JALKA | lugeja küsib | Katrin Loo: kaotused on minu jaoks motiveeriv jõud

Sind valiti mullu Eesti parimaks naismängijaks – mida see sulle tähendab? Kas see auhind on kodus kapi peal ka praegu?
(Irina, Narva)
Auhind on uhkelt kodus kapi peal koos kahe teise auhinnaga, mis ma sealt sain, ehk meistriliiga suurima väravalööja ja meistriliiga parima mängija auhinnaga. See on mulle oluline tunnustus. Olen varemgi öelnud, et ma tahaksin näha mängijat, kes ütleb, et tore küll, aga see ei tähenda midagi! Loomulikult tekitab selline auhind ikkagi hea tunde ja on tore, et keegi tunnustab seda tööd. See teeb hinge soojaks.

 

Mis on sul Ameerikast kõige eredamalt meeles?
(Triin, Põlva)
Alati kui sellele ajale mõtlen, tuleb esimesena meelde, et seal oli elu nagu filmis! Eks me kõik oleme näinud USAs toodetud filme ja ikka mõtled, et päris nii ju ei ole ning filmides on asjad võimendatud – kasvõi sealne ülikoolielu. Aga tegelikult ongi seal üks ühele selline elu! Ma ei oska küll ühtegi konkreetset näidet tuua, aga filmidest nähtust oli nii palju äratundmismomente ja kui olin seal mõnda aega elanud, siis mõtlesingi, et elu nagu filmis.

 

USAs on naistejalgpall väga populaarne. Kas seda oli tunda seal mängides või sõltub kõik konkreetsest piirkonnast selles suures riigis?
(Anti, Kakumäe)
Kuna USAs on tõesti nii naistejalgpall kui ka üldse ülikoolisport ülipopulaarne, siis kodumängudel oli staadion rahvast täis. Sa tunned seal toetust ja huvi nii platsil kui ka väljaspool väljakut. Nagu oli ka Soomes, teadsid inimesed USAs sportlasi nägupidi ja kui ringi käisid, siis sooviti mänguks edu või kommenteeriti eelmisi mänge. Tõesti väga tore oli seal täistribüünide ees mängida.

 

Mängin ise jalgpalli ja mul on üks probleem: ma ei julge peaga mängida. Mul on sellepärast natuke häbi naiskonnakaaslaste ees. Kas oskad soovitada, kuidas sellest kartusest võitu saada?
(Kristi, Pärnu)
Oleneb põhjusest, miks ei julge. Võib juhtuda, et varem on olnud peatrauma või oled kellegagi kokku hüpanud – ning see on üks asi. Aga kui lihtsalt kardad proovida, siis eks hirmudele tuleb vastu astuda. Muidugi mitte päris nii, et lähed trenni, keegi hakkab sulle tsenderdusi laskma ja siis proovid, et mitmenda julged puhtaks lüüa. Tuleks võtta pall ja minna mõne murulapi peale omaette proovima. Kuna olen noortetreener, siis näen tihti, kuidas lapsed tulevad trenni ja kui ütlen, et nüüd kõksime peaga, siis nad teevad selle peale suured silmad. Aga kui alustad vaikselt – lihtsalt viskad palli endale üles ja proovid seda lüüa – ning kulged oma tempos, siis see peaks olema päris hea algus.

 

Flora tuli eelmisel aastal esimest korda Eesti meistriks, kui katkestati Pärnu JK pikk võiduseeria. Kas nüüd algab Flora valitsemise ajastu?
(Priit, Tartu)
Mulle meeldib ütlus, et selleks, et võita, võitle veel üks raund. Eks tiitlit kaitsta on ikka natuke raskem kui esimest korda seda võita. Kasvõi juba seepärast, et tiitli kaitsmine võib osas mängijates tekitada pinget või kohustust. Samas arvan, et kui oled midagi saavutanud ja jääd seejärel diivanile lamama ning jätkad ainult samade asjadega, siis ei ole võimalik parem olla. Ma ei saa väita, et nüüd algab Flora ülemvõim, aga saan öelda, et me teeme kõik, et saada paremaks, ning see võiks väljenduda ka tulemustes.

 

Kellega on sul tiimis kõige parem klapp?
(@m2rtroomets)
Enne kui Lisette Tammik meilt ära läks, tundus mulle, et temaga olime väga samal leheküljel. Kuna mängin klubis enamjaolt äärepooliku kohta, siis tõenäoliselt on mul kõige parem klapp meie keskpoolikute ehk Kelly Roseni ja Kethy Õunpuuga. Kuna oleme juba mõnda aega koos mänginud, siis loeme üksteist üsna hästi.

