JALKA | Katrin Loo lõi venna käsul Itaaliale värava

26-aastane Katrin Loo on Eesti jalgpallis tuntud nimi ning Eesti meistriliigas tegi ta debüüdi juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Sportliku piiga jaoks ei olnud aga jalgpall sugugi esimene spordiala, millega ta tegelema asus, sest enne käis ta nii ju-jutsu, ujumise kui ka tantsutrennis, kõige kauem aga hoopiski veel kergejõustikus. Teiste huvide kõrvalt jõudis Loo lõpuks vutitrenni seetõttu, et mitmeid aastaid tuli koolidevahelisel võistlusel leppida teise kohaga. „Kaotasime kogu aeg ühele ja samale koolile, nii et võib öelda, et kaotusviha viis mind jalgpallitrenni!“ meenutas loo kangelanna.

Esialgu jätkas Loo nii kergejõustiku kui jalgpalliga, kuni lõpuks sõbranna ta otse koolist käe kõrvale võttis ja lõplikult kergejõustikuhalli asemel Flora trenni viis. Sinna Loo jäigi ning enda sõnul on ta peale seda murdehetke vaid üliharva mõnest trennist puudunud – sedagi vaid vigastuse tõttu. Mis oli aga see, mis erinevate alade harrastajat jalgpalli juures nii palju võlus, et ta oli nõus kergejõustikunaelikud varna riputama ja lõplikult putsade vastu vahetama? „Kergejõustikus tuli mul kõik väga hästi välja ja see oli lõbus. Jalgpall oli minu jaoks suur väljakutse ning see tuli mulle ikkagi päris raskelt. Tahtsin endale tõestada, et kui midagi väga tahta, siis saab sellega hakkama küll,“ selgitas Loo.

Sisepõlemismootor ja tippkultuuriga Soome

Nii saigi sportliku neiu jaoks jalgpallist number 1 spordiala ning alates 2005. aastast hakkas Loo kuuluma Flora meistriliiga naiskonna ridadesse. Naiste A-koondise eest tegi ta debüüdi 2007. aastal Läti vastu, 2009. aastal kuulutati ta aasta parimaks nooreks jalgpalluriks. Loo enda sõnul on loomulikult tore, kui selliste auhindadega tehtud tööd meeles peetakse ja tunnustatakse, kuid liiga suurt tähtsust ta sellele ei omistaks. „Üheks minu kõige suuremaks tugevuseks on iseenda motiveerimine. Muidugi mõjutavad ka välised motivaatorid ja asjaolud, aga sisemine põlemine on minu puhul väga suur ja suudan selle abil ennast ise motiveerida,“ rääkis loo kangelanna.

Jalgpalli-suguse võistkonnaala juures ei sõltu aga tulemused alati iseendast, vaid ka ülejäänud tiimist. See on üks aspektidest, mis Lood jalgpalli juures võlub – tuleb osata teha koostööd. Lisaks usub 26-aastane vutineiu, et sport üleüldises plaanis annab palju juurde ka tavaelule: „Minu jaoks on üheks sportlase edu võtmeks kohanemisvõime. Ka tööl ja eraelus ehk suhetes pere ning sõpradega tuleb sageli leida parim lahendus ning teha kompromisse – kohanemisvõime teeb selle võimalikuks.“

Kui Loo käest lisaks laiemas plaanis uurida, mida on jalgpall talle kui naisterahvale andnud ning miks erineb naistevutt meeste omast, siis soolist erinevust ta välja tuua ei taha. Jalgpall on seesama jalgpall kõigi jaoks: „Jalgpall on üks viis, mille abil mõista, et sa võid tegeleda ükskõik millega, mida hing vaid ihkab. See annab teadmise piiramatusest, et spordiala ega laiemas mõttes eluala valikud ei ole lahterdatud meeste ning naiste vahel.“

Neid elukogemusi, mis aitavad Lool jalgpalli enda jaoks lahti mõtestada, on ta lisaks Eesti meistriliigale kogunud ka Ameerikas mängides ning mitu hooaega Soomes veetes. Soomes mängis ta aastatel 2013-2015 ning jõudis esindada nii Pori Nice’i kui ka Merilappi Unitedi klubisid. Põhjanaabrite jalgpallielust rääkides jagub Lool vaid kiidusõnu, sest sealne kultuur on Eestist sootuks erinev. Kui eelkõige toob loo kangelanna välja, et Soome liigas on tase ühtlasem nii klubide vahel kui ka iga võistkonna siseselt, siis Maarjamaast erinev on ka üldine suhtumine naiste jalgpalli. Loo meenutas, kuidas naiskonna mängudele tehti reklaami ja tribüünidel oli piisavalt pealtvaatajaid ning Merilappi eest mängides tulid inimesed linna peal vastu ja soovisid järgmisteks mängudeks edu. „Eestis juhtub endiselt nii, et kui seltskonnas mainin, et mängin jalgpalli, siis küsitakse vastu, kas naised tõesti mängivad jalgpalli,“ selgitas Loo naaberriikide jalgpallikultuuri suurimat vahet.

