Muljeid taasiseseisvunud Eesti esimeselt MM-valikturniirilt: mängu ajal loobiti apelsinidega, pärast matši ei tahetud hotellis süüa anda

Septembris sai alguse järjekordne MM-valiktsükkel. Vaatame sel puhul tagasi ajalukku ning meenutame taasiseseisvunud Eesti esimest osalemist suurturniiri valiksarjas.

Kuigi Eesti jalgpallikoondises on vahetunud juba mitu mängijate põlvkonda, jääb 1992. aasta suvel valikmängude karussellile astumine ajalooliseks. Vaatamata sellele, et mängude tulemused polnud kiita, avas kvalifikatsiooniturniir koondisele ja mängijatele tee Euroopasse, kus kogeti uhkeid hotelle, mängiti suurtel staadionitel ning meestele pakkus väljakutset kaasa elanud publikuhulk oli meestele väljakutseks. 1991. aasta augustis toimunud Eesti taasiseseisvumise järel otsustas Eesti Jalgpalli Liidu juhatus meeskonna kogenematusest hoolimata osaleda 1994. aasta maailmameistrivõistluste valikturniiril.

Enam kui pool sajandit kestnud vaheaja järel taas rahvusvahelisele jalgpalliareenile naasnud Eesti lõpetas alagrupi väravate vahega 1:27 ja viimase kohaga, tehes üheksa kaotuse kõrval viigi Maltaga. Koondis avas valikturniiri 16. augustil 1992. aastal Kadrioru staadionil Šveitsi vastu ja siis kuulusid algrivistusse Mart Poom, Urmas Hepner (kapten), Toomas Kallaste, Urmas Kaljend, Meelis Lindmaa, Marko Kristal, Indro Olumets, Tarmo Linnumäe, Risto Kallaste, Martin Reim ja Aleksandr Puštov. Kokkuvõttes kaotati kodus Šveitsile 0:6, Maltale 0:1, Šotimaale 0:3, Portugalile 0:2 ja Itaaliale 0:3. Võõrsil viigistati Maltaga 0:0, kuid kaotati Itaaliale 0:2, Šotimaale 1:3, Portugalile 0:3 ja Šveitsile 0:4. Mälestused ja meenutused sellest ajast on mängijatel erinevad, kuid üks on sama – vähestest kogemustest hoolimata mindi väljakule kindla sooviga vastane alistada.

Poolkaitsja Indro Olumets:

Ei teadnud midagi oodata ega loota, kuigi vastaste tugevus oli teada. Aga eufooria ja tahtmine oli sees suur ning mänguisu oli muidugi olemas. Ettevalmistus toimus paar päeva ühises laagris. Tulime kokku, elasime hotellis, tegime trenni ja panime plaanid paika. Selliseid mängueelseid analüüse kui praegu siis ei olnud. Avamängus Šveitsilt saadud suurt kaotust ma enam täpselt ei mäleta, kuid saime kiirelt aru, mis tasemel me oleme ja mida edasi teha. Aga muidugi mõtlesime enne, et oleme jube head mängijad ja läksime seda mängu ikka võitma. Telekast olime neid mehi ju näinud, särgivärv ja näod olid tuttavad. Lõppkokkuvõttes ei olnudki tegelikkus nii hull, sest vastas olid ikkagi inimesed, kuigi klassivahe oli olemas. Ei mäleta, et vastaste tähtedel oleks meie osas olnud mingit üleolevat suhtumist, väljakul on kõik ühesugused.

Tuleb muidugi tunnistada, et tasemevahe oli olemas. Meil ei olnud sellisel turniiril mängimise kogemust ning väljakul puudus süsteem. Meie mängisime mees-meest, mida on väga raske mängida, kui teised on kiiremad ja tehnilisemad. Oleks me ise ka liinikaitset mänginud, pidanuks vähem jooksma. Kindlasti oli omaette elamus suure publikuhulga ees mängimine, sest me olime harjunud paarisaja fänniga, aga Portugalis oli mängu jälgimas 105 000 pealtvaatajat. Eks ta võttis algul põlve nõrgaks, sest me polnud elus nii suurt staadioni varem näinud ja see oli kui lauluväljak. Aga kui mänguks lahti läks, siis lärmavat publikut enam tähele ei pannud, kuigi kisa oli õudselt tugev.

