Leo Kunnas: jalgpall saab luua ühtsustunnet

Teisipäevasel Eesti - Serbia EM-valikmängul täidab mängueelse kätleja rolli kirjanik ja reservkolonelleitnant Leo Kunnas.

Foto: kunnas.files.wordpress.com

Teatavasti alustas Eesti Jalgpalli Liit reedese Eesti – Uruguay kohtumisega uut traditsiooni, millega mängu eel võistkondi kätleval külalisel on laiem seos kas konkreetse päeva, vastase või muu ühiskonna jaoks olulise tähendusega. Enne kohtumist avaldatakse nendega intervjuu rahva, elu, jalgpalli ja konkreetse päeva teemal.

Leo Kunnas sündis 14. novembril 1967 Põlvamaal ja teenis aega Nõukogude Liidu armees, aastal 1990 astus ta Kaitseliidu liikmeks. Aastatel 1989–1991 õppis ta Eesti Humanitaarinstituudis ja Helsingi ülikoolis ajalugu ja filosoofiat, seejärel Soome riigikaitse kõrgkoolis. Kunnas on olnud Kaitseväe Lahingukooli, Kõrgema Sõjakooli ning Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülem.

2005. aastal teenis Kunnas Iraagis USA 1. soomusdiviisi 3. brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas, ta on saanud üle kümne autasu, muuhulgas USA maaväe Pronkstähe ning 4. klassi Kotkaristi ordeni.

Kirjanikuna on ta avaldanud raamatud „Kustumatu valguse maailm. Sõdurjumala teener“, „Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast“,  „Takerdunud rünnak. Eesti riigikaitse võtmeprobleemid ja lahendused" ja kolm osa Gort Ashryni sarjast. Lisaks loomulikult kümneid arvamuslugusid.

Kunnas kandideeris sel aastal Riigikogu valimistel ja kogus üksikkandidaatidest enim hääli, kokku 3269, mis oli üle Eesti paremuselt 35. tulemus.

Pälvisite palju avalikkuse tähelepanu seoses Riigikogu valimistega, kus saavutasite üksikkandidaatitest parima tulemuse. Tegelikult olete olnud pikka aega ühiskonnas aktiivne ja omate kogemust sõjalistest struktuuridest, samuti olete tuntud kirjamees. Kellena Te end ise tunnete ja tutvustaksite?

Leo Kunnas: Kirjanik ja reservkolonelleitnant - nii olen ennast ikka tutvustanud. Ise tunnen end eelkõige Eesti Vabariigi kodanikuna.

Jalgpalli kui maailma populaarseima spordiala tähendusest rääkides on seda võrreldud ilma relvadeta sõjaga riikide ja linnade vahel või siis gladiaatorite võitluse moodsa vormiga - võitlusareen, lahingustrateegia, poolehoidjad, sõjahüüded, lipud, tähendus riikide ja rahvaste jaoks, mõju rahvusvahelistes suhetes. Kas jagate seda mõtteviisi?

Leo Kunnas: Ma ei jaga seda mõtteviisi, sest ei tohiks segi ajada võitlust ja võistlust. Sõjas on alati kaotajaid, isegi võitjate hulgas, sest paljud surevad või minetavad oma tervise. Võistluses, kui silmas pidada spordivõistlust, ei ole tegelikult kaotajaid, mis sest, et skoor võib olla täna meie kahjuks. Spordis võidab inimeste tervis.

Jalgpall on oma olemuselt lihtne mäng, mis ei vaja harrastamiseks erilisi tingimusi või kalleid vahendeid. Seda saab igal pool mängida. See tõmbab noori kaasa, mis on eriti oluline nüüdisaegsel arvutiajastul, mil inimesed liiguvad vähem kui varem. Loomulikult on sport vastukaal - oluline vastukaal inimeste ebatervislikele eluviisidele, pahedele ja nõrkustele.

Teie jaoks olulisteks põhimõteteks ja südameasjadeks on kodanikuühiskond, sotsiaalprobleemid ja tasakaalustatud areng. Jalgpall hõlmab kõiki ühiskonnagruppe ja seda peetakse meil lõimumise heaks näiteks, selle sotsiaalset mõju hinnatakse väga suureks. Millisena näete siin jalgpalli rolli ja võimalust?

