JALKA | Saalijalgpalli koondise peatreener: tahaksin stabiilsemat koosseisu

Bulgaarias peetud MM-valikturniiri alustas Eesti 1 : 4 kaotusega Hollandile, kes oli mitme mängija ütluse põhjal neljaliikmelises alagrupis selgelt kõige tugevam meeskond. Järgmisena kohtus Eesti võõrustajamaa esindusega ning meie meestel õnnestus koguni kahel korral mängu juhtima asuda. Paraku anti eduseis käest ja vastu tuli võtta valus 2 : 3 kaotus.

„Kõige rohkem jääbki kripeldama mäng Bulgaariaga,“ nentis futsalikoondise peatreener Dmitri Skiperski. Sama sõnas Viimsi mängumees Edwin Stüf, kelle sõnul sai otsustavaks asjaolu, et Bulgaaria mängis meie vastu edukalt ülekaalu (olukord, kus rünnakufaasis saadetakse platsile ka väravavaht ehk mängitakse viie mehega tavapärase nelja väljakumängija vastu – toim.). „Sinna need punktid läksid ja ega tulemustega ei saa rahule jääda,“ nentis Stüf.

Üks samm jäi puudu
Turniiri kolmandas mängus kaotas Eesti 0 : 4 Montenegrole, kuid peatreeneri sõnul ei peegelda see skoor adekvaatselt mängu käiku. Skiperski selgitas, et pärast seda, kui endale lasti lüüa kaks õnnetut väravat standardolukordadest, läks Eesti välja riskile ja asus mängima ülekaalu. Paraku ei tasunud risk ennast ära ja Montenegro saatis veel kaks palli meie tühja väravasse, mida ülekaalu tõttu ei valvanud keegi.

„Seis 4 : 0 tundub justkui üks äärmus, aga tegelikkuses ei peegelda skoor saalijalgpallis alati mängu olemust,“ rääkis Skiperski. Valikmängudele tagasi vaadates sai Skiperski hinnangul komistuskiviks meie koondise realiseerimine. Tema sõnul peaks Eesti-sugune meeskond realiseerima positiivse tulemuse lootmiseks ja saavutamiseks 60–70% oma võimalustest, kuid seekord seda ei suudetud.

„Esimesed poolajad olid meil head, aga teistel poolaegadel tulid ebaõnnestumised,“ rääkis koondise peatreener. „Näiteks Montenegro vastu olid meil head momendid, aga alati jäi üks väike samm puudu.“

Kaotuste põhjusena nimetas Skiperski eelkõige füüsilist vormi, mis selgelt mõjutaski just teistel poolaegadel meie meeste esitusi: „Kui vastastel saab mõni mängija olla ühe vahetuse jooksul väljakul neli kuni kuus minutit, siis meil läheb raskeks, kui mänguaeg on korraga üle kahe minuti.“
Futsalikoondise eest 11 kohtumist pidanud Edwin Stüf peatreeneriga päris sama meelt ei olnud. Tema sõnul ei jäänud füüsilisest poolest vajaka, sest joosta ja kaitses rabada meie mehed jaksasid.

„Teised meeskonnad olid palliga tegutsemisel enesekindlamad,“ tõi Stüf välja teise põhjuse. „Betsafe saaliliigas ei ole nii palju tugevaid meeskondi, et saaks pidevalt tugevaid mänge. Seetõttu on palliga mängides raske saada sellist enesekindlust nagu mängijatel, kes mängivad tugevamates liigades. Samas häbisse me ei jäänud, päris niisama – pea laiali otsas – me ringi ei jooksnud.“

Kuigi nii Stüfi kui ka Skiperski hinnangul ei saa kolme kaotusega rahule jääda, leidus valikmängude juures ka positiivseid momente. Peatreeneri sõnul oli hea just see, et esimesed poolajad peeti korralikult vastu. Samuti kiitis Skiperski seekordset mentaalset vastupidavust. Ta selgitas, et aastate jooksul on meie meestel olnud mitmemänguliste turniiride puhul sageli probleeme teise mänguga, kus nii füüsiliselt kui ka vaimselt ära kukutakse. Seekord tehti aga Bulgaaria vastu tubli esitus ja peeti turniiri lõpuni vastu.

„Võitlesime lõpuni ja hingega – mentaalne pool oli väga paigas,“ sõnas Skiperski. Ta lisas, et kui tavapäraselt on turniiri lõpuks mitu koondislast haiguste, vigastuste või hoiatuskaartide tõttu rivist langenud, siis seekord võitlesid kõik 14 meest lõpuni.

Suur kaadrivoolavus takistab stabiilsust
Positiivsena tõi Skiperski välja ka selle, et suure kaaluga kohtumistes anti mänguaega mitmele uuele mehele, kes kaasati koondiseringi alles eelmise aasta lõpus või jaanuari alguses. Nendeks meesteks olid Aleksei Titenok (Viimsi), Maksim Babjak (Tallinna Cosmos) ja Lehar Savikink, Raul Rebane ja Rene Puhke (kõik Tartu Ravens). Peatreeneril jagus Bulgaarias näidatud esituste kohta vaid kiidusõnu.

