JALKA | Kevin Kauber koondisest: ma ei ole püssi põõsasse visanud

Kuidas jõudsid mängima just Walesi, mis on eestlastele üsna võõras koht?
(Fredi, Tallinn)
Jõudsin Walesi oma agendi Harri Ojamaa kaudu. Otsisin toona klubi ja see oli üsna raske, sest mul polnud Lätis seljataga just parim hooaeg. Ootasin pikalt, tegin muudkui trenni ja hoidsin end vormis, kuni tekkis võimalus minna Walesi. Nende treener oli minust videoid vaadanud ja kutsus nädalaks testima. Kui kohale läksin, siis nägin, milline on sealne elu ja kultuur: täpselt nagu Inglismaal. Ka meie meeskonna baas oli Inglismaal, nii et kõik oligi sama nagu Inglismaal. Sain aru, et see oleks väga hea järgmine samm, ja kui testimine läbi sai, siis ütles treener, et nad tahavad mind ja et sõidaksin koju, pakiksin asjad ja tuleksin tagasi.

 

Millal ja kuidas hakkasid jalgpalli vastu huvi tundma?
(@ketlin_magi)
Olin umbes viieaastane, kui esimest korda jalgpalliga kokku puutusin, sest mu isa mängis ka jalgpalli. Mul tekkis huvi ja läksingi trenni. Vahepeal käisin ka korvpallis, ujumistrennis ja judos, samuti tegelesin kergejõustikuga. Kõike sai kombitud, aga jalgpalli juures tundsin, et minu jaoks on just jalgadega mängimine kõige õigem.

 

Mis on olnud jalgpallis sinu kõige säravam hetk?
(@faze_highsk2)
Walesi liiga meistritiitel. On väga suur asi mõne riigi meistriks tulla, hoolimata sellest, mis liigaga tegu on.

 

Oled välismaal mänginud nii kaua, et laiem Eesti üldsus ei tea sinust eriti palju. Kas see on sinu jaoks pigem positiivne või negatiivne, et sind näiteks tänaval ära ei tunta?
(Kaisa, Tallinn)
Pigem ütleksin, et praegu on hea, et saab rahulikult olla, aga loodan, et ees on need ajad, kui mind tänaval ära tuntakse. Eks olen seda varem kogenud, sest välismaal olen elanud väiksemates linnades. Näiteks Sloveenias elasin linnas, kus oli 30 000 inimest. Seal tuldi tihti tänaval vastu ja öeldi, et väga hea mängu tegid vms. Eks sellistes väikestes kohtades ongi nii, et kui inimesed on jalgpalliga kursis ja teavad esindusmeeskonna mängijaid, siis tuntakse ära. Tallinn on selliste linnadega võrreldes ikkagi suur linn, Tallinnas ei teagi igaüks, mis see Premium liiga on.

 

Kui raske oli üsna noorena minna Soome mängima?
(Kristjan, Tallinn)
Eks alati on raske kodusest keskkonnast välja minna. Läksin välismaale 17aastaselt, aga olin juba 14aastaselt käinud mitmes välismaises akadeemias testimas. Seega olin välismaale minemise ideega harjunud ja minu unistus oligi see samm võimalikult kiiresti ära teha, et tippu jõuda. Alguses oli muidugi raske, aga pigem ikkagi ootasin, et saaks välismaal näha jalgpalli teise nurga alt.

 

Mis on mängijana sinu suurim pluss ja miinus?
(Jaagup, Põlva)
Plussiks on tahe ja püüdlus. Minu jaoks ei ole vahet, mis seis on ja palju veel mängida on – ma pingutan viimase hetkeni ja alati loodan, et on võimalik positiivse tulemusega lõpetada. Miinuseks on võibolla see, et ma pole väljakul nii karm. Olen rahulikum, ei lähe nii kergesti keema. Mingil hetkel võib see hea olla, aga teisel hetkel on võibolla vaja end rohkem käima saada, et end väljakul maksma panna.

