JALKA | Madalamad liigad | Üksteist meest on alati platsis!

Uurisime III ja IV liiga klubide esindajatelt, milline on elu ja olu meie vutipüramiidi alumistel, kuid väga olulistel astmetel.

Ajad, mil jalgpalliväljakult tuli enne mängu algust suuremad kivid ära korjata, väravad nööridega kinni tõmmata või vikatiga tihedamad kohad üle käia, on madalamates liigades möödanik. Koos jalgpalli üldise arenguga on ka vutipüramiidi alumine pool laienenud mitte ainult kvantiteedi, vaid samuti kvaliteedi poolest.

Klubide ja omavalitsuste koostöös on üha enam korrastatud seniseid väljakuid ja rajatud uusi. Samal ajal on leitud võimalused ka nende korrashoidmiseks. Korraliku jalgpallistaadioni olemasolu suurendab kindlasti võimalust kohaliku meeskonna tekkeks.

Ja kuigi igal reeglil on alati erandeid, võib III ja IV liiga klubide esindajate hinnangul mängutingimustega üldiselt rahul olla. Arenenud on nii väljakute kvaliteet kui mängude korraldus. 

Üldiselt on ajalooks saanud ka olukorrad, kus meeskond saadi kokku viimasel hetkel või mängiti vähemuses, loobumiskaotus antakse vaid äärmisel juhul.

Kolmanda liiga ida tsoonis mängiva JK Loo esindaja Sven Elenurm: Oleme suvel seni enam-vähem hakkama saanud, sest vaid ühe mängu oleme mänginud kümnekesi. Meil on palju vanema generatsiooni mehi, kes pole jalgpalli noortesüsteemis olnud. Neil puudub harjumus suvel mängida. Pühendumine on selle asja nimi. Mõtleme, kuidas neid motiveerida, ja mingid plaanid on olemas.

Praegu ootame, et peale kasvavad meie oma noored, kes peavad hakkama siis seda asja edasi viima. Seni oleme olnud ka kasvatajaklubi, sest mitu meie meest mängib Premium või esiliigas. Paide Linnameeskonna koosseisu kuuluvad näiteks Johannes Kukebal ja Ander-Ott Valge.

Kindlasti on meil tulevikus plaanis III liigast kõrgemale tõusta ja jõuda vähemalt esiliiga A tasemele.

Meil on UEFA B kategooria treener Vladimir Tšistjakov, kes saab oma töö eest palka.

Kaugematele mängudele sõites kasutame oma bussipartneri abi, kui saab lähemal käia, siis teeme seda oma autodega. Varustuse soetamise peavad mehed osaliselt ise katma.

Oma meeskonna eelarve saame kokku peamiselt 32eurosest igakuisest liikmemaksust ja toetamas on ka sponsorid.

III liiga lääne tsoonis mängiva JK Kernu Kadaka esindaja Ott Karu: Suviste mängudega ei ole sel aastal jamasid olnud, sest läksime FC Haibaga kokku ja seepärast mängumeestest puudust pole.

Pigem on probleemiks see, et keegi ei viitsi trennis käia. Nädalas korra see meil toimus, aga viimasel ajal on ka see ära jäänud, sest viie-kuue mehega pole mõtet teha.

Meil oma järelkasvu pole ja mehed mängivad rohkem oma lõbuks, kuid peavad tasuma aastas 64 euro suurust liikmemaksu. Aga eelarvet aitavad täita ka sponsorid ja Kernu vald.

Mängudel käime peamiselt oma autodega, kui on kaugem ots, siis saame kasutada ka autobussi. Üldiselt vaatame jooksvalt – kes mängule tuleb, selle autoga läheme.

Oleme üheksakümnendate keskpaigast enamiku ajast III liigas mänginud ning meie eesmärk on ka tänavu liigasse püsima jääda. Ega kõrgemale ei vaata ka.

Liiga mängutase on ikka väga palju tõusnud. Noori mehi on palju peale kasvanud, aga palju on juurde andnud ka see, et meeskondades on varem kõrgemal tasemel mänginud mängijaid ja isegi endisi Eesti koondislasi. Kohtunikega on nagu on, sest on mehi, kes neid kiruvad, aga üldiselt ei saa kurta.

IV liiga põhja/lääne tsoonis mängiva FC Haapsalu Harrastajate esindaja Reigo Raba: No eesmärk oleks ikka mingil ajal III liigasse tõusta. Meil ei ole oma noortesüsteemi, kust pealekasvu võiks oodata, mehed mängivad rohkem hobi korras ja enda vabast ajast. Aga eks tuleb rohkem trenni teha, siis hakkame ka paremini mängima. Aga ega meil oma plaanide teostamisel just väga head rahalised võimalused ole. Liikmemaksu meil pole, kui on vaja midagi soetada või tasuda, siis istume maha ja arutame, kellel millised võimalused on, oleme leidnud ka sponsoreid. Tänavused mänguvormid ostsid kõik mehed oma raha eest.

Mängudel käime ka üldiselt oma autodega. Vaatame, kes mängule tuleb, selle autoga ka läheme, kolme-nelja sõiduvahendiga oleme tavaliselt hakkama saanud.

Seni oleme ka suvel 11 meest alati kokku saanud ja üldiselt distsipliin toimib. Meil on meeskonnas paljude elualade esindajad mehaanikutest ettevõtjateni, kuid väga palju on ehitajaid, kes käivad ka Norras ja Rootsis tööl. Aga neil on nii, et kui kaks nädalat ollakse kodus, siis panustatakse ka meie tegemistesse rohkem.

Liiga tase on aastatega tõusnud, mängijad on saanud tehnilisemaks, kiirus ja tempo on tõusnud. On tulnud palju mehi, kes on varem kõrgemal tasemel mänginud, kuid nüüd lihtsalt oma lõbuks neljandas liigas toksivad.

IV liiga lõuna tsoonis mängiva FC Jõgeva Wolvesi esindaja Kervin Kull: Eesmärk on hoida meeskond koos. Neid, kes tahavad meie eest mängida, on järjest rohkem. Jõgevamaal on meestel vaja jalgpallis väljundit ja püüame neile seda anda, sest poisid tahavad mängida.

Proovime ikka aste kõrgemale tõusta, miks mitte kunagi ka teises liigas mängida. Praegu pole meil arenguks korralikke treeningutingimusi, Jõgeva on ainus maakonnakeskus, kus pole kunstmuruga väljakut. Õnneks tekkis see võimalus Vaimastveres.

Rahaliselt aitasid osalemistasu maksta sponsorid. Klubimaks, mis on 10–15 eurot, aitab katta staadioni rendile kuluva summa. Oleme praegu nii toime tulnud.

Mängudel käime oma autodega. Eelmisel aastal oli see päris suur probleem, sest meie satsis oli palju alaealisi, tänavu on vanemaid mehi rohkem ja oleme hakkama saanud. Mänguvormi on igaüks endale ise ostnud.

Kuigi suvel ja eriti puhkuste ajal on meeskonda raske kokku saada, pole seni veel kordagi olnud juhust, kus on tulnud väljakule joosta vähemuses. Raske on ka siis, kui mäng toimub kaugel, kuid 11 meest on alati kokku saadud.

Meeskonnas mängivad väga erinevate elualade mehed. Enamik on tudengid, kuid rivistuses on ka ettevõtjaid, muusikuid ja omaette nokitsejaid.

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Alver Kivi