„Ravensi nelik (kolm uut meest koos varem koondist esindanud Kristjan Paapsiga – toim.) sai oma võimaluse ja nad olid väga tublid,“ rääkis Skiperski. „Turniiri jooksul ei tekkinud kordagi kahtlust, et nad ei saaks hakkama.“

Edwin Stüf tõi uute meeste kaasamise positiivse efektina välja selle, et koondiseringi toodi uut hingamist. Jaanuari keskel Taani vastu oma koondisedebüüdi teinud Raul Rebane meenutas, et esimeses mängus oli närv ikkagi suur, sest kaalul oli ju palju.
„Ei julenud platsil teha asju, mida tavaliselt teeksin, sest eksimishirm oli suur,“ meenutas Rebane. „Ma ei tahtnud, et kohe läheks halvasti, seega ei riskinud väga palju, vaid läksin pigem kindla peale välja.“

Ettevalmistuse kohta sõnas Rebane, et Tartu Ravensi mängijatele oli see, et neid jaanuaris koondiselaagrisse kutsuti, üsnagi suur üllatus. Veel suurem üllatus oli kutse mängudele Taani vastu ning tõelise kirsi pani üllatustordile kutse MM-valikmängudele.

„See andis edaspidiseks palju motivatsiooni. Mitte ainult meile, vaid ka teistele Tartu mängijatele,“ sõnas Rebane. „Tõestasime, et ka Tartust on võimalik koondisesse jõuda.“

Uute mängijate kaasamisest ja üldisest ettevalmistusfaasist rääkides nentis Skiperski, et koondiseringis on problemaatiline suur kaadrivoolavus. See tähendab, et detsembris Läti vastu peetud mängudest, jaanuari koondiselaagrist ja Taaniga peetud kontrollkohtumistest käis läbi suur hulk mängijaid. Lai mängijate ring võib ju tunduda positiivne, kuid Skiperski seda nii ei näe.

„Me ei saanud ettevalmistuse jooksul mängida kogu aeg ühe ja sama koosseisuga,“ nentis koondise peatreener. „Ühest küljest on hea, et meie juurest käis läbi palju mehi, sest saadi üksteisega tutvuda ja korralikult trenni teha, aga miinuseks on see, et ma tahaksin ikkagi näha stabiilsemat koosseisu.“

Ta selgitas, et kuna individuaalselt ei ole suurem osa Eesti mängijaid nii heal tasemel, et igas nelikus edukalt esineda, kasutab ta nelikuid, kes on harjunud oma koduklubides kokku mängima. Näiteks MM-valikmängudes pidi ta ühe nelikuna aga kasutama koosseisu, kus oli Augur Enemati mängumees Rasmus Munskind ja kolm Tallinna Cosmose meest (Nikita Tšernei, Aleksei Panin ja Maksim Babjak). Paraku tekkisid tema sõnul selle neliku puhul mitmel korral arusaamatused, sest klubitasandil polnud nelik harjunud omavahel kokku mängima. Selliseid probleeme saab vältida, kui iga klubi potentsiaalsed koondislased saaksid kõikidest koondisemängudest ja -laagritest osa võtta ning niiviisi stabiilsema koosseisu moodustada.

Nüüd aga saavadki koondislased keskenduda mängudele oma klubides, sest veebruaris ja märtsis on Betsafe saaliliigas otsustavate mängude aeg. Skiperski sõnul loodetakse järgmine koondisemäng pidada aprillis ja enne seda korraldada ühiselt ka mõni treening või koguni laager.

**

Debüütväravad ja rekordimees
Bulgaarias peetud MM-valikturniiril jõudis nii mõnigi koondislane oluliste isiklike tähisteni. Sergei Kostinist sai koondise rekordmees ehk esimene mängija, kellel täitus Eesti rahvusmeeskonna eest 40 kohtumist. Ajaloolise tähiseni jõudis Viimsi meeskonna esindaja 30. jaanuaril peetud matšis Hollandi vastu ning see võttis kokku aega 11 aastat ja neli päeva.

Kostinile polnud see aga ainuke tähtis hetk MM-valikturniiril: nimelt sai tänavu oma 35. sünnipäeva tähistav Kostin kirja ka oma kõige esimese koondisevärava! Esimest korda koondisekarjääri jooksul sahistas Kostin vastaste võrke 31. jaanuaril, kui Eesti kohtus Bulgaariaga. Oma esimese koondisetabamuse lõi ka Edwin Stüf, kes viis Eesti Hollandi vastu juba kuuendal mänguminutil juhtima.

„Emotsionaalselt oli see hea värav ja andis motivatsiooni juurde,“ meenutas Stüf. „Aga see oli vaid üks värav. Mul oli variante, et rohkem lüüa, oleks võinud igas mängus seda ju teha! Kokkuvõttes saab alati paremini, nii et paneksin endale viiepallisüsteemis hindeks kolme.“

Lugu ilmus märtsikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Eesti saalijalgpalli Facebooki lehekülg