 

Kas sa oled kunagi internetist vaadanud nippe ja neid järele püüdnud teha?
(Alar, Tallinn)
Muidugi olen. Kuna alustasin jalgpalliga nii hilja, siis minu jaoks oli oluline ära õppida baasasjad. Ma ei ole kunagi vaadanud Youtube’ist selliseid trikke, mida ma mängus tõenäoliselt mitte kunagi ei kasuta, aga mida oleks lihtsalt lahe osata. Olen vaadanud näiteks petteid ja siis neid trennis proovinud. See on mulle väga palju juurde andnud ja kuna alustasin jalgpalliga hilja, siis on minu treeningtundide maht olnud päris suur. Ning seda siis mitte selles mõttes, et jooksen tundide viisi, vaid olen teinud trenni, et palliga kontakti saavutada: kuidas palli kontrollida, lüüa, söödutehnikaid harjutanud jne. Olen väga palju vaeva näinud ja mingil tasandil teen seda siiani. Mul ei ole siiamaani tunnet, et oskan kõike piisavalt hästi, ja minu arust on jalgpall selline ala, kus seda tunnet ei saagi tekkida.

 

Sul on kõrgharidus omandatud. Kas kasutad neid teadmisi ka igapäevaselt?
(Ilmar, Tallinn)
Kahjuks ma praegu erialaselt ehk antropoloogiaga seotult ei tööta, aga kuna see on nii lai ala, leiavad sealt saadud teadmised rakendust igapäevaelus. Antropoloogia on õpetanud mind veel rohkem täheldama pisiasju ning looma nende vahel seoseid, mis omakorda tuleb kasuks inimkäitumise lahtimõtestamisel. Ühtlasi täiendab õpitu minu praegust, magistriastmes omandatavat kommunikatsiooni eriala. Kuna olen igapäevaselt noortetreener, siis on oluline pöörata tähelepanu sellele, kuidas lastega suhelda – sõnade valik, kehakeel jne.

 

Mitmendas Eesti liigas võiks taseme poolest mängida Eesti naistekoondis?
(Anton, Tallinn)
See on väga huvitav küsimus! Kui rääkida naisteliigadest, siis loomulikult meistriliigas, aga kui on mõeldud meesteliigasid, siis on keeruline vastata, sest naiste- ja meestejalgpallis on füsioloogilised erinevused. Kui meeste- ja naisterahvas teevad sama palju trenni, siis oleks loogiline, et mees jookseb kiiremini ja on ka jõu poolest üle. Seetõttu on keeruline vastata. Aga olen hoopis seda paaril korral mõelnud, et oleks huvitav, kui meie naistekoondis saaks oma võistkonnaga mängida Soome naiste kõrgliigas. See muidugi eeldab, et kõik meist on professionaalid (ehk ei käi samal ajal tööl – toim.), ja kui saaksime koos ka treenida, siis sealt võiks tulla hüppeline areng. See oleks huvitav väljakutse.

 

Kuidas sa kaotuseid talud? Kas saad kergelt üle või põed pikalt?
(Dima, Tallinn)
Ei saa kergelt üle. Pärast kaotust pean ma alati oma peas läbi mõtlema, miks asjad ei toiminud nii, nagu oleksime tahtnud. Muidugi on erinevaid kaotuseid ning mõni ongi raskem ja mõni kergem, aga ma ei mõtle mitte kunagi, et vahet pole, elu läheb edasi. Mul on vaja leida põhjused, miks asjad ei toimi. Kui mõne inimese jaoks on kaotused demotiveerivad, siis minu jaoks on need just motiveerivad, sest näen, et teatud asjad saaksid olla veel paremad. See suunab mu tähelepanu aspektidele, mida saaksin ise paremini teha ja mida võistkonnana parandada. Jah, kaotus on negatiivne emotsioon, aga samas on see minu jaoks olnud alati edasiviiv jõud.

 

Kas Eesti meistriliiga tase on võrreldav Soome või USA omaga?
(@tartulouner)
See on hea väga küsimus. Kui rääkida Soome liigast, siis seal on tase palju ühtlasem. USAs või Soomes mängides saad stabiilselt hästi tugevaid mänge. Kõige paremini iseloomustab minu jaoks vahet see, kui olin noorem ja läksin Florast koondisemängule. Siis oli mingil hetkel kas mängu alguses või keskel selline hetk, kui tunned füüsiliselt, et vahe igapäevase Eesti meistriliigaga on nii suur. Kui olin Soomes kaks kuud mänginud ja läksin koondist esindama, siis mäletan, et mõtlesin tagantjärele, et mul polnud kordagi seda hetke, kui tunned, et füüsiline tasemevahe on nii suur. Nii et Eesti meistriliigat ei saa USA ja Soome liigaga selles mõttes võrrelda, et kvaliteedi poolest on need ikkagi päris palju kõrgemal.

