INTERVJUU: Viktor Mets: karikad noortejalgpallis ei maksa

Järvamaal noori kasvatav Viktor Mets on Eesti jalgpallile koolitanud palju tipptegijaid. Treenerina on tal oma tööst kindel nägemus ja rõhk on noorte arendamisel.

Miks mõne treeneri käe alt tuleb jalgpallureid kui laudu saeveskist, teistelt aga ei tule?
Ei tule sellelt, kellel on auhinnakapis 40-50 karikat. Teisel on auhindu küll vähem, aga tema õpilased mängivad hiljem kõrgemal tasemel. Hea treener on tegelenud teadlikult mängijate arendamisega, et nad kaugemale jõuaksid. Karikad noortejalgpallis ei maksa. Hea treener on suuteline leidma andekaid mängijaid ja neid tasapisi arendama. Treener teab, kuidas seda tööd teha. Kuni 13-14 eluaastani on võimalik andekuse pealt mängida ja särada, hiljem lähevad töökad kutid neist oma arenguga lihtsalt mööda.

2011. aastal tunnustati sinu tegevust noorte jalgpalliedendaja tiitliga. Kas see on ülim hinnang tehtud tööle?
Eks ole ju lastega aastakümneid tööd tehtud. Samas oli see mulle üllatus, sest noortega tegelevaid häid treenereid on Eestis palju. Arvan, et meil tehakse väga heal tasemel tööd ja see muutub aasta-aastalt veelgi paremaks.

Alustasid 1. jaanuaril 1978 Paides. Miks jalgpalliga ja miks Paides?
Oi, see oli nii ammu. Lõpetasin Tartu Ülikooli kehakultuuri sportmängude erialal. Kuna ma jalgpalli ise mängisin, siis oli loomulik, et just see ala mulle jäi. Suunamisega hakkasin Paide Keskkoolis tööle kehalise kasvatuse õpetajana, samal ajal ka Kalevi noorte sektsioonis jalgpallitreenerina.

Nüüd 35 aastat hiljem julged öelda, et see oli õige valik?
Julgen küll. Peab ainult tahtma seda tööd teha. Üle 30 aasta treeneritööd vägisi ei tee, sest see on väga pikk aeg.

Mis selle töö juures meeldib?
Meeldib mäng ise ja teistele oma oskuste edasiandmine. Meeldib protsess kui selline ja õpilaste areng. Selles töös puudub rutiin, sest kogu aeg toimub midagi. Mängijad, kellega tööd teha on ju erinevad. Noorteklassides võidetud karikatega ei ole suurt midagi teha. Tähtis on, et hiljem ja meesteklassis oleks mängijad konkurentsivõimelised.

Kes on hea treener?
Hea treener (naerab). See, kes on suuteline leidma ja ka üles kasvatama hea mängija. Mängija, kes suudab oma potentsiaali realiseerida, jõuab koondisesse või välismaa klubisse. 9000-10 000 inimese seas on olemas superandekaid, kuid nad on vaja lihtsalt üles leida. Aga selleks tuleb palju-palju tööd teha.

Treeneritöös on väga palju erinevaid nüansse. Kas lastetreener on raske olla?
Ei ole, kui töö meeldib. Lihtsalt treeninggruppe ja lapsi ei tohi olla liiga palju. Treener peab olema oma õpilastega kontaktis, peab nendega suhtlema ja peab neid mõistma. Kui lapsi on liiga palju, on treener pealiskaudne ja kõik eelnev ei toimi.

Aga mis on laste puhul kõige raskem?
Igal lapsel on oma iseloom ja neile tuleb leida õige lähenemine. Tuleb nad panna niimoodi tööle nagu ise tahad. Aga siin ei saa kiirustada, sest see töö võtab palju aega.

