Kivisild: hirm ebaõnnestumise üle pärssis sooritust

Eesti koondise 37-aastane abitreener Janno Kivisild rääkis pikas intervjuus nii üldiselt Eesti jalgpallist, selle tulevikust, aga ka koondisest, koondise probleemidest ja sellest, mis meile näiteks mängus San Marinoga saatuslikuks sai. Lisaks rääkis EJL-i tehnilise direktorina töötav mees, kuidas peaks toimuma mängijate arendamine ning kas on vaja esimesel võimalusel välismaale tormata või mitte. Intervjuu avaldati Soccernet.ee portaalis.

Janno, Sind tuntakse rohkem Eesti koondise abitreenerina, mis ametit oled pidanud väikeste vaheaegadega juba Teituri peatreeneriks olemise päevadest alates. Lisaks kõnealusele oled viimased poolteist aastat olnud ka EJL-i tehniline direktor. Kirjelda palun lühidalt oma tööülesandeid sellel ametipostil.
Tehnilise direktori juhtimisalasse kuuluvad kolm osakonda - koolitusosakond, naistejalgpall ja noortekoondised. Mina olen nende erinevate osakondade vahelüli ja nõuandja. Kui kellelgi on küsimusi, näevad kitsaskohti või vajavad nõu, siis saan mina oma kogemuste ja teadmistega aidata.

Kuna ma teen erinevate osakondadega koostööd, siis oman suurt pilti, mis ühes või teises osakonnas aktuaalne parasjagu on - kuhu poole minnakse, millele keskendutakse. Vajadusel saan protsessidesse sekkuda ja veenduda, et kõik meie osakonnad räägiksid sarnast jalgpallikeelt ja kannaksid ühtseid väärtusi. Lühidalt öeldes saab tehnilise direktori tööd kirjeldada kui alaliidu sportliku visiooni elluviimist ja selle juhtimist.

Jalgpalliliidust väljaspool ei ole Eesti jalgpalli kontseptsioonist palju kõneldud. Kirjelda seda lühidalt.
Meie üldine missioon on tõsta üldsuse huvi jalgpalli vastu ning soovime anda igaühele võimaluse jalgpalliga tegeleda temale sobival viisil. Sealt ka meie moto: jalgpall annab kõigile võimaluse. Kui rääkida sportlikust kontseptsioonist, siis viimastel aastatel oleme aina jõulisemalt esile tõstnud intelligentse jalgpalluri ja targa treeneri olulisust. Soovime, et meil oleks intelligentsed mängijad, kes on võimelised visiooni ellu viima ning leida keerukatest olukordadest iseseisvalt õigeid lahendusi. Targad jalgpallurid ei kasva puu otsas - selleks, et heaks jalgpalluriks saada, peavad olema ka võimekad treener-pedagoogid, kes õigele rajale teed näitavad.

Millist rolli nähakse selles kontseptsioonis klubidel ja kuidas nad protsessi kaasatud on või kuidas neid plaanitakse kaasata?
Näeme klubidel väga suurt rolli - klubitreeningutel saavad mängijad oma jalgpalliharidust päev-päevalt ning seal nad jalgpalluriks kasvavad. Eelmise küsimuse alguses rääkisin huvist jalgpalli vastu ning võimaluse andmisest. Tahame, et kõigil oleks vastavalt oma oskustele võimalus leida võimetekohane keskkond. Teisalt peab olema väga olulisel kohal sportliku poole arendamine. Meie eesmärk on kaasata klubisid ja nende treenereid erinevate koolituste kaudu ning soovime, et võistkondade juures töötaksid võimekad treenerid, kes suunavad noort mängijat õigele teele ja suudavad pakkuda talle kvaliteetset jalgpalliharidust.

Lisaks soovime, et klubid mõtleksid oma rolli üle jalgpallis ning mõtestaksid enda jaoks lahti oma koha jalgpalliruumis. Klubid peaksid leidma, milliseid ühiskondlikke ja vaimseid väärtuseid nad endis kannavad ning kellele ja kuidas nad neid edasi annavad.

Me ei taha läbi koolituste suunata klubisid ühtemoodi käituma, sest vajame erinevat tüüpi mängijaid. Seega peab iga klubi leidma oma tee, pakkudes Eesti jalgpallile just omanäolisi mängijaid ja tugevusi. Aga et klubi saaks areneda, peab ta oma otsused tegema kvaliteetset analüüsi ja informatsiooni omades – see on meie kui alaliidu roll.