Põhjanaabrite juurest saabus vutineiu tagasi 2014. aastal, kui astus Eestis ülikooli antropoloogiat õppima ning on tänaseks ka selle bakalaureusekraadi kätte saanud. Soome liigas jõudis ta selle kõrvalt veel samuti veidike suvel mängida, kuid lõpuks jäi Loo siiski taas kodumaale. Kas tagantjärele on ka veidike kahju, et väliskarjäär vaid nelja aastaga piirdus? „Ma ei kahetse midagi, sest olnud asju ei saa muuta. See on minu jaoks raisatud energia ja emotsioon,“ rääkis Loo. „Loomulikult olen oma peas kerinud, et mis oleks, kui oleksin varem jalgpalliga alustanud või varem välismaale siirdunud, aga kõikidega nende aga-de puhul ei saa ju teada, et tingimused oleksid samad olnud. Olen rahul sellega, et olen karjääri jooksul nii palju jalgpalli panustanud ning alati endast maksimumi andnud.“

Perekond aitab skoorida

Samas pole jalgpall päris ainuke spordiala, millega Loo seotud on. Nimelt on tema vend Martin Loo tuntud Eesti maastikurattur, kelle töödel-tegemistel õde tublilt silma peal hoiab. Liiga palju üksteise võistluseid paraku vaatama ei jõuta, kuid kui vähegi võimalik, siis ikka. „Mul on perekonnaga väga vedanud, me kõik toetame üksteist. Kui mu vend on Eestis, siis ta ikka käib mu mänge vaatamas, ning kui minul juhtub olema õigel ajal väike puhkusehetk, siis olen alati proovinud talle käia kaasa elamas Eesti maastikuratta meistrivõistlustel,“ selgitas Loo.

Vend Martinil on 26-aastase vutitari karjääris aga kanda ka tähendusrikas roll, mis on seotud koondisekarjääriga. Nimelt meenutas Loo, et Eesti rahvusnaiskonna eest on talle kõige paremini meelde jäänud kaks väravat: kõige esimene tabamus Kasahstani vastu ning 2013. aastal Itaaliale löödud värav. Kuna Martin Loo elas sel ajal Itaalias, sai terve perekond enne koondisemängu ühisel õhtusöögil kokku. Eks natuke arutati ka eesootava kohtumise teemadel ja kui koosviibimise järel hakati laiali minema, siis olevat vend andnud õele hüva nõu.

„Vahetult enne seda, kui läksin tagasi koondise juurde, ütles Martin mulle, et „Noh, löö siis Itaaliale värav kah!“ Viskasin vastu nalja, et eks ma ikka löön, Itaalia-sugusele tugevale koondisele on ju eriti lihtne ära lüüa,“ meenutas Loo. „Kui siis paari päeva pärast lõingi selle värava ära, siis see naljaviskamine tuli mulle kohe meelde ja võin öelda, et ma pole vist kunagi elus jalgpalliväljakul nii õnnelik olnud kui selle värava löömise hetkel.“

Skoorimine – mida Loo suutis lõppenud 2017. aasta hooajal teha Eesti meistriliigas Flora eest koguni 30 korda –, pole aga tema ainuke seotus vutiga. Nimelt on ta ametis ka kahe noortegrupi treenerina ja see töö on talle igati meelepärane. Tuleviku kohapealt ei tahtnud Loo veel ennustada, kas kunagi saab teda näha täiskohaga treenerina või jätab ta endale muu töö kõrvalt pigem 1-2 gruppi, aga igal juhul juhendaja ametit plaanib ta jätkata ka pärast mängijakarjääri lõppu. „Mulle meeldib, et noortetreenerina sa näed iga päev, kas sa panustad piisavalt ning kuidas noored sellele reageerivad. See on väga hariv ka minu kui mängija jaoks ning õpin kogu aeg uusi asju.“

Lugu ilmus jaanuarikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Jana Pipar/EJL