Martin Reim: jalgpallur peab väljakul olema mõtlev inimene

Eesti jalgpallikoondise värske peatreener Martin Reim räägib lähemalt sellest, kui oluline on mängijate motiveeritus, mis võiks tuua edu mängudes Gibraltari ja Kreekaga ning kuidas parandada meeskonna kaitsetööd. Samuti tuleb jutuks, millist rolli mängivad koondises standardolukorrad ning millised treenerid on Reimile endale seni suurimat mõju avaldanud.

Kuidas on sujunud sisseelamine koondise igapäevaellu?
Väga kiirelt. Esimesed paar nädalat möödusid nii, et käisin igapäevaselt koondisekandidaate jälgimas ning nendega suhtlemas. Tallinnas olles oleme treeneritega paika pannud, mis meil koondiselaagri ajal toimuma peaks ja keda me võiks treeningkogunemisele kaasata. Oli vaja selgemat pilti sellest, mis on seni A-koondises toimunud ja mismoodi edasi minna – kui palju tuleks samamoodi jätkata, kui palju tuleks midagi muuta?

Mis eesmärkidega valiktsüklile vastu minnakse? Esimeses mängus tuli suur kaotus vastu võtta, eeldatavasti tahetakse järgmistes mängudes selliseid tulemusi vältida?
Loomulikult on eesmärk kõiki mänge väärikalt mängida. See tähendab, et kohtumistele tuleb vastu minna võidumõtetega. Mingit punktiarvu me paika pannud ei ole. Oluline on keskenduda igale mängule eraldi ja tekitada väljakul hea energia. Tähtis on, et mängijad mõistaks üksteist ning põhimõtteid, mis meie mängus olema peavad. Võtame ühe mängu korraga ja läheme igaüht maksimaalselt hästi mängima.

Järgmisena on ees kodumängud Gibraltari ja Kreekaga. Mis võiks nendes mängudes võtmekohtadeks olla?
Ma arvan, et üleminekud ehk momendid palli võitmisel ja kaotamisel. Kui meie seisukohast vaadata, siis esimeses mängus peame hakkama saama sellega, kui Gibraltar palli võidab. Nad on just kontrarünnakutel ohtlikumad. Kreeka puhul jällegi vastupidi. Oluline on, et me suudaks ise kiiresti olukordi lahendada ja realiseerida. Jalgpall on tänapäeval selline, et positsioonirünnakuga on keeruline momente luua ja väravaid lüüa. Kindlasti peab meil Gibraltari vastu olema rünnakul mängijaid, kes suudavad individuaalselt vastastest üle olla. Ilma selleta on väga keeruline nende suurte jõududega kaitsest läbi murda.

Kas oskad sõnastada, mis seni suurimaks murekohaks oli või mida oleks vaja muuta, et soovitud tulemusi saavutada?
Ütleme nii, et oleme võtnud seisukoha, et ei hakka väga neid asju lahkama, mis võib-olla võistkonna peal ei töötanud. Alati ei pruugi need valed olla, vaid lihtsalt sel ajahetkel mitte sobida. Me peame siit edasi minema ja vaatama, mida võistkonnale oleks vaja juurde anda, et mäng oleks väljakul ühtsem ja et seda oleks kõrvalt parem vaadata. Mõningaid mõtteid on meil selles osas kindlasti tekkinud, mida tahaksime muuta ja teistmoodi teha. Eks nendel päevadel, kui me mängijatega koos oleme, üritame neid asju selgeks teha. Siis on näha, kas see mõjub mängule nii nagu meie treeneritena tahame ja nagu kogu Eesti rahvas ootab.

Viimased kohtumised enne peatreeneri vahetust tundusid olema üsna tujutud Kui oluline on mängijate motiveerimine?
Kindlasti peaks igal mängijal koondise juurde tulles motivatsioon juba olemas olema, aga seda saab luua ning treenerid saavad omalt poolt teha kõik selleks, et ühtsus ja meeskonnavaim püsiks nii laagri kui ka mängude ajal. Ma olen nõus kriitikaga, et mängud on olnud tujutud ja eemalolevad. Me võime ükskõik mis mänguplaane ja taktikaid välja mõelda, aga kui head tahtmist ja sära mängus ei ole, ei tööta ükski. Praegu ongi kõige tähtsam, et mängijad, kes platsil on, säraksid ja oleksid iga hetk mängus sees. See on üks osa jalgpallist ja koondise juures üks tähtsamaid asju, sest aeg, mil koos ollakse, on väike. Selle ajaga ühestki mängijast paremat mängijat ei tee.