Leo Kunnas: Eesti jalgpallikoondises on kindlasti erinevatest rahvustest Eesti elanikke, aga ma ei usu, et neid koheldaks kuidagi erinevalt, sest igaüks peab oma koha ausalt välja teenima. Minu arvates on jalgpall samasugune meeskonnatöö nagu kaitseväeteenistus, kus tulemus sõltub eelkõige kogu kollektiivi jõupingutustest.

Meie ühiskonnas on paraku liiga palju individualismi ja kitsast kildkondlikkust. Jalgpall, nagu meeskondlik sport üldse, võiks aidata säärasest liigrõhutatud individualismist ja kildkondlikkusest ülesaamisel.

Ajal, mil riikide ja rahvuste piirid on hägustumas ja maailm muutub üha väiksemaks ja negatiivses mõttes ühenäolisemaks, on sport üks väheseid valdkondi, kus riigid ja rahvad ennast näidata saavad. Kas Eesti inimesed oskavad oma riiki ja kultuuri hinnata või vahetatakse riigi ülesehitamise kohustus, vastutus ja võimalus pigem isikliku hetkeedu vastu ja unustatakse kultuuri roll isiksuse arendamisel, enese seotus oma päritolukohaga? Kas ja mida saaks siin jalgpall ära teha?

Leo Kunnas: Arvan, et kulub veel umbes kümme aastat, kuni Eesti poliitilised jõud ja rahvas hakkavad mõistma meie ühiskonna põhiprobleemi - elanikkonna vähenemist. Masu ajal on negatiivsele iibele lisandunud uus ohtlik tegur - inimeste massiline lahkumine riigist töö ja leiva otsinguil. Võib karta, et paljud neist ei pöördu ka olude paranedes tagasi. Olukorra tõsidus ei jõua praegu veel inimeste teadvusse, sest igapäevaelus on raske hoomata, kas meid on saja või kahesaja tuhande võrra rohkem või vähem.

Arvan, et eestlased oskavad oma riiki ja kultuuri hinnata. Pigem on probleemiks see, et kõike, mis meil on, peetakse liiga iseenesestmõistetavaks, mistõttu võivad igapäevased valikud ja otsused olla pikemas ajaperspektiivis vastutustundetud.

Jalgpall ei saa siin midagi otseselt ära teha, küll aga kaudselt, luues ühtsustunnet. Kindlasti on iga tõsine jalgpallifänn oma maa patrioot. 

Meie tänane vastane Serbia seostub Eesti inimestele ehk laiemalt kogu Balkaniga, selle ajaloo, mitmete etniliste ja ka jalgpallifännidega seotud probleemidega, aga samuti näiteks rahuoperatsioonidega, kus Eesti sõdurid on osalenud. Kuidas sealseid ühiskondi iseloomustaksite?

Leo Kunnas: Serbia seostub mulle esmajoones Kosovo Polje lahinguga türklaste vastu aastal 1389 ning serblaste uskumatute jõupingutuste ja saavutustega oma kodumaa kaitsmisel Esimeses maailmasõjas.
Teame paraku oma ajaloost, et seda ei ole võimalik alati üheselt mõista ning kõrvuti võivad eksisteerida ka üksteisele vastanduvad ajalookäsitlused. Ma ei usu, et Balkani rahvad oleksid tahtnud neid sõdu, mis juhtusid 1990. aastatel. Veel kümme või viis aastat enne nende puhkemist vaevalt keegi arvas, et need võiksid aset leida.

Ometigi läks nagu läks ning ajalugu kordas teatud mõttes iseennast. Arvan, et ilmselt jäi ajalool lihtsalt paar-kolmkümmend aastat puudu. Selleks, et konfliktid kustuks ning nende põhjused vajuksid rahvaste kollektiivses mälus tagaplaanile, peavad kõik neis osalenud põlvkonnad eest ära minema ja manalasse varisema. Balkani sõjad näitasid, et viiskümmend aastat on selleks liiga väike aeg.