JALKA | Roosnupp: koondisekutsete suhtes pole midagi kripeldama jäänud

Milline on olnud sulle kõige raskem hetk karjääri jooksul?
(Dmitri, Sillamäe)

2015. aasta ehk hooaeg enne seda, kui siirdusin Paide Linnameeskonda. Käisin siis veel koolis, täpsemalt Gustav Adolfi gümnaasiumis, kus väga ei aktsepteerita puudumisi ega ka professionaalsel tasemel sportimist. Kooli tõttu ei saanud ma kõikides trennides käia, aga samas võimalusel treenisin siiski alati esindusmeeskonnaga, kuid mängisin duublis. Mul oli 17aastaselt raske aru saada, miks saan Premium liigas nii vähe mänguaega ja mulle ei anta võimalust. Tagantjärele mõeldes oli see igati normaalne käitumine ja vanemaks saades mõistad, miks see nii oli. Aga noorena oli raske seda taluda ja siis tekkisid mõtted, et ma ei saagi sel tasemel hakkama.

Milline treener on sind kõige enam mõjutanud?
(Valentin, Tallinn)

Tooksin välja kaks treenerit: Erki Kesküla ja Aleksandar Rogic. Noorteklassides mängisin Kesküla käe all ja ta tegi meie meeskonna jaoks väga palju. Meil oli suures plaanis kõik need kümme aastat üks ja sama võistkond ning olen Keskülale väga tänulik kõige eest, mis ta meie heaks tegi. Teine treener on Rogic, kes näitas mulle meestejalgpallis, kui palju ja kuidas peab tööd tegema. Tema esimesel aastal oli meil vabu päevi väga vähe – ettevalmistusest kuni suveni vist ainult kaks vaba päeva – ja see oli raske, aga tagantjärele saan aru, et just noorematele mängijatele oli see väga vajalik.

Kuidas hindad Levadia tänavust hooaega?
(Vera, Tallinn)

Hooaeg on seni olnud lati alt läbiminek. Levadial on igal aastal vaid üks eesmärk – Eesti meistritiitel – ja seda me pole suutnud täita. Hooaja alguses arvasid kõik, et saame sellega hakkama: me ise uskusime endasse ja kõige rohkem uskus meisse Aleksandar Rogic. Kahjuks oleme lati alt läbi läinud ja on vaja võidelda selle eest, et kasvõi teine koht kätte saada. Mitte keegi meie meeskonnas ei saa selle tulemusega rahule jääda.

Millal oli su esimene kokkupuude jalgpalliga?
(@llblikas)

Ema on rääkinud, et juba väikesest peale jooksin nii palju kui võimalik palliga ringi ja pall oli mul kogu aeg jala küljes. Aga trenniga oli esimene kokkupuude kuueaastaselt, kui läksin lasteaia viimases rühmas Operi JKsse Erki Kesküla käe alla mängima. Seal veetsin kümme aastat. Olen koolidevahelistel võistlustel mänginud ka rahvastepalli, teinud jooksualasid ja kergejõustikku, aga üheski teises trennis peale jalgpalli pole ma käinud.

Kas Ivo Linna või Jaak Mae?
(@rpeetson)

Ilmselt Jaak Mae, sest ta on ikkagi suusa- ja spordimees. Mul pole ka Ivo Linna vastu midagi, sest ta on Eesti mõistes legend, aga sportlased hoiavad ikkagi sportlastele pöialt, seega Mae.

Millega sa vabal ajal tegeled?
(@_oh_my_alex_)

Vaba aega sisustan nagu jalgpallurid ikka: veedan võimalikult palju aega pere keskel ja lähedaste sõpradega. Vabadel päevadel käin disc golf’i mängimas ja koeraga jalutamas. Midagi suurejoonelist ei tee, sest selle jaoks ei ole eriti aega ja üldiselt kulub vaba aeg siiski treeningute vahel puhkamiseks ja mängudeks valmistumiseks.

Lõid 2009. aastal 12 mänguga 65 väravat – kuidas see võimalik on?
(Illimar, Tallinn)

Mäletan ise ka seda statistikat, aga arvan, et see oli tingitud sellest, et meil oli nii hea võistkond. Olid väga hea treener ja meeskonnavaim, seega ma ei ütleks, et seal oli väga palju individuaalset meisterlikkust, vaid kirjutaksin need väravad võistkonna arvele.

Kas usud, et oleksid pidanud A-koondise eest siiamaani rohkem mänge tegema?
(Jaana, Tallinn)

Ei. Ma ei ole seni näidanud ei Premium liigas ega koondises oma parimaid külgi. Koondises peaksid mängima need mängijad, kes on sellel hetkel parimas vormis ja suudavad koondisele kõige kasulikumad olla. Ma pole rahul nende mängudega, mis olen seni koondise eest teinud, sest pole rahul iseenda ja sellega, et ma pole näidanud sellist vormi, mis annaks mulle võimaluse olla põhikoosseisus. Teen selle saavutamise nimel kõvasti tööd, aga eelmise või praeguse vormi põhjal ei saa öelda, et oleks kohti, kus kutse puudumine jääb kripeldama või mul on õigus selle peale solvuda. Näen vaeva ja see koht tuleb ära teenida, sest loomulikult tahan ma koondise eest mängida.

Mis on sul noortekoondiste mängudest kõige paremini meeles?
(Oliver, Pärnu)

Kõige eredam mälestus on see, kui pääsesime U17 koondisega eliitturniirile. Lars Hopp oli peatreener ja meil oli väga hea meeskonnavaim, mille abil suutsime selle saavutuse teha.

