VIDEO: Aastalõputurniiril nägi kõndivat jalgpalli

Kõndiva jalgpalli idee sai alguse soovist pakkuda eelkõige vanemas eas inimestele võimalust nautida jalgpallirõõme, kuid teha seda endale sobivamas tempos. Eesmärgiks on populariseerida uutmoodi füüsilist tegevust ja aktiivsemat eluviisi ning laiendada jalgpalli harrastajate hulka. Inglismaal on juba näiteks aktiivselt tegutsemas enam kui 800 kõndiva jalgpalli klubi, kellest 250 peavad kohtumisi iganädalaselt ja paljud kohtuvad igakuiselt.

„Inglismaal ja suuremates Euroopa riikides on see mäng populaarsust kogunud. Tahame ka Eesti inimestele tutvustada, mida see ala endast kujutab ja, milliseid võimalusi pakub. Kõigepealt proovime siis show-mängus enda peal läbi, kuidas see toimida võiks,” selgitas lühidalt jalgpalliliidu rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas.

Kõndiva jalgpalli reeglid on enamasti paindlikud ning võivad vastavalt mängijate soovidele varieeruda. Kõige suuremad erinevused võrreldes n-ö tavajalgpalliga on see, et jooksmine ja peaga mängimine on keelatud, kehakontakti hoitakse minimaalsena ning vastaste karistusalasse sisenemine ei ole samuti lubatud. Mängud toimuvad tavaliselt vähendatud mõõtmetega väljakul ning võistkonnad on enamasti kuni seitsmeliikmelised.

„Mäng on eeskätt mõeldud teatud vanuses inimestele, kes on füüsilist võimekust kaotamas ja, kes ei suudaks või ei tahaks jalgpalli tavanormide järgi mängida. Tahame esialgu tutvustada inimestele, kuidas see mäng välja näeb ja seejärel miks mitte mõelda ka selle peale, et kunagi hakata Eestis sellealaseid turniire korraldama,” sõnas Allas.

Kõndiva jalgpalli näidismängust võtsid osa (pildil teine rida vasakult) Ats Kutter, Rauno Tutk, Andrus Lukjanov, Martti Pukk, Joel Lindpere, Even Laanemaa, kohtunik Uno Tutk, Janno Kivisild, Kalle Roos ja Andrei Veis ning (pildil esimene rida vasakult) Ege Heeringas, Jako Arikainen, Maarja Saulep, Kaidi Jekimova, Kethy Õunpuu, Eneli Kutter ja Birgit Veebel. Foto: Jana Pipar