 

Millises välisriigis oled end jalgpallistiili mõttes kõige kodusemalt tundnud?
(Jana, Pärnu)
Sloveenias. Olin seal küll üsna noor, aga just seal tundsin end mängulise poole pealt kõige paremini. Suurt rolli mängis muidugi see, et kõik mängud olid muru peal, ja seal mängimist naudid alati kõige rohkem.

 

Kes on parim treener, kelle käe all oled mänginud?
(Jaanus, Elva)
Hea aluspõhja andis mulle Aivar Tiidus. Kui oli aeg minna meesteklassi mängima, siis just tema andis mulle vajaliku tõuke ja sellest sai mingil määral mu karjäär alguse. Aga välismaistest treeneritest valiksin Walesi treeneri, kellega suhtlesin palju ja kellega oli mul hea klapp. Ta oskas mu tugevaid külgi hästi ära kasutada.

 

Käisid noorena testimas mitmes klubis ja teiste hulgas ka Evertonis, aga leping jäi sealt saamata. Milliste tunnetega meenutad seda nüüd?
(Liivo, Tallinn)
Olen tõesti käinud nii Evertonis kui ka Leicester Citys ja Hollandi kõrgliigas. Need olid väga head kogemused, mis annavad noorele mängijale motivatsiooni, sest näed kõrvalt, milline on tippude elu. Kui Evertonis olin, siis olid meil treeningud samades kohtades, kus treenis ka esindusmeeskond. Näiteks olid nemad parajasti jõusaalis ja meie kõndisime sealt mööda. Nägime tõelist elu. Kuigi ma Evertoni akadeemia lepingut ei teeninud, sain väga suure kogemuse ja nägemuse, mille poole püüelda.

 

Kuidas liikusid Soomest just Sloveeniasse?
(Oskar, Pärnu)
Soomes mängides kuulsin, et Sloveenias on minu vastu huvi tekkinud. Ma ei mõelnud kordagi, kas peaksin minema, vaid oli nii, et ühel õhtul öeldi, et on selline pakkumine ja kui tahad minna, siis hommikul kell viis läheb lennuk. Ütlesin kohe, et olen nõus. Seda otsust kahetsema pole pidanud, sest sain suurepärase kogemuse ja palju elulist tarkust juurde. Mäletan Sloveenia perioodi alati hea ajana.

 

Mis oli Sloveenias kõige raskem ja kõige toredam?
(Aivar, Tartu)
Raske oli see, et slaavi kultuur on ikkagi erinev meie kultuurist, samuti oli keeruline keeleliselt. Treener, kes mu sinna võttis, rääkis hästi inglise keelt, aga kui ta välja vahetati, siis järgmise treeneriga oli päris raske suhelda. Mingil hetkel ei tundnud ta minu järele nii suurt vajadust ja tal oli mugavam valida kohalikke mängijaid, kellega oli lihtsam suhelda. Nii et meeskonna taustajõudude puhul jäi keele taha päris palju. Aga kõige parem oli see, et Sloveenia oli ikkagi samm edasi Soomest. Tase oli seal päris hea ja sain näha teistsugust jalgpallikultuuri kui meil siin põhjamaades.

 

Millal on olnud sinu senise karjääri kõige raskem aeg? Nii vaimselt kui ka füüsiliselt.
(@lisettelukin)
Esimesena tuleb pähe praegune hetk, sest mul pole kunagi varem olnud nii rasket vigastust (põlve eesmiste ristatisidemete tugev rebend – toim.). Selles mõttes on väga kurb, et hooaeg alles algas ja ma mängisin igas mängus, kõik läks hästi ja siis juhtus selline trauma. See on kurnav nii vaimselt kui ka füüsiliselt, sest sellest taastumine on pikk protsess.