Viimasel ajal on palju kõneldud mängijate karjääriplaneerimisest ja on ka põhjust, sest mitu koondislast on ebanormaalselt pikalt olnud klubita. Tundub, et viimast on põhjustanud mängijate seas levinud hoiak pääseda iga hinna eest välismaale, kusjuures see hoiak on nii jõuline, et välismaal mänguvõimaluse mitte leidmise järel eelistatakse eesti klubis mängimisele töötuks jäämist. Kuidas vaatab sellele probleemile jalgpalliliidu tehniline osakond ja koondise juhtkond?
See on väga murettekitav. Meie valik on võrreldes suurte jalgpalliriikidega väiksem ning iga jalgpallur, kes on saavutanud rahvusvahelise taseme, on meie jaoks väga suure väärtusega. Meie jaoks on olukord, kus hea taseme saavutanud jalgpallur oma otsuste tõttu on sattunud olukorda, kus tal tööandjat pikemat perioodi pole, ääretult suurt pettumust valmistav.

Jalgpalliliit on viimasel ajal olukorda sügavalt analüüsinud ja tulemusena välja tulnud uute lahendustega. Käivitame projekti "99 mängijat", mille abil kaardistame Eesti parimad noormängijad ning nende teekonna jalgpallurina. Lisaks hakkame pakkuma klubidele konsultatsioone mängija karjääriplaneerimise teemadel, mille abil loodame tõsta treenerite ja teiste abimeeste rolli noormängija valikutes. Proovime rohkem esile tuua valikuid, mis on kasulikud just antud noormängijale ning jätta tahaplaanile otsused, mille abil püüab keegi kõrvaline "tugiisik" saavutada isiklikke eesmärke.

Mõni mängija ja tihtipeale ka osa poolehoidjatest arvab, et välisklubi tähendab automaatselt paremat kvaliteeti kõiges. Tegelikult see nii ei ole. Eesti tippklubides on treenerite, treeningvõimaluste ja ka kõige muu tase igas mõttes korralik, võimalused arenguks ja eneseteostuseks on loodud. Mängija ei pea minema iga hinna eest välismaale – kui mõnes Euroopa keskmise tasemega liiga tagumise poole võistkonnas on eestlane lihtsalt üks paljudest, siis Eestis on ta mängija, kellele pööratakse erilist tähelepanu, tema areng on oluline ka klubile pikas perspektiivis, sest mängijast võib pärast karjääri lõppu saada treener. Eesti klubid investeerivad omadesse.

Välismaal läbi löönud mängijaid vaadates tekib mulje, et eelkõige on edukas oldud isiksuste omaduste pealt ja niinimetatud puht jalgpalliline talent on olnud pigem toetava teguri rollis. Kas oled pakutud seisukohaga päri ja kui oled, siis kuidas tagada, et nii-öelda õiged tüübid saaksid õigel hetkel vajaliku toetuse?
Loomulikult on tugevad isikuomadused ääretult olulised. Kui mõelda läbi aegade meie kõige edukamate jalgpallurite peale, siis just tugevad isiksuslikud omadused on olnud nende edukuse kindel vundament. Samas on oluline ära märkida ka asjaolu, et klubid peavad olema piisavalt võimekad, et ära tunda õiged natuurid ja muidugi märgata ka jalgpallialast talenti ning teada, mida sellega teha – seda oskuslikult treenida, hoida ning õigel ajal suunata talent järgmisele tasemele.

Maailmas on ülipalju mängijaid, kelle soov on teenida profileping. Et väike riik nagu Eesti suudaks edukas olla ja arvestatava hulga mehi tippseltskonda viia, siis peame millegagi silma paistma, andma oma panuse maailma jalgpalli. See lisaväärtus saab olla läbi isiksuste, läbi tarkade mängijatega.

Jalgpalliliit soovib, et lähiaastate perspektiivis tekiksid iga suurema klubi juurde treener-analüütikud või treener-skaudid, kes oleksid võimelised mängijate omadusi süvitsi analüüsima, talente märkama ja neid õigesti suunama. Kirjelda, kuidas selleni jõuda plaanitakse?
Esimese asjana korraldame täiendkoolitused klubide esindajatele, kuhu on tänaseks päevaks kutsutud inimesi klubide erinevatelt tasanditelt – alates juhatusest, tegevjuhtkonnast kuni treenerite ja noortetöö koordinaatoriteni välja. Pikemas plaanis peaks sellest kasvama välja Premium liiga klubide jaoks nõue omada treener-analüütikut ehk skauti, kes juhiks mängijate valimist, hindamist ja karjääri planeerimist. Selle inimese roll jalgpallis on ääretult oluline – ta peab olema läbi löönud isiksuse tasandil ning tema eelnev sportlik pool seda toetav ja täiendav.

