Eesti koondise väravavaht Getter Laar räägib, kuidas võõrasse kultuuri sukeldudes pole algus eriline meelakkumine. Igatahes on Prantsusmaa tema jaoks hea koht, kus õppida uusi teadmisi nii vuti kui enda kohta
„Korralikult antakse vatti,” tõdeb äsja oma koduklubi En Avant De Guingampi trennist saabunud kollkipper Getter Laar. Prantsusmaa naiste liiga on Euroopas UEFA koefitsiendi järgi Saksamaa järel tugevuselt teine ja seal pallimine ei saagi kuidagi kerge olla. Möödunud aasta Eesti parim vutinaine siirdus Galliamaale mullu augustis, mänginud on ta kõvasti ning võõramaise kultuurigagi saab järjest rohkem sinapeale.
Esimest korda sammus Laar isa käe kõrval jalgpallitrenni, kui ta oli 11aastane. „Keegi ei tahtnud kunagi väravavaht olla, aga mina turniiridel suure jonniga ikkagi olin,” räägib ta, kuidas asjad käisid. „Alati puiklesin ning ajasin sõrgu vastu.”
Enda sõnul on Prantsusmaa talle väga hea tasemega koht, lõdvaks ei saa lasta ning igas trennis tuleb endast 100% anda. Ta tunnistab ausalt, et oli esimestes mängudes pabinas, hiljem on järjest paremaks läinud, kuid ta ei saa öelda, et on superenesekindel ning teeb iga mäng väga häid esitusi.
„Kõigil ole kohati omad kõhklused ning see on normaalne,” seletab vutinaine. „Kuna olen enda suhtes alati kriitiline, siis ilmselt vajaks psühholoogiline pool veel rohkem tööd. Praegu veel tunnen, et see väravavaht, kes ma olen koondises ning omale tuttavas Eesti keskkonnas, pole veel täielikult välja tulnud. Loodetavasti see varsti muutub.”
Täpsemalt loe veebruarikuu Jalkast.
Tekst: Siim Kera
Foto: Lembit Peegel