Kas Messi, Ronaldo või hoopis Suarez? Mis mõjutab otsust?

Andres Must, jalgpalliajakirjanik, Euroopa parima jalgpalluri valimise žürii liige 

Viiendat korda Euroopa spordiajakirjade ühenduse ja Euroopa jalgpalliliidu UEFA läbiviidava Euroopa parima jalgpalluri valimisel saab sel aastal Monacos kokku kolmik, kelle hulgast võitjat ennustada üsna keeruline - 2011. aasta võitja Lionel Messi, eelmise aasta võitja Cristiano Ronaldo ja esmakordselt kolme parema hulka valitud Luis Suarez. 

Esmapilgul võiks arvata, et põhiduell toimub Messi ja Ronaldo vahel. Just need kaks on viimasel kümnendil enim jalgpallimoodi kujundanud ning ükskõik, kus ja millal hetke parima mängija üle arutletakse, jõutakse pigem varem kui hiljem nende kaheni. Kuid püüet valida parimat, toetudes seejuures vaid mängijate oskuste võrdlemisele jalgpalliväljakul, peab siinkirjutaja samavõrra lootusetuks kui otstarbetuks, kuid mis veelgi olulisem...

(Ronaldost) 
... osalt ka ajale jalgujäänud ettevõtmiseks. Miks? Kuna tänaste sporditähtede unistused ja soovid, tegemised ja tegematajätmised jõuavad intiimsust kaotava meedia kaasabil ühtviisi intensiivselt ja moonutatult avalikkuseni, oleme sportlaste hindamisel, tunnistame seda endale või mitte, eelarvamuslikumad kui kunagi varem. Selles, et nimekad sportlased on avaliku elu tegelased, pole miskit uudist, kuid üha enam kinnistatakse arusaama, et sportlastele hinnanguid andes täidab olulist osa ka nende spordiväline kuvand. Ja spordivälisele kuvandile pööratakse üha sihipärasemat tähelepanu. Nii näiteks ei ostnud Madridi Real üksnes Ronaldo mängijaõigusi, vaid ka portugallase imidžiõigused. Viimased on jalgpalliturul muutumas üha olulisemaks kaubaartikliks ning Ronaldo puhul peab juba lisama, et tänavu suvest ei oma neid õigusi enam Real, vaid üks Singapuri meediaettevõte. Seega ei saa ka öelda, et eelnimetatud eelarvamused varjutaksid sportlaste hindamisel puhtsportlikke nüansse, kuna pigem on need eelarvamused kaasatud tänasesse avalikku ruumi sobituva terviku loomisesse. 

Eelarvamuslik on olnud ka Messi ja Ronaldo omavaheline võrdlemine, mida tulenevalt nende mängijate kodumaa erinevatest jalgpallipärandist on varjuna saatnud ka erinevad ootused. Ronaldo ajalooga rinda pistma ei pea, kuid mitte ühelegi Argentina jalgpallurile, kel on oskusi ja ambitsiooni kuuluda maailma paremikku, ei anta rahu võrdlusest Maradonaga. Kui palju on seda kuuldud: jah, Messi on hea, kuid Maradona… 

(Messist) 
Eelmisel aastal dokumentaalfilmide festivalil Tallinnas linastunud tagasivaates Messi karjäärile esines keegi filmis sõna saanud argentiinlane mõttega, mis minu hinnangul selgitab arusaadavalt, miks Messi Maradonani ei küündi. Pean toda mõtet oluliseks just seetõttu, et selles ei puudutata sõnagagi mängijate oskusi mänguplatsil. Nimelt olla Messi selline, nagu soovib olla iga argentiinlane (usun, et selle soovi võib üle kanda kõigile inimestele maailmas): edukas ja rikas, kuid paraku endassetõmbunud. Maradona olla aga selline, nagu olla iga argentiinlane tegelikult: salakaval ja kahepalgeline, kuid siiski avatud. Ent just see teebki Maradona inimestele omaseks. Endassetõmbunud Messi jääb kaugeks, ükskõik, kui palju ta jalgpalliväljakul ka ei säraks. 

Milleks kõik eelöeldu? Aga selleks, et rõhutada, et neljapäeval Monacos eelmise hooaja parimat Euroopas mängivat jalgpallurit valides sõltuvad kõik valijad oma eelarvamustest, isiklikest väärtushinnangutest, mis kujunevad mängijate professionaalseid oskusi ja inimlikke omadusi liites. Messi ja Ronaldo on mõlemad mängijad, kelle professionaalsetele oskustele suudavad vähesed vastata, küll aga on killustunud meedia suutnud luua neist pildi, kus domineerima kipuvad just negatiivsed emotsioonid. Vaadakem kasvõi eestikeelseid foorumeid: üks on snoob ja teine Kristiina. Siin avaneb Suarezi võimalus. 
Mälestusväärne oli Monaco suveõhtu kaks aastat tagasi, kui Messi ja Ronaldo nina eest napsas auhinna hoopis Franck Ribery. Arusaadav, tema koduklubi Müncheni Bayern saavutas tol aastal ajaloolise kolmikvõidu ning puhtsportlikult arutledes saanuks Ribery ainsaks konkurendiks olla mõni teine Bayerni mängija. Too valik oli tunnustus tervele Bayernile. Aga mitte ainult. Žüriiliikmed ei tohi ei avalikult ega ka isekeskis enne hääletusprotsessi oma eelistusi üheselt välja öelda, kuid valimiseelseid meeleolusid kombates jäi tol korral selgelt kõlama vaid Messi-Ronaldo duell. Kui Ribery viimaks võitjaks kuulutati, läbis isegi žüriid imestusohe. Ja mitte ainult - Ribery oli saanud seljavõidu, ja seda olukorras, kus enne valimisi temast peaaegu ei räägitudki. Hiljem valijatega vesteldes selgus, et paljud olid Messist ja Ronaldost lihtsalt väsinud, mis on ka inimlikult arusaadav. Mõlemad mängijad kuulusid toona kolme parema hulka juba kolmandat aastat järjest. 

(Suarezist) 
Olen üsna kindel, et ka sel korral räägitakse enne valimisi enim Messist ja Ronaldost. Kuid ma poleks enam üllatunud, kui valituks osutuks hoopis Suarez, kuna tema puhul annaks sportlike oskuste ja inimlike omaduste summa selleks alust. Uruguaylasel on selja taga hooaeg, millesarnast jalgpalliajaloos annab otsida, kuna sportlane suutis ületada talle pandud kahekordselt kõrgendatud ootused. Neid ootusi ei põhjustanud vaid ülikallis ostuhind, vaid ka teadmine, et Barcelona tõi eelmisel suvel klubisse mehe, kes äsjalõppenud MMil üliebasportlikult käitudes oli halvimal juhul pälvinud jalgpallifännide piiritu viha, parimal juhul muutunud aga lihtsalt naljanumbriks. Barcelona, lisades lepingusse hammustamiskeelu, ei teinud talle olukorda lihtsamaks.

Ometi näitasid Suarezi mängud Barcelonas, kuivõrd meeskonnale pühendunud küpse sportlasega tegemist on. Suarezi väärtust kergitab seegi, et tema tegutsemises ei peegeldunud hetkekski märterlik enesesalgamine, vaid kõik tema kümned väravasöödud olid siirad. Suarez tegi klubikaaslastele väravalöömise lihtsaks.