Võib öelda, et seda rolli võiksid tulevikus kanda treener-pedagoogi taustaga inimesed. Inimesed, kes kannavad endaga ühelt poolt kaasas inimlikke väärtusi ja mõistavad inimese küpseks saamise teed ning teisalt omavad põhjalikke teadmisi mängija sportliku arendamise printsiipidest ja mängijaks sirgumise spetsiifikat.

Eesmärk on tõsta klubide professionaalsust, analüüsivõimet, mis omakorda tõstab klubi ja mängija vahelist usaldust ja ühist karjääriplaneerimise võimekust.

Nüüd esindusmeeskonna juurde. Koondis on aasta jagu toimetanud uue peatreeneri ja sellest tulenevalt uue süsteemi järgi. Millele olete selle aasta jooksul kõige rohkem rõhku pööranud?
Meie aasta oli jagatud mitmesse etappi. Jaanuarist augustini üritasime jalgpalliväliselt muuta asju veelgi professionaalsemaks – tahtsime, et mängijate jaoks oleks tagatud kõik võimalused, et neid midagi mänguväliselt ei segaks.

Jalgpalliväljakul keskendusime meie jaoks uue mänguvisiooni tundmaõppimisele. Uued põhimõtted, uued nõudmised - millised on meie mängu kõik kõige olulisemad nüansid? Treeneritena soovisime, et meie mängupõhimõtted oleks väljakul nähtavad ja realiseeruvad olenemata vastasese mängustiilist või formatsioonist. Pidime viima uue visiooni mängijateni – kuidas me soovime mängida palliga või pallita, kuidas peaksime reageerima pallikaotustele või -võitmistele.

Pean tunnistama, et väga suur rõhk läks läinud aastal pallita mängule ning lastud väravate arv (13 mänguga 9 väravat - toim.) on seda ka tõestanud. Selle näitaja osas on meie areng on olnud positiivne.

Ja kui vaadata teiselt poolt, siis möödunud aastal saime löödud 8 väravat, aasta varem oli see number 13. Kuidas seda kirjeldad?
Palliga mängimise osas on meil kindlasti tublisti arenguruumi. Meie fookus oli mänguvisiooni mängijateni viimine. Selle jaoks oli märtsikuine sõpruskohtumine Gibraltaril, viis mängu mai lõpus ja juuni alguses ning ettevalmistusperioodi hulka kuulub ka mäng Rootsiga, mis oli selgelt juba ka konkreetne ettevalmistus kohtumiseks Sloveeniaga.

Uue peatreeneri jaoks oli väga oluline saada kõigepealt võimalikult hea ülevaade kõikidest mängijatest. Peamine sõnum on olnud visiooni elluviimine esmalt läbi korraliku kaitsemängu ning numbrid - nii rünnakul kui kaitses - seda tõestavad.

Kui analüüsida läinud aastat ja vaadata, mitmel mängijal polnud klubi, meeskonna olemasolul ei saanud seal aga mänguaega või oli kimpus vigastusega, siis tegelikult oli meil selgelt liiga palju mängijaid, kes oma optimaalset vormi ei saavutanudki või nende mänguvorm oli ääretult ebastabiilne. Üks hea ründava mängija näitaja on stabiilsus, aga seda on pingil istudes väga raske saavutada. Ka sealt võib tuletada probleeme meie ründemängule.

Koondises kandsid läinud aastal põhiraskust mitu uut meest, kes said hästi hakkama. Ka episoodilistes rollides kasutasite tihti üllatusvariante – avalikkuse jaoks oli kõige ootamatum ilmselt Artur Pika eelistamine mängus Inglismaaga, aga ka see otsus osutus õigeks. Millele oli rajatud usaldus noorte meeste suhtes?
Alustame kasvõi sellest, et need noored mehed olid nädalast nädalasse oma koduklubide eest väljakul ja kandsid ka liidrirolle. Nad olid oma klubides näidanud väga südikat ja korraliku kvaliteediga mängu. Nende jaoks ei olnud probleemne sulanduda koondise õhkkonda ning näitasid oma sisu ka treeningutel. Me usaldasime neid ja tagantjärele võib öelda, et nad seda usaldust ei petnud.

Miks oli koondisel raskusi mängudes endast eeldatavalt nõrgematega – Gibraltari tehti kodus 1:1 viik, San Marinoga mängiti võõrsil 0:0, Tadžikistan alistati lõpuminutitel 2:1?
Põhjuseid on mitmed. Alustame sellest, et Eesti mängib enamjaolt paberil endast tugevama vastasega ja on seetõttu harjunud mängima kaitsest lähtuvalt. Nendes mängudes, mis sa välja tõid, pidime vastase panema enda pilli järgi tantsima, aga see ei õnnestunud.

