältimatud. Kui vaatan olukordadele tagasi ja saaksin aega tagasi keerata, ei teeks ma midagi teisiti.

Olen mänginud jalgpalli 14 aastat ning kümme aastat tagasi läksin 1-1 olukorda väravavahiga, kes hüppas mulle põlve ning mu reieluu läks mitmest kohast katki. Ma olin väga noor ning vast ei saanud ka aru, kui tõsine vigastus see oli, aga juba kuue kuu pärast mängisin taas. Korra rebestasin hooaja ettevalmistuse lõpus hüppeliigese sidemeid, kui läksin vastaste väravavahiga võitlusesse ning ei saanud mängida seitse nädalat. Nüüd olid aga kõige raskemad seitse kuud. 6. septembri mängus Pärnuga jooksin koos väravavahiga palli peale, vigastasin põlve ning tulemuseks oli eesmise ristatissideme rebend. Sellega oli raske leppida, sest see juhtus siis, kui olin parimas vormis ning valmis mängima veel järele jäänud MM-valikmänge. Päris kaua mõtlesin ja lootsin, et tuleb imeline paranemine – tahtsin, et algne 6-kuune paus väheneks. Mingil hetkel suutsin aga tähtaegadest ja kuupäevadest lahti lasta ning tundsin, et aeg hakkas lendama. Tegin iga päev harjutusi mõeldes konkreetsele tegevusele või tulemusele.

See võib kõlada natuke imelikult, aga jalgpall valmistab ette haiget saamiseks. Mänguga käivad kaasas väljakutsed ja raskustest üle saamine ja need kasvatavad sinus kannatlikkust, pühendumist ja julgust. Mind aitas treeneriamet, sest ma ei olnud päevagi jalgpallist eemal. Tahtsin vaadata jalgpalli sama palju kui varem ning mitte hakata mängu kartma. Tahtsin näha end mängimas, aga vahepeal juba hakkasin unustama, milline mängija ma olin. Võtsin ette videod, vaatasin ning see aitas mind väga palju, mõtlesin väljakutsetele, mis mind taas ees ootavad, kui olen tagasi platsil. Selliste vigastuste puhul on tähtis end taktikaliselt erksana hoida. Minule tuli kasuks kehakultuuri eriala lõpetamine ning minu kirg on spordipsühholoogia, kirjutasin oma lõputöö vigastuste psühholoogiast ehk siis nendest meetoditest, mida saab vigastatud sportlane kasutada, et sellest välja tulla. Sport on muutunud füüsiliselt võrdseks ning rolli hakkab mängima psühholoogiline ettevalmistus.

Kui olin vigastatud, siis nägin kui olulised on inimesed, kes su kõrval on. Üksi jõusaalis treenides mõistsin, et vajan võistkonda enda kõrvale, aga väga oluline on tunda suurt sisemist jõudu ning üksi vaeva näha. Kõik mängijad, kellel see vigastus esineb, tunnevad alguses, et neid on petetud – midagi on neilt ära võetud ja kuus kuud on see aeg, mida pead ootama. Selleks, et olukorrast tugevamalt välja tulla, peab olema meeletu vaev ja pühendumine.

Mainisid, et treeneriks olemine aitas sind vigastusest taastumisel. Kui palju aitab see sind väljakul mängijana?
See on väga suur pluss, sest mõistan taktikat ja saan aru sellest, mida minu treener tahab. Väljakul olen hakanud mängu alguses aru saama, mis on vastaste käigud ja millised on nende tugevused, suudan tabada vastaste tehnilisi nõrkuseid ning leidma neid väljaku osi, kus meil oleks võimalus edu saavutada. Treeneriamet aitab näha ka platsinägemist teises võtmes.

Millisena näed oma rolli koondises?
Saan nüüd teha trenni 100%-liselt ning tahan näidata, et olen seda kohta väärt, mitte lihtsalt kuskile nimekirja unustatud. Ma arvan, et olin enne vigastust parimas hoos, tahtsin kindlasti mängida viimaseid MM-valikmänge ja olin teeninud koha põhikoosseisus. Tahan näidata, et olen väärt igat minutit, mis mulle antakse ja soovin kohta algrivistuses.

Kuidas kirjeldaksid konkurentsi koondise sees?
Praegu on konkurents suurem kui kunagi varem. Meil on talendikad noored ning peame kõvasti pingutama, et mängida, mis on väga positiivne.

Millised võiksid olla koondise eesmärgid lähima 5-10 aasta jooksul?
Ma loodan, et meie tase ei lange isegi siis, kui peaksid muutuma treenerid või põhimängijad karjääri lõpetama. Kui [Anastassia]Morkovkina ja [Elis] Meetua koondisekarjääri lõpetasid, siis tase natuke langes, aga praegu oleme seda suutnud taas tõsta. Loodan, et suudame mängida piisavalt hästi ja eesmärgiks võiks olla oma värava puhtana hoidmine.

Sinu koduklubiks on FC Flora. Millised on naiskonna eesmärgid sel hooajal?
Tahame Floraga sel hooajal arendada võistkonnamängu. Seni oleme panustanud palju individuaalsesse meisterlikkusesse ja meil on head mängijad, aga koostööst jääb puudu. Saamaks vastu Pärnule ja teistele, peame omama ühtset eesmärgi, pingutama ja teha nii, et iga mäng oleks parem kui eelmine. Kui me saame sellega hakkama, siis on meis piisavalt potentsiaali, et mängida kõrgete kohtade nimel.

Mida tähendab sinu jaoks jalgpall?
Nii mängija kui treenerina olen öelnud seda, et kõige olulisem on see, mida mängija teeb väljakul. Sa võid postitada erinevaid asju Facebooki, aga kui ma seda väljakul ei näe, siis ma ei usu seda. Kui olen väljakul, siis muutuvad inimesed minu kõrval sel hetkel minu jaoks kõige tähtsamateks. Vigastuste tõttu olen õppinud väärtustama igat hetke treeningul, mängul ja elus. Üks ütlus kõlab nii, et jalgpall on elu ja surma küsimus. Ma olen nõus, et see pole nii – usun, et see on midagi enamat.

Foto: EJL