35 aasta jooksul on sul olnud kindlasti väga palju õpilasi. Ise oled arvet pidanud, kui suur see number on?
Sellist küsimust ei ole mulle veel esitatud. Olen olnud treener Paide Kalevi sektsioonis, spordikoolis, FC Flora Kehtna jalgpallikoolis ja viimastel aastatel mitmetes Järvamaa kohtades. Erinevaid lapsi ja võistkondi on olnud päris palju. Kui palju neid on olnud... ei oska küll öelda.

Aga õpilaste hulgas on siiski palju neid, kes on jalgpalli juurde jäänud. Kes neist kõige kaugemale on jõudnud?
Edukamad õpilased on Liivo Leetma, Urmas ja Meelis Rooba, Enar Jääger, Tarmo Neemelo, Alo Dupikov, Alo Bärengrub ja Aleksander Saharov. See nimekiri on tegelikult päris pikk. Samas hindan ka neid, kes on saanud treeneriks. Karel Voolaid ja Meelis Rooba näiteks. See on hea, kui sinu õpilastest kasvavad targemad treenerid, kui sa ise oled. Siis on minu ülesanne täidetud. On ka neid, kellel olid eeldused, kuid kahjuks ei olnud neil piisavalt vajalikku töötahet, et tippu välja jõuda. Andekus on võime teha ka trenni, pluss loomulikult ka kehalised võimed.

Igal tööl on siiski tulemused ja oma mõõdupuud. Kui oluline on treenerile, et tema õpilased mängivad välisklubides ja rahvuskoondises?
See näitab treeneri töö taset ja tulemuslikkust. Loomulikult on hea meel, kui sinu õpilased, kellega sa oled aastaid vaeva näinud, on kusagile jõudnud. Välisklubi ja koondis on kindlasti mõõdupuuks, aga pole alati kõige olulisemad.

Mis sind oma õpilaste puhul kõige enam rõõmustab?
Rõõmustab, kui paljud jäävad ala juurde ja jalgpalli edasi mängivad. Meeldib, kui nad pole mängu jätnud. Ja kindlasti on meeldiv, et Paide Linnameeskond on Premium liigas tubli keskmik.

Kui palju sa oma endiste õpilastega suhtled ja kas sa saad neilt ka tagasisidet?
Aeg-ajalt ikka suhtleme, just nüüd käisid mul Amblas toimunud noortelaagris külas Tarmo Neemelo ja Alo Bärengurb, kes rääkisid lastele oma jalgpallurikarjäärist. Sellist asja enam pole, et keegi helistaks ja küsiks nõu. Eks nad peavad ise hakkama saama ja nad on juba targemad, kui mina. Rõõmustab, et Järvamaal tuuakse juba oma lapsed minu juurde trenni.

Lapsed on siiski erinevad. Kas mõne õpilasega pole läinud nii nagu oleks võinud?
Päris aia taha pole keegi läinud. On neid, kes on tervise või tahtmise pärast jalgpallist loobunud, nad pole leidnud endale stiimuleid.

Oma pika staaži põhjal oskad kindlasti öelda, kas praegused poisid on paremad ja andekamad, kui varem?
Varem oli valikuid rohkem. Aga siis polnud treeningprotsess praegusel tasemel, siis mängiti rohkem hoovijalgpalli. Praegu on arvutid ja muud võimalused, ka spordialasid on juurde tulnud.

Aga kas on erinevusi?
Kehaline areng oli vanasti parem ja poisid olid tugevamad. Tuleb rohkem tööd teha, et häid ja võimekaid poisse leida. Peab otsima kohtadest ja rääkima vanematele, et nad oma lapsed ikka jalkatrenni tooks.

Maapoisid on tugevamad, kui linnapoisid?
Kindlasti on. Nad on harjunud rohkem tööd tegema ja tahavad rohkem tööd teha. Paljud sõidavad trenni 20-30 kilomeetri kauguselt. Noorena nad endale jalgpallis veel väljundit ei näe ja ei usu, et see oleks neile lisastiimuliks. See tuleb tasapisi. Esmalt on vaja neisse süstida jalgpallipisik, siis läheb asi juba omasoodu edasi.