Kaitsja ja kapten Urmas Hepner:

Eks ootused olid suured, kuigi teadsime, et vastased on rasked ja hea mänguklassiga, aga et nii raskeks läheb, seda ei oodanud. Esimene mäng šveitslastega näitas kohe meie puudused kätte. Läksime vastasega lahtiselt mängima ja võitma, kuid see karistati kiirelt ära. Kaitses istudes oleks ka tulemus soliidsem olnud, aga tahtsime mängida jalgpalli. Paraku olid vastased meisterlikumad, osavamad, kiiremad ja ka taktikaliselt meist paremad.

Esimese Kadrioru staadionil toimunud mängu eel oli eufooria päris suur, aga hirmu ei olnud, kuigi pinged olid ikka. Kuulsate vastaste ees me aukartust siiski ei tundnud, sest kui juba mängima hakkad, ei tule sellised asjad mõttessegi. Tahad teisest ikka parem olla. Ettevalmistus oli meil sel ajal nagu ta oli. Kutsuti kokku, tegime paar trenni ja mängule. Treener küll ütles, et mida ja kuidas, aga sellist analüüsi nagu praegu, ei olnud. Rääkimata taustajõududest.

Publik pakkus muidugi huvitava elamuse, aga mängu ajal see absoluutselt ei mõjutanud. Võtsime palli ja läksime mängima. Me oleme põhjamaalastena ikka külmaverelised ja kellelgi kõhtu lahti ei võtnud. Mäletan, et Portugalis lubati meile kõigile uued ülikonnad õmmelda. Enne mängu käidi, võeti mõõdud ja puha. Paraku sinna see asi jäi. Neil oli vaja võita meid 4:0, et edasi saada, paraku jäi seis ainult 3:0. See polnud neile hea tulemus ja eks me siis ununesime neil vihaga ära.

Väravavaht Mart Poom:

Eufooria oli muidugi suur, sest Eesti oli vaba ja saime koondisega jälle rahvusvahelisele areenile. Olime naiivsed, sest nõukogude süsteemist tulles puudus meil otsene võrdlusmoment ja saime kiirelt oma vitsad kätte. Me mängisime liberoga, mängudeks valmistumine ja analüüs olid siis lapsekingades. Mäletan, et pärast mängu sõitsin rahulikult bussi ja trolliga koju Mustamäele. Samas valdas alati ootusärevus, sest minu karjäärile oli see väga oluline.

Šotimaal oli meie jaoks esimene mäng Briti saartel, kus oli täielikult teine kultuur, meid võeti väga hästi vastu ja meist kirjutati. Aberdeeni staadionil lõime ka oma ainsa värava. Itaalias oli mul Giuseppe Signori ja Roberto Baggio vastu palju tööd, kuid see andis enesekindlust ja motivatsiooni, sest nägin, et harjutades ja tööd tehes saab maailma parimatega mängida küll. Maltal saime oma esimese viigi. Seal tahtsin pärast trenni veel harjutada, kuid teised pidid mind bussis ootama ja see oli veidi isekas käitumine. Kahjuks kodus me neile kaotasime.

Portugali võõrsilmängu eel olid pinged üleval, sest nad konkureerisid Šveitsi ja Itaaliaga finaalturniirile saamise pärast. Nad vajasid meie vastu neljaväravalist võitu. See, mis me seal saime, oli ainulaadne kogemus. Tegelikult võeti algul meid hästi vastu, viidi rätsepa juurde, et uued ülikonnad teha nagu maailma jalgpallikoondistel ikka. Kogu aeg olid kohal šveitsi ajakirjanikud, kes uskusid, et anname selle mängu ära. Seepärast ei tahtnud me niisama võitu kinkida.

Mõnel võttis võib-olla põlve nõrgaks fännide käitumine. Mind näiteks loobiti väljakul küpsiste ja apelsinidega. Kui värav kiirelt ära löödi, tundus, et portugaallased saavad oma tahtmise, aga meil oli mängus oma uhkus ja panime tugevalt vastu.Pärast mängu olid portugallased väga vihased, meie bussi loobiti jälle erinevate asjadega ja õhtul ei tahetud hotellis enam süüa anda, sest me oleks võinud ju ühe värava ikkagi rohkem sisse lasta. Aga me tõestasime, et pole niisama lükata!

Tekst: Alver Kivi
Foto: Lembit Peegel

Lugu ilmus teisipäevases Eesti - Kreeka mängukavas