JALKA │ Piirangutest tugevam: pimedad jalgpalliväljakul ja tribüünil

Pimedate jalgpalli on maailmas mängitud juba kaua aega. Eestis on see muutunud populaarseks aga viimaste aastatega. Kuigi mängu eesmärk ehk palli toimetamine vastase väravasse ei muutu, on  nägemispuudega sportlastel jalgpallis siiski kindlad, tavajalgpallist teatud määral erinevad reeglid.

Kuulamine ja usaldamine ehk jalgpall vaegnägijatele

Igas meeskonnas on viis mängijat ja mäng kestab 50 minutit. Pimedate jalgpalli eripärad on liikudes häält tegev pall ja silmaklappide kasutamine kõigil peale väravavahi, kes võib olla nägija ja teisi mängu ajal juhendada. Erinevalt tavajalgpallist on treeneritel kui mängu aktiivsetel juhendajatel märgatavalt suurem roll.

„Kui tavamängus mängijad nii-öelda selekteerivad treeneri öeldut, siis pimedatele on see väga oluline. Esiteks ei pea nad mitte ainult kuulama, vaid ka usaldama treenereid, et ei tekiks füüsilisi kokkupõrkeid ning et mängija oleks teadlik, mis suunas üldse liigutakse,” ütles Eesti Jalgpalli Liidu rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas. „Lisaks on ülioluline roll ka värava taga seisval treeneril, kuna tema saab suuresti mõjutada seda, millises suunas mängija palli lõpuks lööb.”

Kuigi ka tavajalgpallis on treeneri üleüldine ülesanne juhendada, ta pimedate juhendajaks siiski ei kvalifitseeru. Teet Allase sõnul on selleks vaja end koolitada.

„Kindlasti ei ole meie treenerid, kes läbisid eelmisel aastal superkarika mängu raames koolituse, kohe 100 protsenti võimelised vaegnägijaid ja pimedaid mängijaid juhendama,” rääkis Allas. „Siiski on treeneritel nüüd mingisugune ettekujutus ning esimene samm on tehtud. Hetkel ei ole meil veel pimedate jalgpalli treeningrühma, aga tahaksime selle kunagi kindlasti teha, ning siis hakkab see olema pigem selline koos kasvamine, sest tavajalgpalli treener ilmselt ei saa kohe teatud nüanssidest aru.”

Pimedate jalgpallis on eripärane ka mänguplats. Allase sõnul erineb mänguplats tavajalgpalli omast juba seepärast, et eelkõige mängitakse saalis, just heli ja müra neutraliseerimise pärast. Mängu jaoks valitakse saal, kus müratase on võimalikult madal. Mängijate turvalisuse eesmärgil on väljaku äärtesse paigaldatud ka ported, et keegi kogemata välja ei jookseks ja et pall püsiks paremini mängus. Kohtunikutöös Allas suuri erinevusi välja ei toonud: „Nad sekkuvad samamoodi nagu tavajalgpallis, kui on mingisugune kokkupõrge või kui fikseerivad värava.”

Ainukese erinevusena märkis Allas, et nägemispuudega sportlastele mõeldud jalgpallis on kohtunike roll rohkem abistav kui tavajalgpalli puhul. Pimedate jalgpallimänge korraldades tuleb ette teatud katsumusi. Allase sõnul taanduvad need tavaelu muredele. Kõige keerulisem on aga vaegnägijaid või pimedaid kodust või siis oma keskkonnast välja saada. Kõige argisemad mured on transpordi ja saatjate leidmine. Veel leidis Allas, et Eestis on inimesed aktiivsed just individuaalaladel: „Meie üritame võistkonnasporti esimest korda käima saada ning sellest tulenevalt on väljakutse kordades suurem, näiteks regulaarsed kokkusaamised ning nii treenerite kui ka saatjatega ühitamised. Eks see on mingil määral ikkagi keerulisem kui tavanoori kokku kutsuda. Kui me saame grupi kokku, siis on meil võimalusi igati kaasa aidata, et neil lihtsam oleks.”