Tihti lähevad noortetreenerid väljaku ääres üle piiri, sõimavad ja koguni ropendavad. Kuidas sina seda asja näed?
Ropendada ei tohi. Enne mängu saab juhised anda ja selleks on ka vaheaeg. Mängu ajal saab mängija ka enda juurde kutsuda ja teda juhendada. Aga ega mängijad üldiselt mängu ajal ei kuule, mida treener neile hüüab. Platsil realiseeritakse ikka peamiselt seda, mida treeningutel on omandatud ja õpitud. Ka vanemad ei tohi liialt juurde lasta, sest enamasti huvitab neid vaid võit. Nad ei tea treeneri plaane ja vastaste ning oma meeskonna võimekust. Peab juhendama ja ei tohi karjuda. Treeneritüübid on erinevad ja kõik sellesse ametisse ei kõlbagi.

Miks meie mängijad ei ole nii tehnilised kui lõunaeurooplased või lõunaameeriklased, sest ometi ju teevad ka meie lapsed trenni?
Klimaatilised tingimused pole meil nii head. Ideaalis oleks meil vaja Kesk-Euroopa kliimat. Lõunamaa poistel on see veres, aga nad saavad rohkem väljas mängida, kuigi meil on ka nüüd kunstmuruväljakutega olud paranenud. Samas peab tehnikat õppima, see on väga tõsine töö. Lõunas on lapsed rohkem palliga, meie vähem. Samas tuleb leida ka õiged tüübid.

Ometi tahab Eesti jalgpallisõber näha ka meie poisse mängimas Madridi Realis, Manchester Unitedis või Barcelonas?
Tase on teine ja vaatame, kus meie mängime. Samas on meie jalgpallikultuur väga õhuke, 20 aastat on selleks liiga lühike aeg. Neil on traditsioonid, palju mängijaid ja publik käib mänge vaatamas. Selle pealt see kõik tuleb. Kõik on ja areneb kompleksis.

Aga kas tulevikus ja kuidas on see võimalik?
On vaja positiivset asjaolude kokkusattumust, head agenti ja loomulikult on vaja mängijal end Euroopas näidata. Tuleb võimalusel meie paremaid noori välismaa akadeemiatesse saata. Konkurents on Euroopa jalgpallis väga tihe, kõikides riikides osatakse juba mängida.

Tegutsed praegu oma jalgpallikooliga Järvamaa erinevates kohtades. Mitu treeninggruppi ja last sul on juhendada?
Praegu on jalgpallikoolis neli rühma, millest kahte treenin ise. Püüame tasapisi laieneda ja lapsi ka mujalt juurde saada. Üks eesmärk on Tapa, kust ma ise pärit olen. Siin on jälle küsimus, kas õnnestub leida inimesi, kes põhitöö kõrvalt sellega tahaks tegeleda ja kõik ei sobi ju ka lastetreeneriks. Inimene peab lastega sobima.

Oled juhendanud ka meeskondi, kuid oled jäänud laste peale.
Tunnen ennast paremini ja kindlamalt lastejalgpallis. Ma pole ise ka nii kõrgel tasemel mänginud ja lapsed on mulle rohkem südamelähedasemad.

35 aastat treeneritööd on väga pikk aeg. Kas sa ise veel arened?
Tulin just laagrist ja oli päris huvitav. Kindlasti peab kogu aeg arenema, sest jalgpall muutub pidevalt. Jalkas ei saa kohapeal olla, tuleb käia kursustel, õppida ja vaadata, mida maailmas kasutatakse ja mida teised treenerid teevad.

Jalgpall.ee portaal avaldab igal nädalal ühe pikema intervjuu mõne huvitava persooniga või mõnel päevakajalisel teemal. Kui sulle pakub mõni teema huvi ja arvad, et võiksime sellest intervjuu teha, siis anna meile oma mõtetest teada e-posti aadressil press@jalgpall.ee.

Tekst: Alver Kivi
Foto: Lembit Peegel