JALKA | Joel Indermitte – oravana jalgpallirattas

Vaid 23aastane Flora U21 meeskonna peatreener Joel Indermitte müttab mitmel rindel ja edukalt. Lisaks tööle esiliiga tippu kuuluva meeskonna juures õpib ta Tallinna ülikooli magistrantuuris ja on Püha Johannese kooli kehalise kasvatuse õpetaja.

“Ma arvan, et lõppeva aasta suurim üllatus oli minu jaoks suvine suurpuhastus meeskonnas,” ütleb esimest hooaega Tallinna Flora U21 rivistust esiliigas juhendav 23aastane peatreener Joel Indermitte. “Ma teadsin, et duublitega ikka nii juhtub, aga kui see kätte jõudis ning 15 põhimängijat ja abitreener erinevatel põhjustel meeskonnast lahkusid, oli see ikkagi paras põnts. Aga ühtlasi oli see hea proovikivi, kuidas sisuliselt uue ja veelgi noorema meeskonnaga hakkama saada ja sealjuures väga hästi hakkama saada. August ja september olid meil mänge täis ja meie tulemused ei kannatanud! Esimene aasta on olnud kirev üles-alla rada, aga väga õpetlik. Siit on asju kaasa võtta.”

Joel Indermitte tunnistab, et treenerisoolikas on tal sees olnud ka mängija-aastatel. Ta on noorteklassides täitnud kapteni- ja liidrirolli ja juba platsil oli teiste juhendamine talle enesestmõistetav. Peale selle on noormees alati teadnud, et tahab jalgpalli juurde jääda, ja treeneriamet on selles valguses üsna loogiline. Ta lihtsalt ei arvanud, et see kõik nii ruttu tuleb. Põhjus on lihtne: vigastus.

“Olin 2014/2015. aasta semestril vahetusüliõpilaseks Hispaanias Granada ülikoolis, kus mängisin ka jalgpalli ja sain debüütmängus põlvevigastuse,” selgitab Indermitte. “Kui tagasi tulin, seisin küsimuse ees, mida edasi teha. Kas saan pakkumise Eesti ülemise otsa klubidelt? Tagumises otsas mängimine poleks mind rahuldanud. Samas tekitas kahtlusi põlv – kas ta peab vastu? Olin juba paar-kolm aastat treeninud noori poisse ja Hispaaniast naastes tegelesin Flora 2001. aastal sündinud järelkasvuga. Eelmise aasta lõpus tuli aga kõne Florast ja pakkumine hakata juhendama duublit. Seda väljakutset ei saanud ma mitte vastu võtmata jätta.”

Tuleb riskida ja mängida palliga

Treeneri B-litsentsi omav Indermitte möönab, et päris väikeste ja U21 treenimine on erinevad asjad. Ühest küljest on lapsed kärsitumad ja peab tegelema nende tähelepanu hoidmisega, kuid teisalt on nende areng kiire, silmanähtav ja teeb treenerile heameelt. Samuti oli Indermittel vahva jälgida laste ja nende vanemate ehedat rõõmu ja armastust jalgpalli vastu. Tööst lastega sai Indermitte selgeks kuldse tõe: tuleb olla mänguline ja positiivne.

“Eks mul käis peast läbi küll, kuidas suudan noore mehena end U21 satsis treenerina kehtestada,” tunnistab Indermitte. “Aga autoriteet tulebki välja teenida. Samas suudan tänu oma noorusele ja äsjasele mängijataustale nendega paremini suhelda, tean, mida nad mõtlevad ja tunnevad.”

Flora U21 meeskonnale pole traditsiooniliselt esmatähtis tulemus, vaid mängijate areng. Praegu kannavad põhiraskust 2000. aastal sündinud, need, kes vahetasid välja suvel lahkunud koosseisu. Indermittele teeb heameelt, et aasta jooksul on tema meeskonnast Markus Poom, Erik Sorga ja Henri Järvelaid tõusnud Flora põhimeeskonda.

Eesti mõistes suure klubi duublite peatreener olemine tähendab, et peab arvestama klubi käekirjaga. Õnneks kattub see Indermitte enda arusaamaga jalgpallist: „Tahan näha väljakul enesekindlust ja ründavat palliga mängu. Just rahvusvahelistes mängudes on Eesti-sugusel riigil lihtsam minna kergema vastupanu teed ja kaitsesse tõmbuda, kuid me peame hakkama riskima ja püüdma mängida palliga. Mulle on oluline ka see, et mängu nauditaks ja rõõm oleks silmades. Väljakult peab vastu paistma värskus ja tahe.”

“Treeningutel rõhutan ja nõuan, et kõik kehakontaktid ja võitlused peavad olema sooritatud kõrgel tasemel,” jätkab Indermitte. “See ei saa tulla mängus üllatusena, sa pead olema sellega harjunud. Noorteliigadest tulnud mängijatele on esiliiga uus tase, minu eesmärk on nende üleminek valutuks teha. Olen ise mänginud sel ja kõrgemalgi tasemel ja tean, mis seal ees ootab.”

Kevadel Tallinna ülikoolis kehakultuuris bakalaureusekraadi saanud Indermitte ei jäänud kõrgharidust omandades poolele teele, vaid jätkab samal erialal magistrantuuris. Bakalaureuse astmes omandas ta hea üldbaasi, millele Hispaania-periood lisas vajalikku erialast ettevalmistust.

“Granada ülikoolis võtsin erinevaid jalgpalliaineid,” selgitab kaks korda ka Eesti A-koondises pallinud Indermitte. “Seal olid head tegijad, üks professor, kes oli Bilbao Athleticu ja Real Betise taustaga spordidirektor. Arenesin õppimises, aga ka inimesena. Magistrantuuris loodan saada muu hulgas teadmisi, mida läheb vaja emotsionaalse ja vaimse liidri rollis nii treeneri kui õpetajana ja kuidas paremini juhendada gruppi kui tervikut.”

Peale Flora U21 meeskonna ja ülikooliõpingute töötab Joel Indermitte ka Püha Johannese kooli kehalise kasvatuse õpetajana, kus ta annab tunde neljale klassikomplektile.

Kuidas noor mees sellele tambile vastu peab?

“Aja planeerimise sain selgeks juba gümnaasiumis,” naerab Indermitte vastuseks.

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Foto: Lembit Peegel