Kui mingil hetkel oli koondisel rohkem raskusi just rünnakutel lahenduste leidmisega, siis viimasel ajal oli probleeme ka kaitses. Kuidas seal asju parandada?
Jalgpallis on kõik omavahel seotud ja kui rünnak ei toimi, on paratamatult pall pigem vastase käes ning neil on rohkem võimalusi ja aega oma rünnakuid üles seada. Kui vastase valdab enam palli, on nad ka protsentuaalselt võimelised väravale rohkem ohtu kujutama. Kõik on omavahel seotud. On hea ütlus, et parim kaitse on rünnak. Uljalt rünnakule minnes võib aga väga valusalt näppu lõigata. See peab olema heas tasakaalus. Ka nendes mängudes, kus vastane on eeldatavalt tugevam. Muidugi ei tohi me rünnakut ära unustada, sest ainult kaitses istudes on kaotusseisu jäädes sealt raske välja tulla. Aega ja mänge väga ei ole, et proovida ja vaadata. Valikmängude sees peame rünnaku paika saama, et vastaste värava all rohkem ohtu kujutada. Eks sealt muutub ka kaitse enesekindlamaks. Ühesõnaga, tuleb natuke rohkem rünnata, et kaitse korras hoida.

Kui ise veel koondises mängisite, panustati palju standardolukordadele. Seda rõhutas ka Magnus Pehrsson oma ametiaja alguses. Kui olulised standardolukorrad on ja kui palju neile tähelepanu pööratakse?
Standardolukorrad on üks suur osa mängust. Kui vaadata esimest valikmängu (Bosnia ja Hertsegoviina – Eesti), siis kui standardolukorrad välja jätta, oleks seis olnud ainult 0:1. Ma tean, et väga palju tegeleti standardolukordadega eelmiste treenerite ajal. Kui see ei töötanud, peame sellega tegelema ja see peab paigas olema, aga peale nende peab veel läbi tegema rünnaku- ja kaitseplaane ning üleminekuid palli võitmisel ja kaotamisel. Kui sul on enne mängu 3-4 treeningut, siis paraku väga tõsiselt või pikalt ei saa ühegi asjaga vaeva näha. Kui tahta väga põhjalikult teha, peaks trenne ja koosolekuid nende päevade sees olema väga palju, mis võib tegelikult mängijaid hoopis väsitada ja neilt mänguks värskuse ära võtta. Kui infot on liiga palju, võib keeruliseks minna. Eeldus on, et mängijatel on mingid kogemused olemas ja nad on suutelised väljakul ise otsuseid vastu võtma. Me võime analüüsida ja vaadata vastaste eelnevaid mänge ja selle info mängijateni viia, aga kui vastased mõtlevad enne meie mängu midagi uut välja, peavad mängijad platsil selle ise ruttu lahti harutama ja selgeks saama. Jalgpallur peab väljakul olema mõtlev inimene.

Milline treener sulle endale kõige suuremat mõju avaldanud on?
Erinevates eluetappides on mind mõjutanud väga erinevad treenerid. Nooruspõlves näiteks Roman Ubakivi ja mu isa (Olev Reim – toim.). Alguses, kui Eestis jalgpallitreenereid väga ei olnudki, olid nad väga tähtsad. Edaspidi kindlasti Teitur Thordarson, kes tõi meile esimesed profijalgpalli põhimõtted. Saime aimu euroopalikust mängust ja kõigest, mis selle ümber käib. Loomulikult on olulised ka hollandlased (Arno Pijpers ja Jelle Goes – toim.), kes tõid juurde taktikalist poolt. Kolmes erinevas etapis oli igaüks õigel kohal, igaüks andis midagi juurde.

Mis saab Martin Reimi jalgpallikooliga? Kas jätkad selle juhtimist?
Jah, juhiks jään ikka edasi, aga palju asju tuleb teistele delegeerida. Kindlasti jään seotuks. Hoian silma peal ja kui aega on, aitan kaasa, aga kindlasti väiksema koormusega kui siiani. Meil töötab üle kümne inimese ning see on piisavalt suur number, et kool saaks edasi toimida. Võtab kindlasti natuke aega enne, kui kõik paika loksub, aga töö läheb edasi.

Tekst: Maarja Saulep
Foto: Jana Pipar

Lugu ilmus reedeses Eesti - Gibraltar MM-valikmängu kavas