JALKA | Artur Telling: kipun ka päriselus võtma vaatleja positsiooni

22aastase kohtunikustaažiga Artur Telling räägib, et kohtunikuamet on mõjutanud tema igapäevaelu. Ta kaalub õigluse seisukohast palju ka neid olukordi, kus on ise üks osalisi.

Igapäevaelus on 22aastase kohtunikukogemusega Artur Telling AS Tikkurila dekoratiivvärvide tootearendusjuht. Ettevõtte põhitegevus on värvide müük ja tootmine Tallinnas.

„Minu vastutusalas on toodete arendamine, retseptuuri uuendamine ja olemasolevate toodete kvaliteedikontroll,” räägib Tallinna tehnikaülikooli keemiatehnoloogi haridusega Artur Telling. „Meil on laboris kuue peale kokku enam kui 100 aastat keemiakogemust. See on hulk teadmisi ja tähendab, et saame vajadusel alati üksteisele loota.”

Varem ka kütuselaborites ja teistes tootmisettevõtetes töötanud Tellingu kolleegideks on enamikus naised. Nende huvi jalgpalli vastu on olnud väiksem kui sõpradel, kes on aeg-ajalt telerist mõnd tippmängu vaadates pöördunud Arturi poole, et keerulisemates olukordades selgust saada. 

„Sõbrad küsivad vahel mõne mängu kohta, kas oli hea vile, ja vahel aasitakse mu kohtunikuameti kallal, aga tööl olen nendest asjadest kergemini pääsenud,” muigab Telling. „Kui pean tööpäeval kuhugi kaugemale mängule sõitma, asendavad kolleegid mind. Tööandja on ka mõistev ning saab aru, et need 3–4 päeva aastast pole määrava sisuga.”

Oma leiva- ja kohtunikutööd võrdlev Artur Telling tõdeb, et mõlemas on tema otsustel kaalu. Kohtunikuamet väärtustab aina enam kollektiivsust, sest mikrofonide kasutamine tähendab, et paljud otsused võetakse vastu ühiselt. Värvidega tegelev Telling ütleb, et talle on huvi pakkunud, kuidas võistkonnad tajuvad ja nimetavad kasvõi erinevaid särgivärve.

„Me ju teame, et Manchester City sinine on selline heledam ja Evertonil tumedam,” selgitab Telling. „Huvitav on kuulata, kuidas vahel nimetatakse oma särke elektrisiniseks või bordoopunaseks. Mina ka ei tea alati täpselt, mis liiki sinise või punasega on tegu, aga kui näen, kui erinevalt saadakse sellistest liigitustest aru, tekib ikka küsimus, miks mitte öelda lihtsalt sinine või punane. Oma töö tõttu tean, et inimeste värvitaju ongi erinev – üks ütleb, et see asi on sinine, ja teine väidab, et roheline, ja nad tõepoolest näevadki erinevalt.”

Artur arvab, et jalgpallikohtuniku amet on tema igapäevaelu mõjutanud. Väljakul peab langetama poolt- ja vastuotsuseid, peab püüdma tagada, et valitseks õiglus. See soov on tal ka argielus.

„Vahe on selles, et igapäevaelus on võimalik otsuseid langetada nii, et kõik on rahul, aga jalgpallis annad ühele õiguse ja teine kaotab,” toob ta välja erinevuse. „Ühele annad, teiselt võtad, ikka toimub kõik vastase arvelt. Olen tähele pannud, et päriselus kipun sageli nii-öelda mängust välja astuma ja valin vaatleja positsiooni. See on huvitav, sest päriselus olen ju ise üks mängijatest. Aga isegi kui tahaksin kellelegi kaasa elada, eelistan ikkagi olla kõrvaltvaatleja. Ma ei taha öelda, et oleksin mingi õiglusapostel, aga arvan, et kohtunikutööst on külge jäänud komme, et püüan elus ettetulevaid olukordi hinnata õigluse seisukohalt isegi siis, kui olen ise üks osalistest. Kui tundub, et keegi on minu kasuks eksinud, ütlen seda alati.”

Kohtunikuks utsitas ema

Artur Telling alustas kohtunikuna 1994. aastal. Ema kuulis raadiost, et tulevad kohtunikekursused, ja ütles pojale, et sulle ju jalgpall meeldib, võiksid kohtunik olla. Koos kahe klassivennaga lõpetas Artur kursused.