Arvestades kõiki neid nüansse, mida olen juba varasemalt maininud, saabki selle pildi kokku: meeskonnana keskendusime kogu aasta vältel rohkem pallita mängule ja ründefaasis oli meil palju mängijaid, kes olid klubita, stabiilse mänguajata ja sellest tulenevalt ebastabiilsed. Nendes mängudes ei suutnud mängijad nendel põhjustel oma potentsiaali realiseerida.

San Marino oli meie jaoks väga valusaks õppetunniks, kus me ei suutnudki mängida sellist mängu, mida tahtsime, sest meid kammitses kohustus võita. On väga suur vahe, kas sa lähed kohtumist mängima sooviga võita või hirmuga ebaõnnestuda. Need kaks emotsiooni on väga erinevad ning võivad korralikult pärssida sinu sooritusvõimet. See on siiski muidugi väga individuaalne ja on kindlasti mängijaid, keda hirm paneb paremat esitust tegema, aga usun, et konkreetselt selles mängus ei saanud me oma favoriidikoormaga hakkama ja hirm ebaõnnestumise üle oli üks olulistest faktoritest, mis pärssis meie sooritust.

Kirjelda koondise tehnilist personali – kellele ja millised ülesanded on määratud?
Peatreener vastutab kogu protsessi eest ja koordineerib teiste tegevusi. Mina olen abitreener – lisaks tavapärasele abitreeneri rollile on minu spetsiifiline vastutusala analüüsida kõiki tulevasi vastaseid. Kui minu vastutusalasse kuulub Eestis mängivate koondisekandidaate jälgimine, siis teine abitreener, Jesper Norberg on käinud rohkem kohtumisi jälgimas just välismaal. See loomulikult ei tähenda seda, et peatreener ja teine abitreener kohaliku Premium liiga kohtumisi vaatamas ei käi.
Jesper hakkab kohe pärast kohtumist tegelema meie mängu analüüsimisega, samal ajal kui mina hakkan tegelema juba uue vastasega. Mart Poom vastutab kõige eest, mis puudutab väravavahte. Mina, Mart ja Jesper aitame peatreenerit kõikvõimalikul moel ning lõpuks on tema see, kes võtab otsused vastu.

Oled näinud paljude klubide ja koondiste ülesehitusi. Kuidas hindad meie koondist võrdluses teistega?
Meil pole midagi häbeneda – Eesti koondise taustajõud toimivad heal professionaalsel tasemel ja on võrreldavad ükskõik millise väikese või keskmise suurusega Euroopa riigiga. Me oleme aastast aastasse teinud edusamme ja jõudnud tipule lähemale. Samas on meil kindlasti ka veel arenguruumi, sest kui räägime täielikust tipptasemest, siis kindlasti on olemas funktsioone, mis meil veel täitmata on. Teisalt ei tasu ka üle pingutada: tippkoondiste kopeerimine ehk näiteks oma koka palkamine ei tähenda, et hakkame nendega võrdselt mängima. Peame tegema maksimumi oma võimaluste ja terve mõistuse piires, analüüsides seda, mis mõjutab kõige rohkem tulemust.

Osa fänne muretsevad, et koondises on eesti- ja venekeelsete mängijate proportsioon paigast ära ja näiteks õnnetu San Marino mängu eel laulsid meeskonnast hümni kaasa vaid üksikud. Kui oluliseks peab koondise juhtkond rahvusliku vaimsuse rolli parima tulemuse saavutamise juures ja kas see on kuidagi seotud ka eespool kõneldud Eesti jalgpalli kontseptsiooniga?
Mina isiklikult pean kõige olulisemaks seda, et mängijal on olemas tugev sisemine motivatsioon esindada oma kodumaad ja oma rahvast. Ma ei soovi mitte mingil juhul, et meie rahvuskoondist esindaksid mängijad, kelle esmane eesmärk on tänu koondisele realiseerida oma isiklikke huve – olgu see siis parem šanss saada kuskil uus leping või saada "linnukene" kirja, et on esindanud rahvuskoondist.

Soov koondist esindada peab tulema sinu südamest. Selle suurepärase meeskonna ridades väljakule jooksmine peab olema auasi ja on suur privileeg, sest oma tegudega jalgpalliväljakul esindad sa oma riiki ja kogu oma rahvast.

Hümni laulmise soov peab tulema igaühe enda seest. Sa kas soovid seda hetke koos teistega jagada ja laulad hümni kaasa või siis eelistad sellel hetkel keskenduda mängule, leida sisemine rahu iseenda sees või visualiseerida veel viimast korda enda peas seda, mis sind mõne hetke pärast ees on ootamas. See on väga personaalne ja meil väga keeruline teiste eest otsustada, mis on õige ja mis mitte.

Foto: EJL