Iirimaa meistri tegevjuht: tippu viib töö kogukonnaga

Iirimaa meisterklubi Sligo Roversi tegevjuht Keith O'Dwyer rõhutas hooajaeelsel meedia- ja turundusseminaril peetud ettekandes kogukonnaga tehtava töö tähtsust.

Eesti Jalgpalli Liidu kutsel Tallinnas viibinud O'Dwyer jagas oma kogemusi Meistri- ja Esiliiga klubidega.

"Eesti ja Iirimaa klubijalgpalli väljakutsed on mitmestki mõttes sarnased: mõlemas riigis on väga populaarne Inglismaa kõrgliiga, Iirimaal konkureerib jalgpall tähelepanu nimel keldi jalgpalli ja hurlinguga ning Eestis jällegi teiste aladega, Euroopa sarjades on raske läbi murda, koondise edu nimel lähevad iirlased mängima Inglismaale ja mujale välisriikidesse ning Eestis on samad trendid," rääkis O'Dwyer.

"Teataval määral on sarnane ka meie kliima: kuigi Iirimaal ei ole nii külm ja ma pole kunagi nii palju lund näinud nagu nüüd Eestis, siis meil sajab väga palju vihma. Samuti on mõneti sarnane rahaline olukord - klubijalgpalli ei ole kerge finantse tuua. Erinevusteks on kindlasti traditsioonid ja koondise ajalugu: Iirimaal on paljud klubid tegutsenud järjepidevalt aastakümneid, samuti on koondis käinud mitmeid kordi finaalturniiril," selgitas Sligo Roversi tegevjuht.

O'Dwyer tutvustas, kuidas tema juhitav klubi tegutses viimase kuue aasta jooksul ja mis aitas neil tõusta pankroti äärelt riigi meistriks.

"2008. aasta suvel oli olukord, kus klubil oli kiiresti vaja maksuvõla ja muude võlgade katteks koguda 130 000 eurot. Vaatasime oma kulud kriitiliselt üle, pöördusime kohalike inimeste poole. Sligos elab 20 000 inimest, ümberkaudes piirkonnas kokku 50 000. See oli ühine suur pingutus ja pöördepunkt meie klubi ajaloos."

"Küsimus number üks on see, mida klubi ise saab teha. Identifitseerisime ennast selgelt kui kogukonna klubi. Käisime väga palju mängijatega koolides noortega kohtumas - mängijad olid iga päev, välja arvatud mängueelsel päeval, kaks ja pool tundi erinevate kogukonnaüritustega hõivatud. Eriti profimängija, aga ka amatööri ülesanne ei ole ainult treenida ja mängida, vaid ta on oma klubi esindaja kogukonnas."

"Pöörasime suurt tähelepanu erinevatele sotsiaalsetele gruppidele. Kuna Iirimaal on suureks probleemiks alkoholi- ja hasartmängusõltuvus, siis on meie üks põhimõte, et Sligo Roversi kodumängudel alkoholi ei müüda. Samuti ei ole meie toetajatel hulgas kihlveoettevõtteid ja alkoholitootjaid."

"Suhtlesime kohaliku võimuga. Kujundasime linnaruumi: näiteks Sligosse sissesõidul vaatab kõigile vastu silt, kus on kirjas "Tere tulemast Sligosse, Sligo Roveris koju". Erinevates kohtades viidad staadionile. Meie pressiteated lõppesid selge sõnumiga "Üks kogukond, üks klubi". Tegime tihedat koostööd kohaliku ajalehe ja raadioga. Meil on klubis tänaseni vaid 2,5 töötajat. Kõik muu toimub vabatahtlikkuse korras. See on kahtlemata väga oluline."

Keith O'Dwyer selgitas ka koostööd klubi fännidega: "Poolehoidjad tunnevad ennast klubi osana ja mõistavad, mis on vastutus. Näiteks võib tuua erinevad ühised aktsioonid. Iirimaal on pürotehnika kasutamine mängudel keelatud ja trahv on 500 eurot, meie poolehoidjad kasutavad pürotehnikat aastas paar korda ja maksavad alati ise trahvi."

Huvitav fakt on ka see, et Iirimaa kõrgliiga osavõtutasu on 19 000 eurot (Eestis 2900 eurot), lisaks maksab klubi igal kodumängul kohtunike tasu 1000 eurot (Eestis 0 eurot). Et kodumänge on sõltuvalt aastast 16 või 17, siis makstakse liigas osalemise eest kokku ligi 40 000 eurot (Eestis 2900 eurot). Plussi jäävad liiga parimad klubid, kes teenivad auhinnaraha, mis on meistri puhul 100 000 eurot. Samas, kui lõpetada liiga teises pooles, on auhinnaraha suurus vaid ligi 5000 eurot.

Vaata Keith O'Dwyeri Powerpoint presentatsiooni!

Foto: Eesti Jalgpalli Liit