„Esimene mäng ei olnud õudne,” ütleb Artur vastupidi paljudele teistele. „Olin abikohtunik ja teised kaks olid tugevad kohtunikud. Esimesed mängud väljakukohtunikuna olid rasked. Juba teisel mängul pidin punase kaardi andma, aga selle tegi minu seisukohalt lihtsamaks, et oli lastemäng. Oli ka selliseid mänge, kui pidin pärast lõpuvilet riietusruumis ootama, et mängijad rahuneksid.”
Üks mäng on Arturile hästi meelde jäänud: Rapla Atli – Rapla kaitseliit. Kollase kaardi sai keevavereline lõunamaamees Zaur Tšilingarašvili, kes on praeguseks tunnustatud noortetreener. Aga toona pidi Telling kõvasti vaeva nägema, et tema nimi õigesti protokolli kirja saada: „Alati kui teda näen, tuleb see meelde.”

Tellingu sõnul on tänapäeva jalgpallis kõige raskemad käega mängu puudutavad otsused. Neid pole kerge langetada ja neist ei kipu mängijad ise aru saama: miks seekord oli käega mäng, aga eelmisel korral ei olnud. Kohtunik peab siis seletama: üks kord tahtlik käega mäng ja teine kord mittetahtlik. Sel sajandil on palju muutunud ka suluseisureeglid.

„Kohtunikel on suluseisu ka kõige raskem fikseerida,” tunnistab Telling, kelle sõnul ei tohi tehtud vigu põdema jääda. „See sõltub muidugi kogemustest ja inimtüübist. Mõni unustab nii ruttu, et pane lausa imeks: unustab ja läheb edasi. Neid kutte on lahe vaadata, nende ümberlülitumine toimub väga kiiresti. Minul läks päris palju aega. Mingi aja pärast kujunes sellest ametioskus. Vahel on ikka nii, et vaatad pärast videolt, et jah, kahjuks see otsus ei olnud kõige õigem. Aga mängus ei tohi nii põdema jääda – kohe on järgmine olukord ja tuleb keskenduda, et see õigesti lahendada. Vanasti polnud videot ja seetõttu tundus olevat vähem eksimusi. Praegu saad kõik üle vaadata ja võrrelda seda vaatenurka, mis sul otsustamishetkel oli. Palju aitab õige otsuse tegemisele kaasa, kui mõne potentsiaalselt ohtliku olukorra arenedes mõtled kogu aja kaasa: kui viga tehakse nüüd, on kollane kaart, sekundi pärast võib mängijate positsioon väljakul olla teistsugune ja kui siis tehtaks viga, siis peab juba näitama punast. Kohtunikud treenivad palju, et enne olukorda oskaks sellised variandid ritta panna: kui see mängija puutub palli enne, siis on selline otsus, kui puutub teine, siis teistsugune otsus. Mõned kohtunikud korrutavad olenevalt situatsioonist oma peas: punane, punane, nüüd kollane, kollane. Oluline on vea olukord peas pildistada – siis saad teha ka õige otsuse.”

Kuigi tavainimestele ja isegi mängijatele võivad reeglite uuendused kohale jõuda hilinemisega, on kohtunikud muutustega harjunud. Kui Artur Telling alustas, olid ka aktuaalsed mitu uuendust, millest olulisim oli see, et väravavaht ei tohtinud tagasisöötu kätte võtta. Praegu on Eestis palju seminare, kus tutvustatakse väga põhjalikult kõiki reeglite ja nende tõlgendamise uuendusi, info liigub. Peale selle aitavad kohtunikke mikrofonid.

„Heade asjadega harjutakse väga ruttu ära,” ütleb Artur Telling. „Mikrofonid võimaldavad kiiresti konsulteerida kohtunike meeskonna sees. Vahel on nii, et mängija jooksis täpselt vaatevälja eest läbi ja ei näinud, mis täpselt juhtus. Vahel oli kohtuniku tähelepanu suunatud palliolukorrale, aga juhtus midagi palliväliselt. Ilma meeskonna abita tunned mõnikord abitust: kas kolleeg nägi ikka seda, mis juhtus, ja kas ta saab sind aidata? Kui side näiteks vihmaga hakib, on meel must.”

Artikkel ilmus juulikuu Jalkas.

Tekst: Indrek Schwede
Pildil Artur Telling abikohtunikuna liinil
Foto: Lembit Peegel