JALKA | lugeja küsib | Andreas Vaikla unistab skoorida nagu Mart Poom

Kas oled rahul, et oled oma elukutseks valinud jalgpalluri oma?
(Siiri, Tallinn)

Jah, olen 100% rahul! Olen tänu jalgpallile kasvanud inimesena palju, sest pidin üksi hakkama saama juba 16aastaselt. Kui kuuled väljakul, kuidas rahvas kaasa elab ja sinu nime karjub – olen seda tundnud ja see on parim tunne. Ma ei vahetaks jalgpallurikarjääri millegi vastu, sest sellest saadav emotsionaalne preemia on nii suur.

Kas kolid kunagi Eestisse elama või lähed tagasi Kanadasse?
(Nataša, Tallinn)

Plaanin ikkagi minna tagasi Kanadasse, sest seal on mu perekond ja lähedased sõbrad.

Miks ja kuidas hakkasid jalgpalli mängima?
(Andreas, Haapsalu)

Mul olid kaks aastat vanemad sõbrad, kes mängisid jalgpalli, ja tänu neile jõudsin ka mina selle alani. Aga olen proovinud ka muid alasid: võrkpalli, korvpalli, pesapalli, Ameerika jalgpalli ja ka hokit natuke. Kui olin 11–12aastane, mõtlesin veel, kas valin korvpalli või jalgpalli, aga otsustasin jalgpalli kasuks. Ma ei mäletagi, miks see mulle meeldis, aga see kuidagi tõmbas mind enda poole. Ja sellel, et ma väravavahiks sain, oli suur roll Mart Poomil, sest kui mu isa läks Eestisse, sai Poomist minu jaoks kangelane. Tahtsin saada samasuguseks nagu tema.

Kuidas sulle kõrvaltvaatajana tundub: kas Eesti jalgpall liigub õiges suunas?
(Tanel, Maardu)

Raske öelda, sest mul pole Eesti koondise jälgimisel väga pikka traditsiooni, kuna enne U16 koondisega ühinemist ei hoidnud ma sellel silma peal. Viimastel aastatel olen seda jälginud ja arvan, et Eesti jalgpall on paremaks läinud, sest paljud mehed mängivad välismaal. Samas arvan, et arenguruumi on veel palju, eriti juhul, kui vaatame sellist väikeriiki nagu Island – tänu neile saame ette kujutada, kui kaugele võiksime jõuda.

Kes on hetkel su iidol jalgpallis?
(@heitriss)

David de Gea. Olen Manchester Unitedi fänn, seega on mu arvamus veidi kallutatud, aga usun, et ta on hetkel maailma parim väravavaht. Vaatan tema mänge ja proovin mõningaid asju ka oma mängu üle võtta.

Millises riigis on olnud kõige raskem? Millises riigis on sulle kõige rohkem meeldinud?
(Jaanus, Põlva)

Keeruline öelda, kus on kõige raskem olnud, sest eri liigades on olnud erinevaid probleeme. Aga ilmselt on kõige raskem Norras, sest ma pole saanud mängida ja see on jalgpallurile kõige keerulisem olukord. Siiani oli parim mängida Rootsis, sest mul oli seal hea väravavahtide treener.

Mängisid noorena mitmes akadeemias – mis on sellest ajast kõige eredamalt meeles?
(Robert, Tallinn)

Mäletan sellest ajast, et olin nagu laps ikka: mulle meeldis sport ja tahtsin jalgpalli mängida, aga samas ka võita. Mäletan sedagi, et juba siis tahtsin minna Inglismaale ja mängida kõrgliigas.

