Madis Kallas: saarlasi eristab visadus

Tänasel Eesti – Kõrgõzstan maavõistlusel on aukülaline Madis Kallas, kes kätleb matši eel mõlema koondise mängijaid ja kohtunikke.

Saaremaalt pärit 32-aastane Kallas on tuntud kui endine mitmevõistleja ja praegune spordiametnik. Tema isiklik rekord kümnevõistluses on 7972 ning seitsmevõistluses 5806 punkti. Tiitlivõistlustel saavutas Kallas 2005. aasta universiaadil 4. koha ning 2006. aasta Euroopa meistrivõistlustel 17. koha, aastatel 2004 ja 2005 aitas ta Eesti meeskonnal võita kümnevõistluse superliiga.

Aastal 2004 lõpetas Kallas Tallinna Ülikooli kehakultuuri eriala. Mullu kandideeris ta Eesti Olümpiakomitee presidendiks. Praegu töötab endine tippsportlane Saare maavalitsuses spordinõunikuna.

Nii Eesti spordis kui ka ühiskonnaelus laiemalt on saarlased, arvestades kui vähe neid on, silmapaistvalt edukad. Kas oskad seda kuidagi selgitada?
Seda on palju küsitud ja ega ühest vastust on raske anda. Võib-olla on see visadus, mis meid teistest eristab. Oleme üles kasvanud mõnevõrra raskemates tingimustes – ennekõike pean silmas eraldatust, mis tähendab, et kõik asjad tulevad saarele raskemini kätte, kasvõi Tallinnasse sõit, ikkagi merepiir on ees. Läbilöögivõime on seetõttu suurem.

Milline on hetkel Saaremaa spordi ja Saaremaa jalgpalli tervis?
Saaremaa sport elab mingil määral nagu kogu Eesti sport. Omad probleemid on siingi ja alati võiks paremini. Kui meenutada enda lapsepõlve, siis ega peale televiisorist nähtu me eriti ei teadnudki, mis jalgpall on. Näiteks 80ndate lõpus ja 90ndate alguses ei olnud Saaremaal jalgpallis mingit väljundit. Kui ma oleks tahtnud jalgpalluriks saada, siis see võimalus puudus.

Praegu on jalgpall kõige harrastatum ala Saaremaal ja liigub iga aastaga üha võimsamalt edasi. Kui kümmekond aastat tagasi olid kergejõustik, võrkpall ja korvpall, siis pole midagi teha, jalgpalli populaarsus on teinud oma töö. Võrkpallis on Saaremaal kõvad traditsioonid, meistriliigas mängib 1-2 võistkonna jagu mehi ja naisi, aga nad ei ole ühe mütsi all.

Sinu meelisala kergejõustik omab spordialade kuninganna staatust, jalgpall on kuningas. Kas näed neil aladel omavahel seost või arvad, et taolised nimed on tekkinud pelgalt seetõttu, et tegu on staadionialadega?
Esimene sarnasus on see, et mõlemad baseeruvad jooksul, see on mõlema kandev alus. Mõlemal on pikk ajalugu ja traditsioonid, tegu on maailma juhtivate aladega. Samas on traditsioonidega kergejõustik positsioone loovutamas, sest noored ei taha nii keeruliste ja aeganõudvate asjadega tegeleda, pallimängud on atraktiivsemad. Kergejõustik on ikkagi individuaalala.

Jalgpalli ja kergejõustikut ei ole ma iseenesest kunagi konkureerivatena näinud. Jalgpallurile on kergejõustikust saadav põhi hea ja ka vastupidi. Kui alustad ühe alaga noorelt, siis võid vabalt mingil hetkel teisele üle minna.
Milline on sinu isiklik suhe jalgpalliga?
Pallimängudest on jalgpall ainus, mis oli kergejõustiklastele soovitatav ja lubatud. Näiteks korvpalli me ei tohtinud mängida, sest vigastusoht oli suurem. Ettevalmistuses oli jalgpallil oma osa. Kui 90ndate lõpus Tallinna läksin, siis kõik – nii Erki Nool kui ka hüppajad ja heitjad – mängisid jalgpalli. Mängisime aastas sadakond tundi. Aeg-ajalt käis meiega mängimas ka mõni kõrgliiga jalgpallur, kes tõdes, et tase on päris hea – tehnikas on küll puudujääke, aga füüsiline poolt on paigas.

Ka pärast sportlastee lõppu olen kergejõustiklastega jalgpalli mänginud. Näiteks üle 8000 punkti teinud kümnevõistleja Indrek Turi on pidevalt kohal.

Foto: sport.err.ee