 

Mis klubis tahaksid mängida?
(Wööbe Lipp, Väätsa)
Lugesin eelmist Jalka ajakirja, kus Robert Kirss rääkis, et ideaalmaailmas tahaks ta mängida Barcelona eest. Ideaalmaailmas ütleksin ka mina ulmeliselt vastu: ma tahaksin mängida Madridi Realis.

 

Kas oled pettunud, et sa pole veel A-koondise eest debüüti teinud? Kas usud, et viimastel aastatel oleksid pidanud koondisekutse teenima?
(Madis, Jõgeva)
Elus on kõige jaoks õige hetk ja aeg. Kui ma pole koondise eest veel mänginud, siis on sellel põhjus. Usun, et veel on ees see aeg, kui jõuan rahvuskoondist esindada. Püssi pole ma põõsasse visanud ja loomulikult tahaksin mängida koondise eest, see on üks mu eesmärkidest. Kui mu debüüti pole veel olnud, siis järelikult pean ise midagi paremini tegema, et see kutse teenida. Töö selle nimel käib.

 

Kui lahkusid Sloveeniast ja tulid kodule lähemale, siis miks läksid Lätti, aga mitte Eestisse?
(Kristo, Narva)
Mu toonane agent oli lätlane ja tal olid Jelgavaga väga head suhted. Klubi oli hea ja nad olid mind jälginud ning tegid konkreetse pakkumise. Eestist ei olnud sel ajal ühtegi konkreetset pakkumist ja seega tundus loogiline, et lähen sinna, kus mind oodatakse ja tahetakse, ehk Lätti.

 

Võitsid Lätis karika ja said Jelgava meeskonnaga liigas teise koha – kas tunned, et saavutasid seal kõik, mida soovisid?
(Lennart, Tapa)
Medalite poolest oli seal tõesti väga hea aeg, aga oma karjääri mõttes nii ja naa. Esimesel aastal ei saanud ma nii palju mänguaega, kui oleks tahtnud, aga meeskonnal läks iseenesest hästi. Vahepeal käisin Levadias laenul ja kui tagasi läksin, siis sain juba rohkem mängida ja meeskonnale kasulik olla. Lõin ka mõne värava, aga siis ei läinud tiimil hooaeg nii hästi. Kokkuvõttes oli see õpetlik ja kasulik aeg.

 

Miks otsustasid sel aastal Eestisse tagasi tulla ja just Paide meeskonnaga liituda?
(Kaspar, Haapsalu)
Otsisin ka välismaalt variante, aga ei olnud midagi nii ahvatlevat, et oleksin kohe sinna tormata tahtnud. Tegin hooajaeelse ettevalmistuse Paidega ja teadsin, et kui ma välismaalt klubi ei leia, siis on nad minust huvitatud. Kuna nad olid nii vastutulelikud ja lasid endaga koos trenni teha – see on suur asi, kuna ma polnud ju veel nende mängija –, siis tundus ühel hetkel ainuõige, et ma ei hakka Eestist teist klubi otsima, vaid jään nendega.

 

Millised on Paides suurimad plussid ja miinused?
(@renku10)
Suurim pluss on kindlasti see, et meie meeskonnavaim ja ühtehoidmine on väga tugev. Ja seda nii meeskonnana kui ka klubina tervikuna, kaasa arvatud treenerid ja klubi juhtkond. Miinuseks on see, et meil pole oma kompleksi, kus saaksime igapäevaselt olla koos nii, et seal pole kedagi teist. Samas on see arusaadav, sest Eestis polegi paljudel klubidel oma baasi ja seega tuleb võtta maksimum sellest, mis on võimalik.

 

Milliseid plaane pead jätkamiseks, kui praegusest vigastusest taastud?
(Konstantin, Tallinn)
Mul on hooaja lõpuni kehtiv leping Paidega ja sellest kaugemale ma ei mõtle. Tähtis on see, et saaksin terveks ja kõik oleks super ning saaksin tagasi väljakule.

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/Jalgpall.ee