 

Miks sa Soomes enam ei mängi? Signy Aarna ja Pille Raadik saavad seal ju kenasti hakkama.
(Lii, Tartu)
Ma ei mängi enam Soomes, sest õpin ülikoolis. Kui käisin ühel aastal Aasias reisimas, siis tekkis mul väga suur huvi erinevate kultuuride vastu. Tekkis selge arusaam, et kultuurid ja nende praktikad on huvi, mis pakub jalgpallile minu jaoks konkurentsi. Kuna Soomes ei olnud mu keeletase piisavalt hea – vajalik on B2-tase –, ei saanud ma seal ülikooli minna, ning kolisin Eestisse. Korra käisin veel ka õpingute kõrvalt Soomes mängimas, ent pärast bakalaureuseastme lõpetamist otsustasin edasi magistrantuuri astuda. Lisaks olen hetkel väga rahul Floras ega näe põhjust sealt lahkuda.

 

Mis on praegu Eesti naistekoondise suurim miinus või puudujääk?
(Oliver, Pärnu)
Puudujäägiks on see, et meil on väga vähe professionaalseid mängijaid, kes tegelevad ainult jalgpalliga. Kahjuks on nii, et Eestis mängides tuleb ka tööd kõrvalt teha. Kui mõni noorem lugeja mõtleb seda lugedes, kui hull see olla saab, siis ega ikka saab küll. Kui oled näiteks kaheksa tundi tööl käinud ja siis lähed trenni, siis võid ju tahta endast anda 100%, aga võib juhtuda, et keha ei tule järele. On suur vahe, kas minna trenni puhanuna või tööpäeva järel. Usun, et kui meil Eestis oleksid professionaalid või ka poolprofessionaalid, siis see parandaks kindlasti nii koduse liiga kui ka koondise taset.

 

Millise riigi kliimas oli parim trenni teha ja mängida?
(@rrekker)
Automaatselt ütleksin esimesena USA, sest seal oli soe. Meenutan kontrastina seda, kuidas tulin USAst jõuludeks koju ja olin eelmisel õhtul seal õues sõpradega jalkat mänginud. Olin lühikeste varrukatega, õues oli umbes 25 kraadi sooja. Siis tulin Eestisse ja siin oli –15 kraadi ning väljakud olid lumega kaetud. Nii et selles mõttes valiksin USA, aga ega see pole lõplik vastus, sest Soomes on see hea süsteem, et talvel ei treenita õues, vaid sisehallis, kus on soe. Seal mängid ka lühikeste riietega, nii et selles mõttes on sama seis nii USAs kui ka Soomes. Kui aga peaksin nende vahel valima, siis Soome, sest sealne mängustiil sobis mulle paremini.

 

Mis on su lemmiktiim ja kes lemmikmängija?
(@_h_e_i_n_r_i_c_h_)
Minu absoluutne lemmik on Zinedine Zidane, ta on täiesti fenomenaalne mängija. Klubidest – kui kunagi alustasin jalgpalliga, siis oli üheks mu vaieldamatuks lemmikuks Manchester United. Väga palju jälgisin neid ja kuigi ei saa öelda, et see on hetkel mu kindel lemmikklubi, siis vahel satun nende mänge vaatama ja sisimas hoian ikka pöialt. Aga korralikumalt jälgin ma mänge siis, kui on EMid või MMid. Loomulikult kui Zidane mängis kunagi, siis olin Prantsusmaa poolt, aga mulle tegelikult meeldivad Hispaania ja Saksamaa. Nemad on olnud minu kaks lemmikut.

 

Kes oleks korvpallis parem: sina või su maastikuratturist vend Martin?
(Martin, Tartu)
Kes ei tea, siis mu vend on tegelikult käinud korvpallitrennis. Arvan, et meie võistlus oleks päris tasavägine, sest noorena sai kõige muu kõrval üheskoos ka palli korvi loobitud. Kui päris ausalt öelda, siis usun, et vend jääks ikkagi peale, kuigi ma teeksin kõik endast oleneva, et seda ei juhtuks – ma ei oska lihtsalt kaotada. Aga mulle meeldib see küsimus väga!

 

Milline on olnud su kõige meeldejäävam mäng?
(Hannes, Rakvere)
Kui mängisime Prantsusmaal sealse koondisega. Staadionil oli peaaegu 10 000 inimest ja seda emotsiooni on väga raske sõnadesse panna. Kui publik teeb laineid ja väravast mööda läinud löögi puhul kuuled, kuidas kogu tribüün ohkab – see on atmosfäär, kus tahaksid mängida iga päev. Lisaks luges ka see, et kui me nendega mängisime, siis neil oli väga-väga nimekas koondis, sinna kuulusid täielikud tipud. See oli kindlasti üks mu paremaid kogemusi.

Lugu ilmus aprillikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/EJL