JALKA | treener | Andres Oper treeneriametist: jalgpallurina on lihtsam, kõik öeldakse ette!

Mis ooperit Andres Oper viimati vaatas? See on vaid üks tõik, mida Jalka Inglismaal Boltonis elavalt endiselt staarründajalt teada sai. Eesti koondise uus abitreener jutustab meile, kuidas läks üleminek mängijakarjäärist tavaellu, kuidas meie meeste väravavaistu parandada ning palju muud.

Kui Andres Oper äsas 2002. aastal venelaste väravavõrku kaks palli ja saatis A. Le Coq Arena ekstaasi, ei jäänud vastust võlgu rahvusooper Estonia, kes pakkus oma peaaegu nimekaimust ründetuusale paariks aastaks tasuta sissepääsu Eesti kultuuripühamusse. Kuigi Andresel on Estonia teatri vastu soojad tunded juba lapsepõlvest, mil ema teda ja tema venda lavalaudadel toimuvat vaatama viis, jäi toona välismaal pallinud Operil erinev etenduskunst kaemata, polnud aega. Praegu Inglismaal elades jõuab mees sõrme tihedamini kultuuri pulsil hoida. Londoni legendaarses kontserdisaalis Royal Albert Hallis sai nähtud ballett „Luikede järv”. Viimane ooper, mida Oper nautis, oli aga „Carmen”. 

„Mulle meeldib end kultuurselt harida,” ütleb Eesti koondise ajaloo suurim väravakütt. „Siin on jalgpalli söögi alla ja söögi peale. See meeldib mulle ja ma ei oskagi ilma olla – mis on muidugi jama (naerab – toim.) –, aga hea on end vahel välja lülitada. Teatris on vinge käia, saab hea elamuse.”

Ega tegelikult pole Operil praegugi üleliia palju vabu hetki. Pole ju Eesti koondise abitreeneri amet tal ainus, mees juhendab ka Inglismaa tugevuselt IV liiga klubi Accrington Stanley noori. Suurte vutikantside Manchesteri, Liverpooli, Blackburni ja Burnley läheduses asuvas 50 000 elanikuga linnakeses on meie mehe ülesanne olla U16 võistkonna peatreener. Aeg-ajalt näiteks Manchester Unitedi või Evertoni akadeemiaga tutvumas käiv endine jalgpallur sõnab, et tema koduklubis tehakse head tööd, ning toob näiteks hiljutise matši, kus Accringtoni U13 võistkond alistas Manchesteri punase klubi eakaaslased! Opi tõdeb, et kui alguses soovis ta kohe täiskasvanute juurde pukile saada, siis noortetöö on talle järjest rohkem meeldima hakanud. Treeneriametist räägib Andres röögatu entusiasmiga ja ta mainib erinevaid Inglise jalgpalliliidu korraldatavaid koolitusi, mida iga hinna eest väisata sooviks. Tundub, et mängijakarjääri lõpetamine läks valutult?

„Pärast karjääri oli väga raske aeg,” tunnistab ta aga vastupidist. „Ei saanud aru, mis toimub, ei näinud päikest pilvede taga. Praegu on käed ja jalad tööd täis, aga tunne on hea. Stressitase on treenerina muidugi suurem – jalgpallurina öeldakse ette, mida tegema pead. Mängid oma mängu ära ja mõtled, mis läks hästi ja mis halvasti, aga treenerina on seda mõtlemist terve nädal. Nüüd tunnen ma seda treeneristressi ja pead liiva alla peita ei saa, kõik tahavad vastuseid, vahel on vaja vastata fännidele ja ajakirjanikele, aga vahel ka iseendale.”

Inglismaale pääses ta tänu tuttavale Boltoni treenerile, kellega tehti koostööd Operi Jalgpallikooli ajal ning kes palus teda endale appi. Poole kohaga alustanud mees tõusis juba paari kuuga ametiredelil ülespoole. Ilusalt alanud treenerikarjäärist hoolimata tähendab Eesti koondise legend, et tegelikult on sealne juhendajate ringkond pigem suletud ja sinna pääseda üsna raske.

„Lihtsalt siia tulla ja loota, et saad treenerina tööd, on päris keeruline, aga eks ta ole ka kättevõtmise ja julguse asi,” lausub Oper, kelle ambitsioon on tulevikus saada mõne meeskonna peatreeneriks. „Enesearengu koha pealt on see mulle kahtlemata väga hea samm olnud. Ma ei taha öelda, et üks on õige ja teine vale, aga olles hollandlaste koolkonnaga tuttav koondisest ja ise Hollandis mängides, on põnev näha Inglismaa jalka köögipoolt, siin lähenetakse teise nurga alt. Erinevusi on väga palju, näiteks pööravad noored iga nädal rõhku erinevatele mängijaomadustele ning hästi palju uuritakse neilt endalt, mida nad on teinud ja kuidas hakkama saanud. Sellist asja ma Hollandis või Eestis näinud pole.”

Uusi kogemusi ja vaatenurki soovib ta kodumaalegi kaasa tuua. Alates viimasest septembrist Eesti koondise abitreener olev Oper keskendub rahvuskoondise juures otse loomulikult ründetööle. Ta jälgib koondiseringi kuuluvate edurivimeeste klubimänge ja üritab välja nuputada, kuidas me vastaste väravavõrkudele kahju saaks teha.

„Absoluutselt,” vastab mees, kui uurin temalt, kas ta tunneb kohustust koondislased skoorima panna. „Mängijatel on vaja individuaalselt juurde teha. Välismaal olles tegin sõpradega koos palju lisatööd. Eks Eestis olles ka, tund aega jalkatrenni oli üks asi, pärast mängisid ikka hoovis edasi. Mängija peab aru saama, et loeb ainult käimasolev hetk. Sa saad küll teha vigade parandusi, aga sa pead tahtma igas trennis ja mängus parim olla. Sa ei saa kunagi seda aega tagasi, pole vaja pärast kahetseda, et oleks võinud endast rohkem anda. Kui oled värava ees, tuleb endast kõik teha, et pall võrku jõuaks.”

Lugu ilmus jaanuarikuu Jalkas

Tekst: Siim Kera
Foto: Lembit Peegel