Mida soovitaksid noormängijale, kes tahaks kuu ajaga palju paremale tasemele jõuda?
(Raimond, Tallinn)

Maailmas ei juhtu midagi niimoodi võimalikult kiiresti, vaid tuleb lihtsalt aegamisi vaeva näha ja palju tööd teha.

Kuidas saad sa Levadia-suguses tipptiimis hakkama pingete ja suurte ootustega? Kas ja kui vajalikuks pead spordipsühholoogide kasutamist?
(Siim, Keila)

Pinged on kahe otsaga asi. Kui Paidest Levadia esindusmeeskonda tulin, oli mul esimesel hooajal kaotusi üle elada väga raske, sest teadsin, et meil on vaid üks eesmärk. Ma ei suutnud sellest pingest lisamotivatsiooni saada, vaid elasin kaotuseid raskelt üle. Aga vanemaks saades ja kogemuste lisandudes harjud pinge all mängima. Seda enam, et Eestis olevad pinged ei ole võrreldavad Euroopas või mujal maailmas tajutavate pingetega. Levadias peame suutma suurte ootustega hakkama saada ja pigem on see positiivne pinge, kui teame, et meiega ei olda rahul, kui me oma eesmärki ei saavuta. Ka me ise tahame ju tulla Eesti meistriks, mitte jääda teiseks.

Spordipsühholoogia kohta ütleksin, et mängijad on erinevad ja on neid, kes ei saa oma vaimse poolega nii hästi hakkama ja vajavad selleks abi. Tuleviku mõttes usun, et paari aasta pärast on spordipsühholoogid kõikidel tipptiimidel, ja mul pole midagi selle vastu, kui nad oleksid ka Eesti klubide juures. See on käik, millega mängijaid vaimselt arendada. Praegu ma enda puhul ei tunne spordipsühholoogi järele vajadust, aga samas pole mul sellega ka kogemust, mistõttu on raske kommenteerida, millise efekti see annaks.

Millal mõistsid, et tahad saada jalgpalluriks?
(Triin, Pärnu)

Ei mäleta seda hetke nii konkreetselt, aga ilmselt oli see siis, kui noorteklassid hakkasid läbi saama ja liitusin Levadia duubelmeeskonnaga, kus treeneriks oli Argo Arbeiter. See professionaalsus ja treeningud, mis ta tegi, tundusid olevat see, millega tahtnuksin tegeleda igapäevaselt ja kõrgemal tasemel, kui olin seni teinud.

Oled elus löönud palju väravaid. Milline neist on su oma lemmik? Kirjelda natuke selle väravani viinud situatsiooni, otsust, miks värava just nii lõid, ning sellele järgnenud tähistamist ja emotsioone!
(@hakkabpihta)

Kui mängisin Paides ja lõin Kalju vastu 2 : 0 värava. Olukord oli selline, et meie mängija Jüri Jevdokimovi vastu tehti viga, aga mäng läks edasi; jooksin rünnakule ja ega väga häid sööduvõimalusi ei olnud, mistõttu läksin mitmest mehest läbi ja lõin värava tagumisse nurka. Oli väga hea emotsioon, kui lõid Kaljule 2 : 0 ja mõtlesid, et ilmselt võidame selle mängu – mida me ka tegime. See värav andis nii mulle kui meeskonnale palju enesekindlust.

Mis on su unistuste klubi, kus tahaksid kunagi mängida?
(@oskarhendrikson)

Minu unistuste utoopiaklubi on Barcelona, aga olen väga realistlik inimene ja tean, et isegi siis, kui ma Barcelonasse ei jõua, aga mängin suure osa oma karjäärist välismaal, oleksin väga õnnelik.

Kas Eestis on mõni klubi, mille eest sa ei tahaks mängida?
(Marten, Valga)

Ei ole. Olen liiga noor, et selliseid väljaütlemisi teha. Pealegi on Eesti nii väike ja siinsed rivaliteedid ei ole nii suured.

Mis on olnud siiani sinu parim hooaeg?
(Priit, Viljandi)

Eelmine aasta, kui Aleksandar Rogic tuli ja tõi meeskonda väga palju juurde. Ta näitas meile, kuidas peavad profijalgpallis tegelikult asjad käima. Jäime eelmisel hooajal küll teiseks, aga individuaalselt ja meeskondlikult nägime hoopis uut taset. Kui vanematele mängijatele ei olnud see muutus võibolla nii suur, siis nooremad mehed ja need, kes on ainult Eesti kõrgliigas mänginud, said tähtsa kogemuse võrra rikkamaks. 

Mida andis sulle hooaeg Paides?
(Katrin, Viljandi)

Enesekindlust ja palju mänguaega. Kuna sain palju väljakule, siis nägin, mis on mu nõrkused, ja teadsin, mida pean juurde panema järgmisel aastal, kui läksin Levadia esindusmeeskonda. Sain enesekindlust, mida saab juurde ainult mängides, mitte pingil istudes; seda enesekindlust, mis aitab mõelda, et saan sellel tasemel hakkama. Olin toona 18aastane ja Paides mängimine oli mulle väga oluline käik ning olen sellega väga rahul.

Kui hea oleksid väravavahina?
(Jaanus, Võru)

Oleksin väga hea väravavaht! Olen U19 koondise eest seisnud Moldova vastu viimased 20 minutit väravas ja mulle ei löödud ühtegi väravat! See on minu meelest väga äge amet ja meeldib mulle, annaksin väravavahina kindlasti endast kõik, et mulle ühtegi palli sisse ei löödaks.

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/Jalgpall.ee