INTERVJUU: kohtunik Jaanus Mutli: eksimatuid kohtunikke pole olemas

Vutikohtunik ning linnaametnik Jaanus Mutli pidas möödunud nädalal oma 40ndat sünnipäeva. Portaal jalgpall.ee rääkis juubeli puhul veidi FIFA abikohtunikuga jalgpallijuttu.

Kuidas sa enda jaoks kohtunikuameti leidsid?
Kõik oli juhuslik. Aastal 1998 nägin ajalehes kuulutust, kus kutsuti kohtunikukursustele. Panin end kirja ja nii ta käima läks.

Oli juba siis eesmärk FIFA abikohtunikuks jõuda?
Ma ei teadnud sellest siis midagi. Jalgpalli olin varem toksinud ja sportlikust huvist läksin. Kindlasti ei olnud mingisuguseid eesmärke, et jõuda näiteks kõrgliiga kohtunikuks. Alustasin otsast pihta ja nii süvenes huvi ning armastus jalgpalli vastu.

Kuidas Eesti kohtunikke taset hindad?
Minu arust ei pea Eesti kohtunikud üldse oma taset Euroopas häbenema. Meie kohtunikud on viimastel aastatel saanud väga häid mänge ning neis hästi toime tulnud. Kindlasti kannatab võrdluse Euroopaga välja, aga eks Eesti kohtunike häda on see, et meil pole kõrgliigas piisavalt tempokaid mänge. Samuti võiks Eesti-siseselt konkurents kohtunike vahel olla suurem, see paneks rohkem pingutama. Meie kohtunikel tuleb rahvusvahelistel mängudel teha rohkem tiimitööd ja seetõttu oleme Euroopas hinnatud.

Tiimitööd?
Oleme väljakul üks tiim. Suudame üksteist aidata, mitte nii, et igaüks teeb oma asja. Seetõttu tulevad kvaliteetsemad otsused.

Eelmisel aastal materdati kohtunikke palju – kui palju on kohtunikukriitika juures üldse õiglast, objektiivset kriitikat?
Keeruline öelda. Ma ei saa klubide väljaütlemisi kommenteerida. Eks jalgpallis juhtub. Kohtunikud eksivad, mängijad eksivad, kõik inimesed eksivad. Vigadest tuleb õppida ja üritada tulevikus neid mitte teha. Eks saab klubidest ka aru. Palju on mängus ja riigi meistritiitel on suure kaaluga. Iga punkt on väga tähtis. Kui juhtuvad eksimused, mis võivad tulemust ühele või teisele poole kallutada, siis see tekitab pahameelt ja aeg-ajalt elatakse seda avalikkuses välja. Pole hullu, ma arvan, et teistes riikides on surve kohtunikele palju suurem. Eestis on veel rahulik olukord.

Kas ajab vihale ka, kui kohtunikud kogu aeg vastu päid saavad?
Otseselt ei aja, sest olen harjunud. Olen palju kohtunikutööd teinud ja suutnud endale paksu naha kasvatada. Tegelikult pole meediast nii palju kriitikat ka tulnud. Tihti on ütlemised mängujärgsest emotsioonist tulenevad. Öeldakse hullemini, kui tegelikult on.

Kui sina mõne vea teed, siis kaua sul aega läheb, et sellest üle saada? Kas see jääb kuidagi pikemalt kammitsema?
Kui tegemist on väga olulises mängus tehtud veaga, siis pärast tükk aega painab, et mida oleksin saanud teha, et eksimust ära hoida. Aga nagu ma ütlesin – kõik eksivad. Oluline on hoida eksimuste hulk miinimumis. Eksimatuid kohtunikke pole olemas. Ka Howard Webb eksib.

Kumb on kohtunikule tähtsam – füüsiline või vaimne pool?
Tänapäeval on mõlemad tähtsad. Kunagi kui mängutempo polnud nii kõrge, siis võis näha ka kõhukamaid kohtunikke. Praegu on see välistatud. Vaja on head füüsilist vormi ning peab ka vaimselt tugev olema, et survet taluda. Kõike, mida öeldakse, ei tasu enda sees läbi elada, vaid tuleb osata mööda lasta. Mõlemad osad peavad olema väga hästi arendatud ning endaga tuleb igapäevaselt tööd teha, et konkurentsis püsida. Kui trenni ei tee, siis see kajastub ka väljaku ääres. Siis eksidki.

Milline kohtunike treeningplaan on?
Kohtunikele on ette nähtud üldtreeningud, kus me teeme väga spetsiifilisi harjutusi, aga lisaks sellele peab iga kohtunik tegema individuaaltööd. Kohtunikel on erinevad hobid, tegeletakse erinevate spordialadega. Mina käin näiteks tennist mängimas, ujumas või rattaga sõitmas, et hoida üldfüüsilist võimalikul heal tasemel.