Teet Allas peab ka väga tõenäoliseks, et Eesti on kunagi esindatud pimedate jalgpalli maailmameistrivõistlustel.

„Miks ei peaks unistama suurelt?” küsis ta. „Võibolla viie aasta pärast on meil väga korralik tiim koos. See kõik ei juhtu üleöö, tuleb korralikult vaeva näha ning kui meil on juba kuus-seitse suure tahtega inimest väljakul, siis teeme kõik, et neil oleks selleks võimalus. Ma usun küll, et see on täiesti võimalik.”

Jalgpallimängu „nägemine”

Kirjeldustõlge on spetsiaalne kommentaatoriteenus nägemispuudega staadionikülastajatele.

„Ega see tuumafüüsika ei ole,” seletas Allas. „Staadionil on inimene, kellel on kaasas tehnika ehk siis aparatuur, mis sarnaneb raadio formaadiga. Pimedatel on kõrvaklapid ja raadiosaatja, millega saab siis kuulata, mida tõlk räägib. Tema kommenteerib teistmoodi, kui me oleme harjunud, ehk kirjeldustõlk räägib absoluutselt kõigest ja kogu aeg ilma pausideta. Näiteks kui pall on audis, räägib tavakommentaator üldjuhul statistikast, kuid kirjeldustõlk kirjeldab kõike, mis eelkõige väljakul toimub.”

Lisaks mainis ta, et huvi korral on võimalik tulla teatud mängudele kirjeldustõlget kuulama, kuid olemas on ka raadiokanal, kust saab mängu kuulata just kirjeldustõlgi vaatepunktist. Huvi selle teenuse vastu meeletu aga pole.

„Neli-viis inimest mängu kohta,” rääkis Teet Allas. „Kuid tasapisi tuleb neid juurde ning mida suurem on mäng, seda suurem ka huvi. Täna staadionilt ülekanne veel väga kaugele ei levi, kuid töötame selle nimel, et ühel heal päeval saaksid kõik vaegnägijad ja pimedad jalgpallihuvilised kuulata kvaliteetset ülekannet oma kodus mugavalt tugitoolist.”

Esimest korda kasutati teenust UEFA superkarika mängul. Allase sõnul võeti sellega enda õlule suur vastutus. Koostöö kirjeldustõlgi, Nukuteatri näitleja Mihkel Tikerpaluga on jätkunud.

„Me püüame seda nüüd säilitada ja innustada Mihklit sellega ka edasi tegelema,” rääkis Allas, kes näeb kirjeldustõlke tulevikku positiivse ja helgena. „Mina mõtlesin, et võiks seda teenust pakkuda ka Eesti Premium liiga mängudel, kuid otsustasime sel aastal meeste A-koondise mängude kasuks. Miks mitte pakkuda huvi korral sama teenust ka naiste A-koondise ja meeste Premium liiga mängudel, kus on staadionitel selleks eeldused loodud. Peale selle huvitab meid, kui suur on pimedate huvi ja nõudlus, ehk ootame ära ka nende tagasiside ja sellele toetudes saame otsustada, mida uuel või järgmisel kahel aastal plaani võtame.”

Päev enne eelmise aasta superkarikat toimus treeneritele koolitus, mille raames sai Eesti Jalgpalli Liit vajaliku varustuse ehk nii silmaklapid kui ka pallid. Mängule kaasati Heleni kooli lapsed, kes avatseremoonial laulsid. 15. oktoobril toimus suure auditooriumi ees esimest korda pimedate jalgpalli näidismäng.

„Sammud on olnud loogilised ning me ei ole hüpanud mingitest etappidest üle,” sõnas Teet Allas. „Liigume tasapisi edasi, sest meil ei ole nii kiire sellega kuhugi jõuda. See peab toimuma nii, et nägemispuudega inimestel tekib endil järjest suurem huvi jalgpallimängu vastu, ja esimene samm on võtta osa eelkõige just meie korraldatud näidismängudest.”

Lugu ilmusnovembrikuu Jalkas

Tekst: Kristen Orin
Foto: Brit Maria Tael