JALKA | Kera komm: Tartu vutinäitus on vinks-vonks. Aga kus on naised?

Ragnar Klavani putsad! Mart Poomi võidetud Meistrite liiga hõbemedal! Eesti vanim jalgpallisärk! Vaid mõned päevad enne Euroopa meistrivõistlusi avati Tartus asuvas Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis ekspositsioon „Kuningas Jalgpall. Eesti jalgpalli lugu”. Avastamist on seal nii lastele, võhikutele kui ka neile, kes peavad end Maarjamaa jalgpalliajaloo Maradonadeks. Kolme ruumi on mahtunud umbes sadakond eset, kaks-kolmsada fotot, paarkümmend välisklubide mängusärki, hulk karikaid ja auhindu ning mõned videoekraanid, kust saab kuulata intervjuusid jalgpalliajaloolase Indrek Schwede ja Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlakuga ning nautida Eesti filmiarhiivist pärinevaid kaadreid 1935. aasta Balti turniirist ja muustki.

Laias laastus jaguneb näitus kolmeks: jalgpall esimese iseseisvuse ajal, vutt Nõukogude Liidu valitsemise all ning munaveeretamiskunsti eluolu taasiseseisvuse aastatel. Ruumiliselt saab kõige rohkem tähelepanu viimane, mis on üsna loogiline – vanemate esemete puudusest kirjutasime me ka eelmises Jalkas. Ei saa öelda, et näitusel oleks üks ajajärk rammus nagu siga ning teine kidur kui vanaätt, nivoo on tasakaalus. Pigem ongi hea, et kui ekspositsiooni külastavad nooremad huvilised end ajaloost läbi närivad, ootab neid ees rohkelt Eesti tippjalgpallurite klubisärke, mis nende silmad paneb minu (võibolla teenimata) eelarvamuse kohaselt vutikarva särama rohkem kui ammusel ajal toimunu.

Väljanäitusel on üritatud edasi anda olustikku, numbreid ja tulemusi sealt eriti ei leia. Veidi on isegi kummaline, et kuigi infostendid annavad vaid üsna põgusa ülevaate, siis ei teki kordagi tunnet, nagu oleks midagi ütlemata jäänud. Kõik on kompaktne ja sellel hetkel piisav. Kui silmad puhata tahavad, saab meeltevahetuse teha ning kuulata Schwede pajatusi nõukogude perioodist või kohaliku vuti põhiväärtustest rääkivat Pohlakut. Kõige enam klammerdas mu nägemismasinad enese külge rikkalik fotomaterjal. Muuseumi arendusjuhi Siim Randoja sõnul otsitigi spetsiaalselt haruldasemaid ja huvitavamaid pilte. Kohati isegi veidi naljakaid, mis inimeste tähelepanu hetkega tõmbaks. Jalgpalligeograafia-huvilistele pakuvad kindlasti uurimisrõõmu kaks kaarti – esimene neist näitab, milliste riikidega on Eesti koondis vastamisi seisnud; teiselt saab teada, kus on asunud ajaloolised vutiväljakud. Kas teadsite, et Kalevi aias, kus Eesti koondis pidas 1920ndatel mitu maavõistlust, on praegu koha sisse võtnud Viru keskus?

Kuigi Eesti vutilugu on pikk ning näitus ei jõua oma kombitsaid üle kõikide valdkondade ulatada, jääb siiski kripeldama naistejalgpalli vähene osakaal (õnneks plaanib spordimuuseum käesoleva aasta jooksul korraldada ala tutvustava ürituse). Tõsi, naistevutt ei saa Eesti jalgpalliajaloos eriti suure osaga hiilata, aga ikkagi. Natukenegi leevendust pakkus Inna Zlidnise Ferencvarose mängusärk, mis rippus väärikas seltskonnas nii Mart Poomi Derby County, Sergei Pareiko Krakowi Wisla kui ka Urmas Rooba FC Kopenhaageni riietuseseme lähedal. Muideks, Zlidnis oli näituse pidulikul avamisel koos abikaasa Igor Morozoviga kohal. Peale Budapesti tippklubi rõiva oli naistejalgpallist vaid paar pilti, üks neist Pärnu JK ja Wolfsburgi vahelisest Meistrite liiga kohtumisest, kus allkirjas valesti märgitud, et matš toimus 2009. aastal, tegelikult leidis mõõduvõtt aset 2013. aastal. Väikesest eraldi stendist oleks ju piisanud – paar lauset Eesti naistevuti ajaloost, paar Pärnu JKst, kes jõudis esimese Eesti klubina Meistrite liiga põhiturniirile. Kas see pole mitte ajalooline? Oleks kohe mõnusam olnud. Seekordses Jalka numbris jutustab esimest korda koondiselaagrisse kutsutud eesti päritolu Liisi Vink-Lainas, kui suureks eeskujuks on Ameerika tüdrukutele see, kui nad näevad, kuidas naistejalgpalli hinnatakse. Eesti põnnidelgi oleks tore, kui nad tajuks näitusel, et ainult mehed ei ole väärt kohta muuseumis, et ka naistemängu austatakse. Kui näituse stendidelt saab lugeda, et jalgpall oli nõukogude ajal „nende” ehk slaavlaste mäng, siis aeg-ajalt tundub, et üldsusele on naistejalgpall samasugune võõrkeha. Kuskil ta eksisteerib, aga „oma” ei ole.

Artikkel ilmus juulikuu Jalkas

Tekst: Siim Kera