Uues Jalkas: ühe mängu mehed Eesti koondises

Rahvuskoondises mängimisest unistab iga jalgpallur, olgu ta siis väikene juntsu või juba mehemõõtu elajas. Tõeline tõotatud maa, mille uste taga piilub lootustandvate silmadega terve armee. Aga ainult üksikud – need kõige osavamad pojad – lastakse vutiparadiisi sisse. Mõni seab seal end eriti õdusalt sisse ning jääb mitmeks aastaks paikseks. Teine saab ainult viivuks õhku nuusutada ja läinud ta ongi.

Ühemängumehi on Eesti jalgpalli rahvusesindusse mahtunud nii esimese kui praeguse vabariigi jooksul. Jalka võttis nende hulgast ette neli meest, kelle karjääri ainsaks koondisemänguks jäi nende debüütkohtumine ning ühe palluri, kes loodab, et tema ühetükine koondisepusle saab tulevikus lisa.

Kõige meeldejäävama debüüdi tegi nii mõneski mõttes Petseris sündinud kaitsemängija Jaanus Sirel, kes suutis oma ainsaks jäänud kohtumises skoorida. Kahjuks muud positiivset ta sellest päevast koju kaasa võtta ei saanud, sest heitluseks oli 2003. aasta Balti turniiril kaotatud 1:5 mäng Leedule.

„Midagi ikka (mängust – toim.) mäletan, näiteks Ragnar Klavan tegi debüüdi,” meenutab mees. „Kokkuvõttes tegin hea tulemuse, üks mäng ja üks värav. 100%!”

Kristian Marmor (pildil) tunnistab, et praeguseks mõlgub tal 2009. aastal toimunud kaotusmängust Walesi vastu meeles väga vähe. Mees oli terve hooaja mänginud Levadias keskkaitses, kuid koondises tegi kummalisel kombel debüüdi ründajana. Põhjuseks see, et toonane Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli oli Marmorit juhendanud ka Levadias ning mängitanud teda seal erinevatel positsioonidel. Nii pidigi praegu rannavutti taguv Marmor jooksuduelle pidama muuhulgas praeguse maailma kallima jalgpalluri Gareth Bale’i vastu.

Pikemat lugu loe aprillikuu Jalkast.

Foto: Lembit Peegel