Milline oli kogemus Inglismaal ning miks otsustasid sealt lahkuda?
(@kangu.r)

Usun, et see oli kõige tähtsam aeg mu senise karjääri jooksul. Inglismaal oli tase nii hea, et sellega harjumine ja selle saavutamine võttis mitu kuud aega. Seal olid mitu korda päevas treeningud ja aeg-ajalt käisid kohal ka Inglismaa kõrgliiga mängijad. Sellises keskkonnas arened mängijana väga kiiresti. Lisaks on selle kogemuse juures oluline ka see, et muutusin iseseisvaks: jätsin oma perekonna ja sõbrad maha ning kolisin üksi elama. Kui sa seda 16aastaselt teed, siis kasvad väga kiiresti suureks.

Otsustasin West Bromwich Albionist lahkuda seetõttu, et tahtsin hakata mängima täiskasvanute tasemel. Neil oli ainult U21 meeskond, aga mina tahtsin juba sel ajal mängida meestejalgpalli.

Väliseestlasena oled saanud Eesti avalikkuselt vähem tähelepanu kui mõned teised sinuvanused mängijad. Kas sind häirib see või pigem meeldib, et saad oma asja rahulikult ajada?
(Jüri, Jüri)

Ütlen ausalt – see ei huvita mind. Ma ei hooli sellest, sest ei jälgi Eesti meediat ega tea, millest kirjutatakse või mitte. Tean, et mu ema ja isa vaatavad neid asju, aga mina mitte.

Kui sa ei saaks jalgpalliga tegeleda, siis mis elualal võiksid tegutseda?
(Urmas, Tallinn)

Kui ma poleks saanud olla jalgpallur, siis oleksin hakanud oma äriga tegelema. Ja arvan siiani, et plaan on sama, sest kui sul on oma äri, siis saad iseenda boss olla.

Kuidas sattusid mängima Rootsi klubi Norrköpingu ridadesse?
(Mihkel, Viljandi)

Pärast West Bromwich Albionist lahkumist mängisin Eestis U19 koondisega ja Norrköpingu klubi võttis mu agendiga ühendust. Nad kutsusid mind testimisele ja mulle tundus see hea lahendusena, sest tahtsin mängida meestejalgpalli, ja nad andsid mulle selle võimaluse.

Kas oled kunagi unistanud, et lööd väravavahina värava, nagu tegi Mart Poom?
(Henrik, Tartu)

See oleks justkui täitunud unistus! Oleks parim, kui lööksin värava viimasel minutil ja samamoodi oma eelmise koduklubi vastu!

Mis on sinu kui väravavahi suurimad plussid ja miinused?
(Katrin, Mustvee)

Minu parim omadus on üks ühele olukordades vastasele vastuminek. Omadus, mida alati proovin parandada, on jalaga mäng ja söötmine. Kui olin noorem kui 16, siis ma üldse ei mõelnud, et peaksin sellega tegelema, aga kui läksin West Bromwich Albioni, siis oli see omadus probleemne ja pidin seda iga päev treenima.

Miks otsustasid liikuda Rootsist Soome? Kas jäid hooajaga Mariehamnis rahule?
(Kreete, Tallinn)

Rootsis oli palju probleeme, millest ma eriti rääkida ei saa, aga suurim mure oli see, et tahtsin mänguaega saada. Kui vaatan tagasi Soome perioodile, siis on palju asju, mida oleksin võinud teha teisiti, sest kõik ei töötanud nii, nagu oleksin tahtnud, aga vähemalt sain Soomes mängida.

Kuidas sulle Norra kõrgliigas meeldib?
(Sergei, Valga)

See on väga füüsiline liiga. Kahjuks ma praegu mänguaega ei saa ja see on minu jaoks väga suur probleem. Eks ole näha, mis tulevik toob.

Milliseid soovitusi annaksid noortele, kes soovivad varakult minna välismaale mängima?
(Aleksandr, Sillamäe)

Tooksin välja selle, mida ütles mulle treener Inglismaal: ei piisa ainult meeskonnaga tehtavatest igapäevastest treeningutest, vaid igaühel tuleb ise lisatrenne teha. See on tähtis asi. Mina alguses ei teinud seda, aga mind on siiani aidanud usk, et kui mul avaneb ühel hetkel mõni võimalus, siis saan hakkama. Enesekindlus on samuti tähtis.

