Meeste koondis koguneb esmaspäeval, 14. novembril aasta viimasteks mängudeks, kui Balti turniiri kohtumistes minnakse võõrsil vastamisi Lätiga ja seejärel kodumurul Leedu või Islandiga. Koondise peatreener Thomas Häberli kirjeldas, millele keskendub ta koosseisu valides.
Häberli kommenteeris, milliseid omadusi ta mängijates hindab ja millise suhtumisega minnakse vastu eelseisvatele mängudele:
Riigi kõige võimekamate mängijate kokkukutsumine on teatavasti osa peatreeneri tööst. Karel tegi seda enne mind ja pärast mind saab selleks olema keegi järgmine. Pean ametis olles tegema valikuid ja otsustama, kes suudavad rahvusvahelisel tasandil tööd teha. Peatreenerina analüüsin ja vastutan tulemuse eest. Otsustan, millised mängijad sobivad kokku ja milliseid oskusi on parima tulemuse saavutamiseks tarvis. Otsustan nii klubides kui ka rahvuskoondises näidatu põhjal. Keskendun sellele, kuidas on mängija just praegu ja järgmises mängus võimeline esinema. Kas mängija on võimeline rahvusvaheliseks tasemeks aasta, kahe või kolme pärast, on hoopis teine asi. Ma suhtlen mängijatega, kes kuuluvad võimalike kandidaatide sekka ja kelle tase on piisavalt kõrge, et meeskonda aidata.
Loogiliselt võttes tähendab see, et on palju mängijaid, kes tahavad koondisse kuuluda, aga kelle tase pole (veel) piisavalt kõrge. Kuidas mängija sellega hakkama saab?
On põhimõtteliselt kaks võimalikku käitumist: mängija analüüsib oma sooritust, ammutab uut jõudu, aktiveerib oma tahte ja alustab uue arenguteekonnaga. Ta töötab enda kallal ja otsib lahendusi. Sellise käitumisega mängija võtab vastutuse oma esituste eest. See on kasulik ja edasiviiv iseloomuomadus, mis saab tulevikus tasutud.
Teine võimalus on, et mängija ei vaevu oma sooritust analüüsima, vaid otsib viga teda ümbritsevast keskkonnast, klubist, alaliidust ja/või treenerist. Nii ei vastuta mängija oma soorituse eest, vaid proovib vastutust lükata teistele. Sellise mõtteviisiga käib kaasas teiste süüdistamine, võrdlemine, kurtmine ja ohvri mängimine. Selline käitumine on sageli nähtav väljakul ja mõnikord ka väljaspool, näiteks ajakirjanduse vahendusel. See kõik on inimlik ja arusaadav, seda juhtub ja see on osa draamast nimega „elu". Kuid taoline käitumine ei too sageli tulemust.
Rahvusmeeskonna uks on avatud igale mängijale. Alguses on see uks pärani lahti. Aja möödudes arvestan üha rohkem sooritust ja käitumist, eeskuju ja sobivust meeskonda, mis võib ukse veelgi rohkem avada, jätta avatuks või hoopiski sulgeda. Loogiline. Kõige rohkem loeb sooritus, käitumine väljakul! Alati. Jalgpallis on iga päev uus võimalus valida, millist teed me käia tahame.
Kes aitab koondisel mänge võita?
Kui otsustan, millist mängijat koondisse kutsuda, võtan arvesse võimalikult palju tegureid, mis suurendavad või piiravad kogu meeskonna eduvõimalusi. Mängijad, kes minu käe all Eesti eest mängivad, teevad kõvasti tööd ja tahavad alati paremaks saada. Nad on inimesed, kes tahavad õppida, kes tõusevad pärast tagasilööke püsti ja võitlevad, kes on enesekriitilised, kuid oskavad kaotuste järel suunata energia ülesehitusse, mitte enda hävitamisse. Keerukus seisneb selles, kuidas leida rõõmu ja kurbuse vahel tasakaal, et tekiks enesekindlus. Nelson Mandelale kuuluvad sõnad: „Ma ei kaota kunagi, ma kas võidan või õpin." Lõppeval aastal me võitsime, aga ka õppisime. Peame näitama, et oleme valmis olema edukad, aga ka edasi õppima.
Südame ja palliga. Oleme osa Eestist.
The head coach has the floor: capable, capable of learning or not capable – that is the question
Selecting the most capable players in the country is known to be part of the job of the national coach. Karel did that before me and after me it will be someone else. In my era, I decide who is selected to the national team, who is able to do the job at the international level. As a head coach, I have to analyze and be responsible for the result. I decide what fits together and what skills are required. I decide based on the performances in the respective clubs as well as the performances in the national team. I focus on how the player is able to perform right now and in the next game. Whether a player is capable of international level in a year, two or three is another matter. I am in contact with players who are among the possible candidates and whose level is high enough to help the team.
Logically, this means that there are many players who want to be in the team, but whose level is not (yet) high enough. How does the player handle it?
There are basically two possible behaviours: the player analyzes his performance, draws new strength, activates his will and starts again. He works on himself and looks for solutions. The player with this behaviour takes responsibility for his performance, this is a useful and beneficial trait of character that will be rewarded in the future.
Another possibility is that the player does not bother to analyze his performance, but looks for the fault in the environment around him, in the system, in the club or association and/or in the coach. He takes little responsibility for his performance himself and tries to shift the responsibility to others. Blaming others, comparing, complaining and playing the victim go along with this way of thinking. This behaviour is often visible on the pitch and sometimes off the pitch through interviews or statements. It’s all human and understandable and part of the drama called “life”. But this behaviour is not useful for improvement and is rarely rewarded with success later on.
The door to the national team is open to every player. In the beginning, that door is wide open. As time goes by, I consider more and more the performances and behaviour and fit for the team, which can open the door, even more, leave it open or close it. Logical. What matters most is performance, and behaviour on the field! Always. In football, every day is a new opportunity to choose which way we want to go.
Who helps the national team win games?
When deciding which player to call up, I consider as many factors as possible that increase or decrease the overall team's chances of success. The players who play for Estonia under me work hard and always want to get better. They are people who want to learn, who get up and fight after setbacks, who are self-critical, but who know how to channel energy after defeats into building up, not destroying themselves. The difficulty lies in how to find a balance between joy and sadness to create self-confidence. The words belong to Nelson Mandela: "I never lose, I either win or learn." In the last year, we won, but we also learned. We have to show that we are ready to be successful, but also to learn.
We always play with our hearts. A part of Estonia.
Foto: Jana Pipar/Jalgpall.ee