Ruhnu vallavanem: maailma muutmisega alustagem sealt, kus on meie kodu

Eesti - Island maavõistluse eel võistkondi kätlev Ruhnu vallavanem Jaan Urvet räägib mängueelses intervjuus Eesti erinevatest paikadest ja vastab ka jalgpalliteemalistele küsimustele. Küsis Aivar Pohlak.

Eesti mängib Islandiga ja Ruhnu lapsed laulavad kohtumise eel meie riigi hümni – nii ühenduvad staadionil jalgpalli kaudu kaks kauget saart. Millisena paistavad Eesti elu ja Eesti jalgpall Ruhnult vaadates?

Ruhnu on Eesti osa, kus kehtivad kõik riigi seadused. Ja ometi, kui oled sellel kaugel saarel mitu nädalat järjest, siis on pisut raske Eestiga samastuda. Maanteed ja autod, kaubanduskeskused ja inimmassid. Need urbanistlikud nähtused ei ole Ruhnule omased, kus on vaid üks külatee ja paarkümmend autot. Ei ole pangautomaati ega Selverit. Aga on kaks külapoekest, on mäed ja metsad. Meri ja liivarannad. On oma Pearud ja Andresed, Krõõdad ja Karinid. Indrekud ja Maurused.

Kui satud aga Ruhnult pikemaks ajaks mandrile, tundub omakora Ruhnu elu kui mütoloogiline ja kauge ilmaruum.

Oma meeste jalgpallimatše jälgitakse ka Ruhnus, kus on kõik võimalused selleks olemas. Aga kindlasti  kasvab vutihuvi pärast nii tähsat mängu, kus hümni lauldud.

Eesti jalgpallis kõneldakse klubide ülesehitamise juures kogukonnatundest ja –tähendustest. Ruhnu peaks saarena olema kogukonna toimimas hoidmiseks ideaalne keskkond. Milline on Ruhnu kogukonnaelu ja kas oskad sellelt pinnalt kirjeldada midagi väärtuslikku ülejäänud Eesti ja meie jalgpalli jaoks?

Ruhnu viiekümnene püsielanikkond ongi kui omalaadne sporditiim. Kui vaja, peetakse siingi lahinguid, kui vaja, astutakse ühiselt vastasele vastu. Ja kui hakkadki saarel omaette hoidma, siis ega seepärast sind veel hätta jäeta. Lähimast Eesti punktist Kuressaarest ei jõua abi kohale enne paari tundi. Hakkama tuleb aga saada saarel ja vahel vägagi kiiresti. See teadmine on kui aukohustus, mis siinseid inimesi saarel hoiabki. Kui sa seda teadmist omaks ei võta, siis pole mõtet Ruhnu elama tulla. Raha eest seda teadmist osta pole võimalik.

Kui aga saare „palliplatsil“ omadegi vahel kuumaks läheb, siis lähed metsa või kalale. Ja kuna Ruhnust ei paista ühtegi maariba, siis muutub hing mere kaldal taas avaraks ja naabrimehe tülisõna tühiseks vimkaks. Minu meelest on Eestis vähe seda suurt ja avarat mõtlemist. Kipume arvama, et kõik suured asjad sõltuvad ikka suurest rahast. Kuid tahtkem ja julgegem mõelda suurelt, siis jõuame ka suuremate tulemusteni. Ja suured mõted võivad tekida igal pool: kas Islandil, Tallinnas, Ruhnus või New Yorgis.
 
Teine maailmasõda ja sellega seotud asjaolud ei jätnud Ruhnut puutumata – valdavalt Rootsi taustaga inimesed lahkusid ja saarele jäi alles 2 perekonda; sõja ja taasiseseisvumise vahel tulid inimesed saarele erinevate ja sageli mitte loomulike loogikate kaudu ja seetõttu pole ehk järgmine küsimus päriselt omal kohal. Islandlased on Mandri-Euroopa jalgpallis näidanud ennast visade läbilööjatena, kelle karjääri õnnestumise protsent on kõrge. Mõtlen sellest kui ühest saaretähendusest, kus laps kasvades kogub endasse energiat kodukeskkonnast lahkumiseks ja valmistub selle kaudu tulevaseks eluks paremini. Kas midagi sellist on võimalik näha ka viimasel kahekümnel aastal Ruhnus täisealiseks saanute juures?