Abikohtuniku üks tähtsamaid ülesandeid on suluseisu määramine. Mängu kõrvalt vaadates tundub see ikka väga keeruline ülesanne. On seal mingeid kindlaid nippe ka?
See ongi keeruline, aga ma ei ütleks, et see on abikohtuniku peamine ülesanne. Meie kohustuste hulk on palju suurem ja tihti aitame kohtunikku ka vigade määramisel. Mingisuguseid erilisi nippe pole. Meil on kommunikatsioonisüsteemid, mille abil saame omavahel suhelda. Seepärast on lihtsam otsuseid teha ja saame omavahel läbi rääkida.

Kui panna joonele suvaline inimene, kes on füüsiliselt heas vormis, siis kui hästi tema suluseisu määramisega hakkama saaks?
Ma arvan, et ega väga hästi ei saaks hakkama. Abikohtuniku töö ei seisne ainult reeglite tundmises. On vaja ka mõningast kogemust. Mõned väljakukohtunikud on üritanud piiri peal olla ning pärast öelnud, et see on väga keeruline. See on amet, mis nõuab lisaks teoreetilisele poolele ka praktilist kogemust. Siis tajud, kuidas kõike hinnata. Eestis on lihtsam määrata, kuuled sööduhetkel palli matsu. Aga kui tribüünil on 50000 inimest, kes täiest kõrist karjuvad, siis peadki nägema ühe silmaga sööduandmishetke ning teisega vaatama, kus asetsevad ründajad. See on väga raske. Tempo on suurem, kui aastad tagasi. Nõuab väga head silmanägemist.

Kas läätsedega saaks abikohtunik olla?
On küll kohtunikke, kes tavaelus prille kannavad. See tööd ei takista.

Millal võiks eesti kohtunik vilistada EMil või MMil?
Hea küsimus. Ma arvan, et tulevikuperspektiivis ei ole see kindlasti võimatu, sest kui ajalukku vaadata, siis on väikeste riikide kohtunikke pääsenud küll. Meil on perspektiivikaid kohtunikke, kes koolitavad end Euroopas ning kel on kõrge motivatsioon ja hea füüsiline vorm. Millal täpselt juhtub? Sõltub sellestki, kuidas Eesti jalgpall tervikuna areneb. Kui jõuame kunagi EMile, siis see annab ka kohtunikele võimalusi juurde.

Sa oled üle Euroopa kohtunikuna tegutsenud – kas tuleb meelde mõni põnev seik?
Seiku on olnud päris palju. Kõige huvitavamad hetked kohtunike elus on need, kui satud välisreiside käigus kohtadesse, kuhu sa turistina ilmselt kunagi ei satuks. Olen näiteks kaks korda käinud Fääri saartel. Kui lennuk maandub, siis vaatad, et tiivad vastu mäekülge ei riivaks ning kus järsul mäeküljel söövad rohtu lambad, kellel on kaks jalga lühemad, et suudaks seal püsti püsida. Sellised kohad jäävad meelde. Kui Eesti kohtunikul õnnestub pääseda staadionile, kus platsil võtab vastu 40000 inimest, siis see on see, mille pärast seda tööd teha tasub. See on elamus, mida on raske sõnadesse panna.

Kus riigis on olnud kõige keerulisem kohtunik olla?
Keeruline on kindlasti seal lõuna pool. Türgi, Kreeka. Lõuna-Euroopas on emotsionaalsemad fännid. Seal on tunne teistsugune.

Kas on mõni reegel, mida sa muudaksid?
Jalgpall on suhteliselt konservatiivne mäng, aga näiteks väravajoonetehnoloogiast on palju räägitud. Küll ei pea ma isiklikult õigeks, et kordused tuleksid. Jalgpall on atraktiivne just kõrge mängutempo pärast. Kordused võivad mängu tappa. See vajab pikemat arutamist, aga mõnes mõttes oleks mõeldav analoogne süsteem nagu tennises, kus on kullisilma tehnoloogia ja paar korda mängu jooksul saad kasutada. Kui videokordused tulevad, siis korduste kasutamine võiks mängu jooksul limiteeritud olla. Igal juhul on see tundlik teema ning selle peale ei taheta veel tõsiselt mõelda, sest mõjub tempole halvasti.

Aga viimase mehe viga kastis, kus lisaks punasele määratakse ka penalti?
Ma ei oska öelda. Reeglites on sellisena kirjas ja ega kohtunike asi pole reegleid muuta. Raske öelda, kas see on õige või vale, karm või mitte. Mängu resultatiivsuse ja atraktiivsuse huvides on reegel ikkagi hea, sest mängijaid see distsiplineerib ja selliseid rumalusi tehakse vähem, kui selline ränk karistus on.

Sa oled olnud ka Tallinna abilinnapea. Kas raskem on abilinnapea või abikohtuniku ametipost?
Igasugune poliitiline ametikoht on stressirohkem. Ma saan oma põhitöö kõrvalt tegeleda hobiga, mida ma armastan, see aitab end tööasjadest välja lülitada ning balansseerib tööstressi meeldiva stressiga. Jalgpallistress oma mängupingega on hea stress. Võrrelda neid ei saa, pigem täiendavad teineteist.

Tekst: Siim Kera