Kas oled tahtnud mängida ka mõnel muul positsioonil?
(Helina, Tartu)

Olen rahul sellega, et olen väravavaht, aga ilmselt tahaksid kõik puurilukud tegelikult olla ründajad, sest kõik tahaksid ju väravaid lüüa! Aga minu jaoks on möödas see aeg, kui saaksin positsiooni vahetada, sest olen nüüd juba ikkagi väravavaht. Ja tegelikult meeldib see mulle väga, sest väravavahiks olemine on minu arust justkui kunst: näen nii paljusid asju teistmoodi kui teised jalgpallurid.

Kristiansundis sa praegu mänguaega ei saa. Kas tahad mujale liikuda?
(Tambet, Tallinn)

Päris nii ei saa öelda, aga eks näeme, mis juhtub.

Mida arvad koondise peatreeneri vahetusest?
(@stevenveeber)

See on huvitav. Karel Voolaid oli U21 koondise peatreener, kelle käe all ma kaks aastat mängisin, ja loodan, et temaga näitab A-koondis häid tulemusi. Ta rääkis, et tahab koondisesse tuua nooremaid mängijaid, ja loodan, et ka mina saan näidata, et olen ikkagi koondisekoha vääriline. Samas annan endale aru, et see on raske.

Mis on olnud su senine parim mäng?
(Vadim, Tallinn)

Parim mäng oli 2017. aastal, kui mängisime U21 koondisega Islandiga. Kaotasime selle kohtumise küll 2 : 3, aga tegin kokku vist 13 tõrjet! Kaotuse pärast oli loomulikult halb tunne, aga tagasi vaadates näen, et selles mängus oli palju häid nüansse.

Kuidas saad kaotustest üle: kas elad neid pikalt läbi või unustad kiirelt?
(Tarmo, Tartu)

Mängus pean keskenduma ja mõtlema ainult sellele, mis parajasti toimub, ehk kui eksin, siis pean kiiresti üle saama. Aga mängude järel on ikka nii, et kui kaotad või eksid, siis ootad järgmist kohtumist, et saaksid teha vigade paranduse.

Kuidas saad üle perioodidest, kui sa mänguaega ei teeni?
(Jana, Tallinn)

Eks kui tuju läheb alla ja motivatsiooni pole, siis pead ikkagi mõtlema, et sinu aeg veel tuleb. Pead tegema tööd, sest kui sinu võimalus tekib, pead suutma selle ära kasutada.

Milline mäng koondise või noortekoondise eest on kõige paremini meeles?
(Oskar, Tallinn)

A-koondise eest on kindlasti meeles debüütmäng! Mäletan, et see oli Joel Lindpere lahkumismäng ja kuna olin toona Rootsis mänguaega saanud, siis mõtlesin, et see on minu jaoks õige hetk selleks, et debüüt teha. Mängust mäletan seda, kuidas enne algust hümni lauldi. Närvi mul sees ei olnud, sest olin noor – 19aastane –, ja sellises vanuses ei tundnud ma, et see kõik oleks päriselt olnud. Oli tunne, et mängin ikka pühapäevaliigas lõbu pärast, mitte Eesti koondise eest.

Kas arvad, et oleksid pidanud / peaksid Eesti koondise mängudes rohkem kaasa lööma?
(@immatupoiss)

Eks mul on oma arvamus ja peatreeneril enda oma. Need ei pea kattuma. Usun, et kui küsida ükskõik milliselt mängijalt, siis ütlevad kõik, et nad peaksid koondise eest mängima, aga kokkuvõttes loeb see, keda peatreener tahab platsile panna. Selleks, et sinna pääseda, peab igaüks tõestama, et ta on piisavalt hea.

Lugu ilmus augustikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Oliver Pütsep