Islandil käinuna tunnen päris mitut sealset inimest. Nad on ikka rääkinud, et Islandilt minnakse õppima ikka kaugemale – näiteks Londonisse või Montreali. Aga tagasi tullakse ikka Islandile. Või on kodusaare karm eluviis neile sedavõrd loomulikuks saanud, et muu keskkond lausa takistab mujal hakkamasaamist? Kui ootan Pärnus Ruhnu lennukit – vahel halva ilma tõttu lausa paar-kolm päeva –, siis kohtan ikka endiseid Ruhnu lapsi, kes esimesel võimalusel saarele tagasi lendavad; suvekodu üle vaatama või emale-isale appi remonti tegema. Mine tea, kui koolid läbi, ehk tullakse siis saarele tagasi töölegi ja oma kodupesa looma.

Muidugi ei paku kaheteistkümne ruutkilomeetrine Ruhnu neid võimalusi, mida paarisaja tuhande elanikuga Islandi saar. Kuigi Ruhnu põlvkondlik järjepidevus 1944. aasta augustis katkes, on seitsmekümne aasta jooksul saarel elanud neli põlve. Need, kes asusid Ruhnu elama viiekümnendail, lahkusid saarelt koos kolhoosiga. Need, kes siis Ruhnu asustasid, tulid kui mõnusale loomesaarele, kus pühenduti kaunitele kunstidele. Siia tõid nad ka lapsed ja nemad omakorda oma lapsed. Hea, et tagasi tulevad ka ruhnurootslaste lapsed ja lapselapsed. Suvel kuuleb saarel eesti, rootsi, itaalia, inglise,saksa, läti ja oi mis keeli veel. Kuigi väikeses Ruhnu Põhikoolis õpib vaid kümmekond last, on enamus neist jõudnud kaugetesse ülikoolidesse. Usun küll, et tänu Ruhnu elujõule.

Jalgpalliliidus on kombeks kõnelda, et jalgpall on meie kätte antud vahend Eesti ühiskonna arendamiseks. Milles näevad ruhnlased oma suurt ülesannet ja mis suunas võiks saar ja saare elu lähitulevikus areneda?

Suurim ülesanne on selle erilise reservaadi hoidmine. Samas peavad saarel arenema ergas mõte ja uued ideed. Ja ikka heas koostöös Suur-Eestiga. Ruhnu on kui mälu taastamise paik, kus näed elavat ajalugu ja  inimsaatuste traagikat. Siin saad leida isennast ja teha suuri ühistegusid. Ruhnus tunnetad taas, et ükskõik , kui kaugele areneb teadus ja tehnika, jääb inimene ikka looduse osaks ja loodusstiihiast sõltuvaks. Ruhnus tekib taas aukartus elu ees.

Milline seos valitseb ruhnlaste ja spordi vahel?

Eks ole ju kogu Ruhnu saar kui spordisaal. Kõnni, jookse või uju! Aga kindlasti tuleks luua tingimusi ka sisespordiga tegelemiseks. Praegu seda veel ei ole, kuid mõtted selles suunas  juba liiguvad.

Mida sooviksid öelda omalt poolt selle intervjuu lõpetuseks?

Ükskõik kui väikesel maalapil mingi kogukond elab, moodustab see alati kui väikese planeedi, kus tulevad esile kõik maailma mured ja rõõmud, sõjad ja rahud. Kui tahame muuta maailma, siis alustagemgi sealt, kus on meie kodu. Ja kui me sellega hakkama saame, siis muutub paremaks kogu maailm. Patsifistlik, kuid ometi võimalik.

Jaan Urvet. Foto: Wikipedia