Aivar Pohlak: Mardi karjäär kõneleb tema inimlikust suurusestEesti
Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlaku kommentaar Mart Poomi otsusele teatada karjääri
lõpetamisest: "Ei ole keeruline leida sõnu Mardi ja tema karjääri iseloomustamiseks.
Ometi olen viimastel nädalatel peale Mardi loobumisotsuse kuulmist üha ja üha mõelnud
võrdlusest, millest iseloomulikumat annab leida: Mart on tänaseks jõudnud järele Eesti
jalgpalli senisele vaieldamatule legendile Evald Tipnerile.
Usun, et teatavate asjaolude tõttu
oli sellisele kõrgusele jõudmine taasiseseisvumisjärgse esimese põlvkonna jalgpalluri
jaoks eriti keeruline. Asjaolu, et Mart sai sellega hakkama, kõneleb tema inimlikust suurusest isegi rohkem
kui sportlikust, mida niikuinii keegi ei vaidlusta.
Esimene emotsioon, mis Mardiga seostub, on tema
vigastused, kaks neist tulevad eredamalt meelde. Üks oli ENSV esiliigas 1989. või 1990. aastal
mängus Tallinna Dünamoga purunenud lõualuu, kusjuures pidime järgmisel päeval
sõitma Soome. Teine on mängus Iron Maideni vastu saadud vigastus. Mõlemad rikkusid ühe
hooaja ja omasid tema vigastuste jada juures suurt rolli.
Teises tähenduses tulevad meelde muud
asjad. Minu esimene jalgpalliasjaajamise reis oli seoses Mardiga Soome. Vene-aegne jope seljas ja ketsid jalas -
soomlastel võis olla päris kummaline seda vaadata. Teine reis oli Šveitsi FC Wili lepingu asjus,
mis osutus murdeliseks. Mees, kellega ma tol reisil kohtusin, aitas korraldada Eesti - Brasiilia mängu. Sealt
saadud kontakt avas hiljem kõik uksed, kuid see polnud ühepoolne - ühed alustajad ja teised
alustajad said kokku ja see osutus väga heaks tandemiks."
Roman Ubakivi: kuidas
Poom
Nõukogude Liidu koondise treenerit males võitisMart Poomi esimene treener Roman
Ubakivi meenutas oma edukaima õpilase kohta meeleolukat seika seoses Gruusias Nahkpalli turniiril peetud
malemänguga: "Poom oli minu juurde treeningule tulles 7-aastane. Toonased tingimused olid muidugi
naeruväärsed, aga ega tingimused alati mängija taset paika pane. Ta sai ka nendest kasinatest
oludest tuule tiibadesse.
Minu grupis jäi ta ainukeseks väravavahiks. Vaatasin, et ta on
sellist tüüpi, et sobib väravasse. Tal oli peas kõik korras, polnud eriti vaja utsitada.
Väga hea õpilane, igale treenerile ideaalõpilane. Ta ei lükanud kunagi nõuandeid
tagasi, vaid küsis alati juurde. 17-aastaselt sai ta kohe kõrgliiga mänge ja tõusis
põhiväravavahiks. Ma arvan, et see oli tema karjääris tähtis moment - ta oli hooaja
ära teinud, teed olid valla ja ma olin kindel, et ta jõuab kaugele.
Üks moment,
mis mulle eriliselt meelde jäi ja mis iseloomustab teda hästi, juhtus Gruusias Nahkpalli turniiril.
Tollal oli Nõukogude Liidu koondises komme, et kõik pallurit ja treenerid mängivad malet. Ma
olin selle kõrva taha pannud, õpetasin ka kõik oma poisid malet mängima. Nõukogude
Liidu koondise treener Gavriil Katšalin küsis meie poiste käest, kas te malet mängite ja
selgitas, kui oluline see on. Vastasin, et mängime küll ja panime kõige noorema - Poomi - tema
vastu maletama. Poom, väike poiss, võitis selle mängu Katšalini, suure treeneri vastu. Too
läks selle peale endast väga välja ja sammus ruttu meie juurest minema. Ehk see seik iseloomustab
Poomi kõige paremini - ta esindas Eestit väärikalt. Mulle jäi see kõige paremini
meelde."